Avo Üprus toob välja nõrgad kohad karistusseaduses

Tallinna Peeteli koguduse vaimulik, sotsiaalkeskuse rajaja Avo Üprus kaitses EELK Usuteaduse Instituudis diakooniaalast magistritööd, mille teemaks «Eluaegne vanglakaristus Eesti Vabariigis».
Üprus rõhutab, et oma töö teoreetiliseks fooniks on ta valinud kristliku maailmavaate ja restoratiivseks õiguseks nimetatava lähenemisviisi.

Eluaegne vangistus ja taasühiskonnastamine
Vastse magistri sõnul huvitas teda ka eluaegse vangistuse kui karistusliigi ja fenomeni mõistmine. Eestis on eluaegseid vange praegu 36, suur hulk neist on olnud surmamõistetud, kelle puhul jäi otsus täide viimata moratooriumi ja surmanuhtluse kaotamise tõttu.
Karistusseadustiku kohaselt on karistusel kaks eesmärki: kinnipeetava mõjutamine õiguskuulekale käitumisele, resotsialiseerimisele (taasühiskonnastamisele) ning teisalt õiguskorra kaitse. Avo Üprus on veendunud, et need eesmärgid on teineteisega vastuolus. Eluaegne vanglakaristus on pigem desotsialiseeriv ja ebainimlik.
Uudse ümbersõnastusena käsitletakse karistust kui üht preventiivset ehk siis kuritegevuse kasvu ennetavat meedet. See pole õige, Üpruse sõnul eemaldutakse seadustiku kesksest mõistest «süü» ning on hakatud rääkima «ohtlikkusest». «Ohtlikuks tunnistatud vangi võib karistusaja lõppemise järel hoida kinni praktiliselt tähtajatult,» võtab ta oma mõttearenduse kokku.
Restoratiivse lähenemise korral (see on algselt õigusalane paradigma) mõistetakse kolme olulise osaleja (ohver, kurjategija, kogukond) kaasamist kuriteoga tekitatud kahjude ja kannatuste leevendamisse ja hüvitamisse. See tähendab suhete tervendamist, inimese lepitamist iseenese, oma ligimese, kogukonna ja Jumalaga ning Avo Üprus usub, et tegemist on lukustatud inimese ja maailma avamise võtmega tervenemise teele asumiseks.

Lõhe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel
Avo Üprus viis koos psühholoogist kolleegi ja koguduseliikme Kerli Kollamaaga läbi enam kui aasta väldanud projekti «Tähtsad küsimused», mille raames kohtuti järjepidevalt eluaegsete kinnipeetavatega. Kaasatud oli üle neljakümne vabatahtliku – vaimulikke, psühholooge, juriste, ohvriabitöötajaid, kriminaalhooldajaid, ajakirjanikke ja vanglaametnikke.
Selgitati välja vangide jaoks olulised teemad, hoiakud, mõttestambid; püüti pakkuda positiivseid mõttesisusid, kasvatada tolerantsust ja inimlikkust. Eranditult kõik vabatahtlikud olid nõus, et eluaegsetele kinnipeetavatele tuleb pakkuda vabanemisvõimalust.
Intervjuude ja rühmatööde tulemusena ning tuginedes teistele pikaajalise vangistuse mõju uuringutele, võib järeldada, et mitmed tegurid pigem takistavad kui soodustavad sotsialiseerumist ning pole kooskõlas vangistuse eesmärkidega.
Eesti on Üpruse sõnul kõige repressiivsem riik Euroopa Liidus. Siin kehtiva seadusandluse kohaselt on eluaegsel vangil võimalus taotleda enneaegset vabanemist alles 30 aasta järel, Skandinaavias on see aeg vastavalt 12 ja Mandri-Euroopas 12–20 aastat.
«Otsustus eluaegses ja pikaajalises vangistuses viibivate kinnipeetavate kohtlemise viisist on meie eneste inimlikkuse lakmuspaber,» möönab vaimulik ning lisab, et karistuspoliitika ja kinnipeetavate kohtlemine peab muutuma teaduspõhiseks ja moraalseks. Vastavalt uuringutele on eluaegsete vangide kriminogeensed riskid väiksemad, suitsiidi- ja ohvrikslangemise riskid suuremad ning retsidiivsus vabastamise järel madalam kui tähtajalistel kinnipeetavatel.

Kuidas vange taasühiskonnastada?
1955. aastast ÜRO poolt kehtestatud vangide kohtlemise miinimumreegleid kohaldati Euroopa tingimustega ning 1973. aastal võeti kasutusele vangide kohtlemise Euroopa standard, mida on hiljem korduvalt täiendatud. Seal öeldakse, et ei tohi unustada nn ultima ratio põhimõtet, mille kohaselt tuleb vanglakaristust rakendada viimase abinõuna. 
Avo Üprus peab oluliseks rakendada eluaegsetele ja pikaajalistele vangidele kinnipidamisest tulenevate negatiivsete mõjude vähendamiseks erinevaid haridus-, kultuuri- ja muutumisprogramme. Osalemist programmides on nähtud ka karistuse kandmise korralduse võtmeelemendina. Ka eluaegse ja pikaajalise karistuse kandmine peaks olema progresseeruv, vabanemisele suunatud ja soodustama vastutuse võtmist.
Üprus on teinud omapoolsed ettepanekud justiitsministeeriumile. Ta soovitab eluaegse vangistuse pikkuseks kehtestada maksimaalselt 25 aastat ning tingimisi ennetähtaegse vabanemise taotluse esitamist, kui on kantud 15–18 aastat vangistust (korduvkurjategijatel hiljem).
Vabanejate ettevalmistamiseks tuleb neid motiveerida kuritegudeta elulaadiks ning jagada selleks vajalikke teadmisi nii individuaal- kui grupitöö raames.
Avo Üprus koostas kolleegidega ühiselt ka programmi, mis tagaks kinnipeetavatele parema kohtlemise vanglas. Seda on tutvustatud Saksamaal vanglakaplanite konverentsil, Stockholmi ülikoolis kriminoloogia sümpoosionil ja Eestis Viru vanglas. Üprus tõdeb, et lõhe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel tuleb ületada.

Mari Paenurm

Kommentaar:
Jürgen Rakaselg, Tartu vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal:
Eluaegseid vange ei kohelda ühtmoodi lihtsalt selle pärast, et nad eluaegse vangistusega on karistatud. Nende riske hinnatakse eraldi iga isiku puhul samuti kui kõigil teistelgi vangidel: analüüsitakse kuritegu, sotsiaalset päritolu, hoiakuid, tervisetegureid jpm ning koostatakse kava, mille abil kuritegelikkust soodustavaid riske maan­dada. Pikaajaliste vangide taust ja isikuomadused on väga erinevad, seepärast pole ka nende riskidel väga selget ühisosa.
Inimeste suhtumist pikaajaliste vangide taasühiskonnastamisse ei mõjuta üksnes turvalisus, s.t tõenäosus sattuda kuriteo ohvriks. Tähtis roll on üldisel turvatundel, mida mõjutab väga palju tegureid: töökaotus, tervisehädad, pereprobleemid, rahapuudus jms. Nii sõltubki ühiskonna valmisolek näha endisi vange enda seas tihti pealtnäha ootamatutest asjaoludest ning seda hoiakut ei ole sugugi lihtne muuta.
Vanglad pakuvad mitmeid programme, millest konkreetselt pikaajalistele kinnipeetavatele on seni üks restoratiivõiguslikule lähenemisele toetuv programm «Tee». Selle programmi sügavam sisu on leppimises ja lepitamises.
Nagu aga eespool mainitud, on eluaegsete kinnipeetavate riskid küllaltki mitmekesised ning vangistuse ajal võivad pikaajalised kinnipeetavad osaleda sõltuvuse ja agressiivsusega tegelevates programmides või suurendada oma sotsiaalseid oskusi – seda kõike vastavalt individuaalsetele riskifaktoritele.
Iga kuritegelikku käitumist analüüsiv teadustöö, eriti Eestist pärit uurimismaterjaliga, on väga teretulnud. Pepinsky ja Quinney 1991. aastal ilmunud raamatust «Criminology as Peacemaking» ning nendest ideedest lähtuvaid diskussioone on meil erakordselt vähe olnud.
Kaasaegses kriminoloogias ei ole see lähenemine alati iseseisva teooriana oma kohta leidnud. Seetõttu julgen küll väita, et selle lähenemise tutvustamine on igati tänuväärne.