Diakoonia – mis see on

Eesti Diakoonial valmis oma töö tutvustuseks möödunud aastal rohkem kui 30 videoklippi. 

Umbes kolmeminutiliste videote vaatamine ei võta liigselt aega, ent ergutab mõtlema ja vaatama maailma laiema pilguga. Märkama ka neid, kes iga päev meie kõrval abi vajavad. Klipid on sündinud meeskonnatööna, eelkõige Eesti Diakoonia juhatuse liikme Avo Üpruse eestvedamisel, aga korraldusmeeskonda kuuluvad ka Agnus Dei Üprus ja Kadri Keskküla. Vastutusrikas kaameratöö on olnud Urmas Roosi kanda. Alguses plaaniti Youtube’i keskkonda rikastada klipiga nädalas, töö osutus aga mahukamaks ja nii valmib uus klipp üle nädala.

Esmalt tuleb filmida, siis vaatab Avo Üprus koos Urmas Roosiga musta materjali üle ja otsustab, mida võtta, mida jätta. Vahel tuleb teksti lisada. Ega see lihtne ole, kirjeldab Avo klippide valmimist. 

Inimestega koos ja inimeste jaoks

Üprus meenutab, et Eesti Diakoonia võttis möödunud aasta alguses vastu otsuse muuta oma tegevus nähtavaks ja käivitada selleks videoklippide sari. Sarja tutvustuseks läksid nad Balti jaama turule, inimeste keskele. Pildi keeles edastati sõnum, et Eesti Diakoonia meeskond on alati seal, kus on inimesed. „Me ei oota inimesi kusagil võlvide vahel lootusega, et äkki meid leitakse üles,“ sõnab Avo.

Esimeses klipis kõneles Avo Üprus EELKst, Luterlikust Maailmaliidust ja sellest, kuidas Eesti Diakoonia, olles osa kahest suurest organisatsioonist, tahab jõuda inimesteni. Kui valminud videote teemadele pilk heita, siis on see parajalt kirju. Hooldekodu, diakooniahaigla, supiköök, korrakaitse, laste turvalisus, eakate kodu jne – teemasid jätkub. „Sünnist surmani inimestega koos ja inimeste jaoks – see kõik ongi diakoonia,“ võtab Avo mõiste kokku.

Hea meel on tal sellest, et saab töötada koos inimestega ja inimeste heaks. Ebameeldiva üllatuse valmistas talle läinud aastal aga üks lindistus. Nimelt puudus Agnus Dei lindistusel Räpina koguduse tööst hooldekodus hääl. Päeva jagu tööd oli kaotsi läinud. Paarilt koguduselt ootab ta aga lubatud materjali siiani, lisab Avo Üprus.

Usalduse küsimus

Vaatasin valminud klippe ja kui suur osa oli pigem tööd selgitava sisuga, siis mind puudutasid need, mis olid kuidagi isiklikud. Mõtlen kirikuõpetaja Tiina Ooli tunnistusele, kuidas ta hakkas tööle eriliste inimestega („Erilised inimesed“), või Sveni avameelsele loole pealkirjaga „Kuurist kirikusse“. Avo kommenteerib: „Kui inimesed üksteist usaldavad, siis nad ka avanevad kergesti. Ei ole põhjust midagi varjata.“ 

Muidugi tuleb filmimine inimestega kokku leppida, saata neile esialgsed küsimused. Siiski on olnud juhtumeid, kus intervjueeritav polnud nõus monteeritud filmi avaldama. Seda on juhtunud, meenutab Üprus. Ühe inimesega on tulnud aga klippi 6–7 korda filmida, enamik on valminud siiski ühe korraga. 

Usaldus on oluline ka tegijate vahel. Avo Üprus ütleb, et tema koostöö Urmas Roosiga on pikaajaline, ulatudes aastasse 1989, mil mõlemad olid I ülemaailmsete eesti noorte päevade korraldustoimkonnas. Ta iseloomustab Urmast kui täpset, konkreetset, sõnapidajat ja eriala professionaalselt valdavat inimest.

Urmasel on oma töö kohta lisada: „Avo algatus, diakoonia videoklippide tootmine, on äärmiselt tänuväärne. Meie ühistöö tulemusel on pääsenud ekraanile paljud tublid inimesed, kes väärivad esiletõstmist. Ühed, kes on ennastohverdavad altruistid, teised, kes on hüpanud üle oma varju ja jõudnud ühiskonda tagasi.“

Kiievis kristlikus meediakoolis õppinud Urmas Roos määratleb ennast eelkõige fotodokumentalistina. Ta ütleb, et tema töö nõuab sageli suurt fantaasiat, et muuta videolõik vaatajale elavamaks. 

Videoklippidega soovitakse sel aastal jätkata. Olukorras, kus tulud ei kasva, küll aga kulud, pole Avo Üprus kindel, kui palju suudab Eesti Diakoonia teenust sisse osta. Raha kulude katteks pole, aga kindlasti midagi tehakse. Ta ütleb, et võitlust on ühiskonnas palju. Ikka sel teemal, et inimene oleks inimene ning mõistaks ennast ja teist ligimesena. 

Loodan, et tema töö leiab järgimist. Avo soov on aga, et keegi võtaks osa tööst juba praegu üle. Tema pensioniiga jõudis kätte mõne aasta eest. Ta ütleb naerdes, et kui leiad sobiva kandidaadi, saada katsetele. Teha tuleb kätekõverdusi, aga mis oluline – ta paneb proovile kandidaadi hingeõrnuse. „Ennekõike vaatan tema isiksuseomadusi ja pühendumist,“ lisab ta lõpetuseks.

Rita Puidet