Avo Kiir: olen muutunud vaikust ja omaette olemist hindavaks

Vabariigi aastapäeva eel, 23. veebruaril oma 60. sünnipäeva tähistava õpetaja Avo Kiirega kohtume Iisaku kogudusemajas, et kõnelda jumalikest ja inimlikest asjadest ja nende kahe kokkupuutealast. Sünnipäevateemast laveerib mees aga järjekindlalt kõrvale, kuna ei hooma uue eluaasta ümarust.

Peipsi-äärsete tasandike ja Alutaguse metsamassiivide kokkupuutepunktis asuvale Iisakule on Tartu poolt läheneda ilus. Kirikuni jõudmine pole keeruline, see hakkab oma noolja torniga künka otsast tulijale hästi silma. Pühakoja lähistel asuva kogudusemaja ees seisva auto tagasivaatepeeglil rippuv roosipärg lubab oletada ristiinimeste lähedust. Ukse eest kõrvale tõstetud luud annab märku, et tulija on oodatud.

Lahkelt lahti tehakse…
Koguduseõpetaja ja vallavanem ühes isikus tuleb avama ja juhib energiliselt maja sisemusse. Enne heast-paremast lookas kohvilauaga avarasse tuppa astumist jõuan kiiruga mõned viisakused vahetada praostkonna sekretäri ja koguduse juhatuse esinaise Anne Ferscheliga, kes olnud paarkümmend aastat õp Kiire paremaks käeks kirikuelu juhtimisel.
«Ei jõua ära oodata, millal saan sellega lõpetada,» tunnistab Kiir, pidades siinjuures silmas mitte vaimuliku ametit. Vallavanemaks soostus ta 2003. aastal kandideerima kogukonna survel, et jahutada poliitilisi kirgi.
Toona oli Kiir veel lisaks Iisaku, Illuka ja Tudulinna koguduse õpetajaks olemisele Viru praostkonna praost. Aga ka eluaastaid oli toona turjal vähem ja indu maailmaparandamiseks tänasest enam. «Aeg muudab inimest,» tõdeb Avo Kiir iseenda näitel. «Ei taha enam rahvakogunemistel käia, hoidun kärarikastest situatsioonidest ja rahvamassidest,» tunnistab ta, lisades, et eks ole seda kõike ju elu jooksul kogetud küll ja küll.
«Varem polnud probleemi, isegi trügisin sinna, kus oli rahvast,» naeratab ta möödanikku meenutades. Aga nüüd soovib vaikusehetki ja omaette olemist pikendada. Et lugeda, mõtiskleda, mediteerida.

Praostina tegevuses
Selliseid kuldaväärt hetki pole siiski palju. Puhkepäeva mõiste praktiliselt puudub ja nii juba pikki aastaid. Nädalavahetus on vaimulikuametis kibe tööaeg ja äripäevadel tuleb valla juhtimisega tegelda. «Vahel juhtub, et laupäeval pole vaja välja minna, et pole matust või mingit muud teenistust ehk ülesannet, aga sellele ei saa väga lootusi panna,» laiutab ta käsi.
Praosti ametis oli laupäev aga reeglina just praostkonna asjadega tegelemiseks. EELK territoriaalselt suuremas praostkonnas võttis palju aega juba koguduseti ringisõitmine, saati siis süvitsi mõne teemaga tegelemine. «Panin ameti maha ennekõike südametunnistuse survel,» toob ta juttu eneserefleksiooni küsimuse. Praosti ametile seatud eeldused on Kiire sõnul kõrged, nende 100%liseks täitmiseks peaks olema loodud täiskohaga palgaline töökoht. Ühel hetkel Kiir tundis, et vanker muutub liiga raskeks, ja oli rõõmus, et sinod valis teise mehe seda vedama.
Aga Viru praostkonna asjadel hoiab ta jätkuvalt silma peal. «Õnneks on praegu lood suhteliselt head, kõik kogudused on igal juhul teenitud,» ohkab ta kergendatult.

Ihu peab vaimu templina hoidma
Avo Kiirel on raske mõista nende ametikaaslaste hala, kes ühe koguduse vaimulikuna kurdavad, et aeg kaob käest ja tööd on liiga palju. «Aga inimesed on erinevad ning jõudlus samuti,» ei tee Kiir sellest siiski numbrit.
Selleks, et ihu vaimu koormama ei hakkaks, peab Kiire sõnul igamees ise pingutama. ta ei jäta naljalt vahele ühtki võimalust lihaseid trimmida. Talviti on aladeks ujumine basseinis ja suusatamine, suviti armastab rulluisutamist.
Kahlemata kuulub õpetaja Kiir persoonide hulka, kelle puhul justkui aeg oma tööd ei teeks, jätkuvalt on ta heas vormis ja oma perenime väärivalt kiire sammuga. Viimaste aegade saavutuseks nimetab ta oma kolme tütrepoja nakatamist suusatamise pisikust. «Eelmisel aastal sain ikka ette, aga sel aastal pidin Viru maratonil leppima 14aastasele lapselapsele allajäämisega,» naerab Kiir, kinnitades, et vanaisale ei saa olla suuremat rõõmu, kui näha järeltulijaid sihipäraselt aega veetmas.
Füüsilisest vormist olulisemaks peab ta ise siiski vaimse tagala kindlustamist. Kulgeda mediteerides Jumala antud radadel, see valem ei saa tupikusse viia. Oluliseks märksõnaks elu mõistmisel peab ta tasakaalukust. Vaimuliku ametis võib vahel kogeda, et külvad ja külvad, aga saaki ei näe. «Külvajatena me ei tea, millal lõikus tuleb. Teen oma tööd nii hästi, kui suudan, ülejäänu on kõik Jumala käes,» on Avo Kiir rahulik. Ametikaaslastele, kes sel teemal kimpus, soovitab ta vahelduseks midagi päris praktilist teha, mis tulemuse selgemini esile tooks. Seda praktiseerib ta ka ise: labidas kätte ja maad kaevama, et seeme saaks mulda, siis on sügisel, mida salve kanda. 

Et pääseda riigivõimust
«Ma ei tahtnud riigisüsteemis tegev olla, otsisin teadlikult variante, kuidas olla sõltumatu okupatsioonivõimude ettekirjutustest,» meenutab Kiir aastatetagust. Pärast Jõhvi keskkooli lõpetamist siirdus ta Tartu ülikooli geograafiat tudee­rima, esimese kursuse järel pärast ebaõnnestunud seiklust Nõukogude Liidu piiril tuli priiküüt külmale maale ning meelsuse järelekatsumine kinnipidamisasutuses. «Vabadust võib kõikjal tajuda, ka vanglas,» kinnitab Kiir täna.
Mingil hetkel saabus tunnetus vaimuliku kutsumusest. «Kirikuni nõukogude võim oma kombitsat nii väga ei aja,» mõtles noor Avo Kiir ja astus usuteaduse instituuti sooviga saada kirikuõpetajaks. Kaadriküsimus oli 1980ndatel EELKs pinev, tööd palju, aga töötegijaid nappimas. Mentor Peeter Kalduri käe all asus ta 1985. aastast Iisaku koguduse praktikandiks ning 1997 seati korralisena ametisse.

Erapiht pihitoolis
Teoloogiaõpingutest meenutab ta erilist kooli õhustikku ning õppejõude, nn vana kaardiväge. «Nad olid rivis ja see andis meile tohutult,» rõhutab Kiir, tunnistades, et teistest enam avaldas muljet Evald Saag. Huvitavalt mõjus Robert Kannukene ja meeldejäävalt Edgar Hark.
«Herbert Kuurmega oli mul aga konflikt sakramentide teemal,» toob meenutus muige Kiire näole. Stud. theol. Kiir pani eksamil õppejõu kannatuse proovile väitega, et luterlikus kirikus on kolm sakramenti, ristimise ja armulaua kõrval ka piht. «Olen selles siiani veendunud,» rõhutab Kiir. Ta jutustab, et katsub oma koguduses juurutada üldpihi kõrval erapihti. «Ega see levinud ole, inimesed ei kipu kasutama võimalust oma pattu tunnistada ja selle kustutamist kogeda,» nendib ta, selgitades, et on viimastel aastatel plaaninud kirikusse pihitooli viimist: «Ehk aitab see ületada barjääri.» 
«Miks on Eesti tänavapilt teisem kui Poolas või Itaalias,» küsib Kiir, vastates ise, et meie inimesi eristab katoliku maade omadest rõhutud olek. Kui selg patukoormast küürus, on ka nägu morn ja jalg tönts, on vaimulik kindel.
Vastamaks pärimisele, kui oluliselt on aastatega kirikuõpetaja kuvand muutunud, võtab Kiir aega. See ei ole kerge küsimus, leiab ta. Nõukogude ajal käe adra külge panija teadis, et mingit meelakkumist valitud amet ei paku. Et kutsumus võib tuua näguripäevi ja võõrvõimu survega laveerimist, oli selge igale usuteadusega alustanule. Aga teisest küljest – kellel see toona hea elu oli? Tänapäeva inimese ootused on suuremad ning enam seotud materiaalsusega, millest ei pääse ka vaimulik. «Kui ikka oled pere loonud, tunned vastutust seda ka toita,» toob Kiir näite, mis viib mitmeid vaimulikke dilemmani, kas valida tagasihoidliku palgaga vaimulikuamet või mõni enam sisse toov. Kiir ei naeruväärista seda valikut. Tema enda lauale toob leiva mitu ametit. Kirikutööd võib suuresti hobiks arvata, sest oma koguduse on ta palgamaksmisest säästnud: «et nad ei peaks oma viimased raasud minule maksma». Järjest enam EELK vaimulikke püüab siduda kirikuõpetaja ameti mõne teisega, mis just majanduslikus mõttes toeks on.

Iisakusse on kauaks jäädud
Avo Kiirele ei ole meeldinud suuri plaane teha. Elu on lihtsalt nii läinud. Jumala seadmisel ja abil. Nii on ka Iisaku kogudusega. «On olnud periood, mil olen selgelt tundnud, et olen ennast siin vaimulikuna ammendanud,» tunnistab ta. Aga kui siis hakkas tasa-targu ringi vaatama, et kuhu suunduda, anti uus tunnetus, et tegelikult saab ta just Virumaal ennast teostada. «Aeg antakse kõigeks,» parafraseerib ta Piibli kuldlauseid.
Iisaku kogudus on väga omaseks kasvanud. Avo Kiir kiidab vallavanema ametist tõusnud kasu vaimuliku ülesande täitmisel: «Ka vallavanemana jään ju vaimulikuks, seega olen saanud koguduse haaret oluliselt laiendada.»
Nagu mujal EELKs on ka Iisakus tajuda põlvkondade vahetumist, truud igapühapäevased kirikuskäijad kutsutakse tasapisi igavesse isakoju. «Noored on teistsugused. Nad ei harrasta üldjuhul igal pühapäeval kohale tulemist. Eelistades erinevaid kiriklikke üritusi on nad ometi kiriku liikmed ja maksavad liikmeannetust,» tutvustab Kiir noorema generatsiooni olemust. Liikmesannetajate hulga poolest on Iisaku kogudus silmahakkavalt tubli, olles Viru praostkonnas kolmandal kohal. Piirkonna elanike hulga proportsionaalsuse osas annab aga suurtele linnakogudustele Jõhvis ja Rakveres suisa silmad ette. Siin võib oma osa mängida asjaolu, et kogudus tunneb oma õpetajat ja õpetaja kogudust, et üks on teise külge kasvanud.
Liina Raudvassar

Avo Kiir
Sündinud 23. veebruaril 1952
Lõpetanud Jõhvi keskkooli ja usuteaduse instituudi
Ordineeritud õpetajaks 1987
Iisaku koguduse õpetaja alates 1987; teenib veel Illuka, Kunda, Narva-Jõesuu, Tudulinna ja Viru-Nigula kogudust
Viru praostkonna praost 1995–2010
Iisaku vallavanem aastast 2003
Olnud ERSP asutajaliige, Eesti Kongressi liige, VII riigikogu liige, Jõhvi linnavolikogu liige ning esimees
Abielus Marika Kiirega, kahe tütre isa ja kolme poisi vanaisa