Diakooniahaigla hoolealused on südamesoojusega hoitud

Kolmapävast pühapäevani kestab Tallinna Diakooniahaigla pühitsemise nädal.
Haigla pühitseb peapiiskop Jaan Kiivit laupäeval kell 14. Reedel kell 19 algab Tallinna Kaarli kirikus heategevuskontsert, esinevad solist Turid Bakke Braut Norrast ja ETV tütarlaste- ning noortekoor Aarne Saluveeri juhatusel. Täna ja homme on haiglas lahtiste uste päevad, toimuvad Norra lektorite loengud.
Norra riigi toel
Diakooniahaigla juhataja Jelena Leiburi kabinetti pääsemiseks tuleb turnida otseses mõttes ehitustandril: esimese korruse remont käib täie hooga. «Kui siin kõik korda saab, siis on meie maja valmis,» rõõmustab haigla juhataja. Kolm korrust pluss keldrikorrus on saanud uue kuue tänu Norra partneritele. Leibur ütleb, et norralased (Norra Koguduseõdede ühendus ja Norra sotsiaalministeerium) on haigla heaks juba 14 miljonit Eesti krooni annetanud, paar miljonit läheb veel vaja.
Hoolealuseid on haiglas 70. Kõik kohad on täidetud. Doktor Leibur ütleb, et tööpäeva algul on tal raskeim vastata kõnedele, kus peab ütlema, et veel ei ole järjekord ootajani jõudnud. «Hospiitsosakonda on järjekord paar nädalat, teistesse kolm-neli kuud.»
Hospiitsosakond on surijate osakond. «Enamik on onkoloogilised haiged. See on ainuke kõigile reeglitele vastav hospiitsosakond Eestis. Ehkki mõni firma pakub kodust hospiitsteenust, arvan, et tegelikult nad ei tea, mis see on. See ei ole nii, et keerad surijat haiget küljelt küljele.
Meie inimesed on saanud hospiitskoolituse Norras. See on keeruline tegevus. Töö hospiitsosakonnas ei ole ei vaimses ega füüsilises mõttes kerge. Olen oma inimesi jälginud: alguses tekkis mõnelgi läbipõlemisoht. Sa pead oskama käituda ja haigega suhelda. Praeguseks on inimesed suutnud kuldse kesktee leida, kuid kerge see pole,» tõdeb Leibur.
Koos on parem
Hooldusravi osakonna hoolealused tulevad ja lähevad. Kui tervis paraneb, minnakse koju, mõni saab hooldekodusse koha. «See on kergem osakond, sealt ei lahkuta ainult üht teed pidi,» selgitab doktor. Haiglas on veel üks osakond, pansionaat.
«Seal inimesed elavad, see on kodu. Elatakse kahekesi või kolmekesi, aga on ka üheinimese tube. Ega ühest tuba sageli tahetagi, soovitakse seltskonda, ütlevad, et kodus sain küll üksi olla. Päeval ollakse palju televiisoritoas. Kui kord telekas katki läks, valitses pansionaadis täielik paanika, oli oht, et seebikad jäävad vaatamata,» tunneb doktor hoolealuste muredele kaasa.
«Norras õppinud hooldajad tõid kaasa toreda kombe, et iga päev kell kolm juuakse koos kohvi, see on rituaaliks kujunenud.» Doktor Leibur on õnnelik, et hoolealustel käiakse sageli külas, inimesed ei ole omaette jäetud. Ka Norra kolleegid imestavad, kui palju külalisi iga päev haiglas käib.
Haigla hoolealuste seas on erineva vanusega inimesi: noorim on 27aastane, vanimad Elisabet ning Ella saavad kohe-kohe 101aastaseks.
Diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur on haiglas töötanud selle asutamisest alates, alguses arstina, nüüd juhataja ja arstina. Haigla personal on üsna suur – ligi 70 inimest. Juhataja on oma alluvatega rahul, isegi väga rahul. Töötatakse väikese palga eest, kuid suure südamesoojusega. Üks mure on Jelena Leiburil ka: haiglasse oleks väga vaja oma vaimulikku, haiglakaplanit. «Isegi mitte nii väga psühholoogi kui just kaplanit.»
Pühitsemise nädala kava kaunistavad Eesti ja Norra lipp. «Ilma Norra riigi ja selle inimesteta meie haiglat ei oleks,» on juhataja veendunud.
Tiiu Pikkur