Demokraatlik ühe partei valitsus

Enne viimaseid parlamendivalimisi oli riigikogus järjepidevalt kuus või enam erakonda ning üldjuhul moodustasid valitsuskoalitsiooni kolm, mitte kaks erakonda. Enne 2011. aastat ei osanud ilmselt ei kodanikud ega eksperdid mõelda ega öelda, et nelja partei parlament ja kahe partei valitsus on ka normaalne variant. Nüüdseks aga paistab, et meil on kombeks muutunud oludega ära harjuda ning pidada normaalseks just sellist parlamenti ja valitsust, nagu valimiste tulemusena tekib.
Kas trend võib jätkuda ja erakondi riigikokku jääda vaid kaks ning valitsusse seetõttu ainult üks? Kas selline areng on üldse võimalik? Kui on võimalik, kas siis midagi võiks muutuda ka paremaks?
Praegu kehtiv valimisseadus ei soodusta parteide arvu vähenemist riigikogus peamiselt sellepärast, et igas valimisringkonnas jagatakse välja keskmiselt kaheksa mandaati. Kui valimisringkondi oleks 101 ning igaühes neist käiks kandideerimine võidu peale (ehk «võitja võtab kõik»), siis soodustaks valimissüsteem kaheparteilise või vähemalt kahe tugeva erakonnaga parlamendi teket.
Puhtalt valimissüsteemi põhjal võiks meil ka praegu olla erakondi riigikogus rohkem kui neli, ent ei ole. Peamine põhjus, miks ei ole, tuleneb erakondade rahastamise süsteemist, mis tugevdab oluliselt nelja suurema erakonna organisatsioonilist jõudu nii riigikogus kui ka üle riigi.
Kümme aastat tagasi toimunud kohalike omavalitsuste valimisel olid suuremates omavalitsustes üle riigi tugevalt esindatud vaid Reformierakond ja Keskerakond. Nüüd on IRL ja SDE neile järele jõudnud ning vahemaa «tugevuselt neljanda» ja «tugevuselt viienda» erakonna vahel on suurem kui eales varem taasiseseisvunud Eesti poliitikas.
Eesti Koostöö Kogu on teinud ettepanekuid («Koostöökogu lõikaks puugid välja», Postimees, 3. detsember 2014) vähendada riigikogu lihtliikmete töökoormust, -aega ja palka, kasutada rohkem e-vahendeid ning kaotada kehtiv tööpiirang, mille kohaselt liikmed ei saa jätkata erialast tööd.
Ehkki nende ettepanekute hulgas soovitakse jätta riigikogu liikmete arv samaks (kuna väiksem liikmete arv soosiks suuremaid erakondi), kumab ettepanekutest läbi tõdemus, et riigikogus lihtsalt ei ole varasemas mahus nii paljudele liikmetele enam mõttekat tööd.
Kui Eesti Koostöö Kogu paljude väikeste ettepanekute komplekt läheb üldisele avalikule arutelule, ei välistaks ma võimalust, et nii meedia kui ka meediatarbijad korjavad sellest üles just riigikogu liikmete arvu vähendamise, mitte 101 liikme väheneva töökoormuse, -aja ja palga. Ja päeval, mil riigikogu liikmete arv väheneb nt 81-le, on kolmeparteiline parlament tõenäolisem neljaparteilisest.
Praegu on üheparteiline valitsus küll ebatõenäoline, ent mis oleks siis parem, kui valitsuse moodustaks vaid üks erakond?
Puuduks vajadus moodustada koalitsiooni ja valitseda koalitsioonilepingu alusel. Erakond saab valitseda vastavalt oma programmile, millele antud valijate mandaat on oluliselt otsesem ja ühemõttelisem kui mandaat, mille me arvame olevat antud koalitsioonivalitsusele.
Koalitsioonide moodustamine hägustab valijate antud mandaati kahel moel: koalitsioonilepet moodustavad erakonnad omavahel kinniste uste taga ilma meedia, kodanike või huvigruppidega konsulteerimata; ühtede valimistulemuste põhjal võivad erakonnad valimistevahelisel perioodil leppida kokku mitmeid erinevaid koalitsioone ja leppeid. Üheparteiliste valitsustega neid probleeme ei oleks.
Samal põhjusel oleks valitsuse vastutus kodanike ees ning suhtlus kodanike ja huvigruppidega ühemõttelisem ja selgem (ei saa öelda, et siseminister küll tahaks, aga ei saa, sest rahandus- või peaminister on teisest erakonnast). Erakondade valik kodanike jaoks oleks ka oluliselt lihtsam (valitav erakond saab kas valitsusse või jääb opositsiooni).
Mis oleks halvem? See, kuivõrd midagi erakonnaliikmete, kodanikuühenduste või huvigruppide (nt ülikoolid), ühiskondlike gruppide (nt üliõpilased, lastega noored pered, põllumehed) jaoks halvemaks muutuks, sõltub sellest, kuivõrd võimeline on võimulolev erakond omama suhtluskanaleid ühiskondlike jõududega ning kuivõrd tasakaalustatult suudetakse nende huve arvesse võtta ja ootustele vastata. Siinkohal on «halvem» suhteline, kuna kõigis mainitud suhetes võib kriisi jääda nii ühe- kui kolmeparteiline valitsus.
Üheparteilise valitsuse ja kahe partei parlamendiga oleks meil endiselt demokraatia. Lihtsalt teistsugune.s Umbes selline, nagu on Ameerika Ühendriikides või Inglismaal. Nagu harjusime ära kaheparteiliste valitsustega, harjuksime ära ka üheparteilisega. Kuniks pole kogenud, ei oska tajuda ka seda, mis siis oleks parem.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist