Dionysius on ühendanud kiriku ja kogukonna

Puhja koguduse ansambel andis 12 aastat tagasi välja plaadi. See oli märkimisväärne sündmus. Tänavu sügisel tähistati aja jooksul kooriks kasvanud kollektiivi 20. sünnipäeva kontserdiga.

Kui koguduse organistid Miina-Liisa Kuusemaa ja Meelis Roosaar ning toona pühapäevakooliõpetaja Ave Paesalu (nüüd Teesalu) aastal 1995 Puhja kirikus laulsid Looja ülistuseks esimest õpitud laulu «Ma laulan suust ja südamest» (KLPR 387), ei osatud arvata, et nemad saavad seemneks koguduse koorile ja pälvivad kakskümmend aastat hiljem Kultuurkapitalilt tunnustuspreemia ja vallajuhtidelt tänu. Aga just nii läks. Kolmeliikmeline ansambel sai nime pühak Dionysiuse järgi, kelle nime kandis keskaegne Puhja kirik.
Miina-Liisa Kuusemaa, kes pool eluaega on elanud Puhjas, meenutab, et nad kõik olid alustades väga noored, varastes kahekümnendates. Miina-Liisa ja Meelis on jätkuvalt organisti ametis, Ave on aga Tartu ülikoolis õppejõud. Neile kolmele lisandusid Maarja Tobber koos vennaga, lasteaiaõpetaja Urve Hämäläinen, Ingmar Ott, Piret Sütt – kui mõnda nime meenutada. «Tänastest lauljatest vähemalt pooled on alustajad,» ütleb dirigent Miina-Liisa.
Püsilauljaid on aastate jooksul olnud 12–18. Praegu on neid 12, aga aeg-ajalt käib mõni abis. Pikka aega nimetati end ansambliks, aga et kirikukoorid on väikeseks jäänud ja mõnigi koor on väiksem kui Puhja koguduse ansambel, siis eksituse vältimiseks loobuti sellest. Ka on lauljatel vanust juurde tulnud, praegu on keskmine vanus umbes 40. Kui vahepeal oli lauljaid ka Rannu kogudusest ja lauldi mõlema koguduse jumalateenistustel, siis praegu ollakse teelahkmel, kas jätkata ainult Puhja koguduse koorina.

Praktilisest vajadusest
Kui Miina-Liisa abikaasa Tiit Kuusemaa 1990 kogudust teenima asus, laulis paar korda aastas jumalateenistustel kaasa segakoor Meelis Roosaare juhatusel. Noored aga tahtsid laulda igal kirikupühal ja teistsugust repertuaari, mida vanad inimesed ei jõudnud ära õppida.
Miina-Liisa õpetaja Toomas Siitan oli õpetanud, et muusika on jumalateenistuse lahutamatu osa, et ilma muusikata pole õige jumalateenistus. Et inimesed, kes tahavad ja oskavad laulda, peaksid kaasa teenima annetega, mis neile on antud. Hiljem pakkus lauljatele koostööd viiuliõpetaja Eveli Roosaar (Pruuli) oma õpilaste ehk Karijärve keelpilliorkestriga. Koostöö on hästi sujunud ja aeg-ajalt esinetakse koos.
Dirigent Miina-Liisa ütleb, et moodustavad Meelis Roosaarega hea tiimi, ja jagab viimase kohta hulga kiidusõnu. «Ta on hea dirigent, teeb koorile häid seadeid, on kindla käega, ei lähe närvi ja juhatab väljalaulmistel. Oleme erinevate annetega ega konkureeri,» sõnab ta. Miina-Liisa valib laulud, õpetab need selgeks ja saadab orelil.

Laulmine kui misjonitöö
Miina-Liisa on rõõmus, et koori on märgatud ja ta on saanud tänukirju nii kirikult kui ka vallalt. Viimane on eriti oluline, sest laulmine kui misjonitöö vorm on vilja kandnud ja kogukond ei pea enam kirikut paigaks, kus käib vaid kaks vanainimest. «Laulmise kaudu on inimesed tulnud ja jäänud kiriku juurde. Laulmise esmane eesmärk on teenida Jumalat, mitte pakkuda kristlikku meelelahutust,» selgitab dirigent.
Praegu on kord kuus nii-öelda esinemine – teenitakse jumalateenistusel kaasa. See aga tähendab, et keegi ei plaksuta ega jaga lauljatele seeläbi tunnustust. Kui kooril oleks soov end muusikaliselt teostada, võiksid nad plaate välja anda, käia kontserdireisidel. Siiski on sedagi tehtud: «Olen hääl» salvestati aastal 2003, plaat «Üksnes Jumala auks» Piret Stepanovi loominguga 2009. Lauldud on Soomes, Rootsis, Lätis ja Venemaal.
Kas minna laulupeole või mitte, on koori ja dirigentide jaoks raske valik, sest repertuaari omandamiseks kulub palju aega, mis takistaks põhitegevust, teenimist jumalateenistustel. «Selle seltskonna tase on tõusnud ja sellest võib rõõmu tunda. Nad püüavad anda parima, aga laulmine ei saa olla eesmärk omaette,» on dirigent veendunud.

Uus nähtus
Koguduse vaimulikul Tiit Kuusemaal on oma sõna sekka öelda: «Olen aru saanud, missugune õnnistus on koor. Koori kaudu on hakanud kogudusse tulema motiveeritud ning ärganud asjalikke mehi ja naisi. Meie koguduse nõukogu kattub enamalt jaolt Dionysiuse lauljatega. Osa neist on olnud pühapäevakooli lapsed, kes 4–5aastaselt tulid kogudusse. Paarikümne aastaga on peale kasvanud uus põlvkond. Ma ei tea, kas minu osa on väiksemaks jäänud, aga minu kõrvale on tekkinud uus nähtus. Mina võin kantslis nõrkemiseni jutlustada, aga laulukeele vastu, mis läbi naha inimeste sisse imbub, ei saa.» Lauljatest on saanud tublid koguduse, juhatuse ja nõukogu liikmed.
Kui küsida, kas kooril pole kavas uut plaati välja anda, saan selgituseks, et tihti salvestatakse plaat eesmärgiga jäädvustada oma mina, jätta jälg muusikaajalukku. Puhja koguduse lauljatel sellist soovi pole olnud. Nemad on soovinud tuua kasu, teha head. Kui esimese plaadiga koguti toetust Puhja kiriku põranda jaoks, siis teisega abistati kadunud Jüri Stepanovi peret. «Meil pole kriisi tekkinud, et uut plaati välja anda,» naeravad abikaasad.
Järgmisel suvel loodetakse koos Karijärve viiulilastega Soome minna ja osa võtta Valga praostkonna laulupäevast. Et seda organiseerida ja seal üles astuda, tuleb hulga tööd teha. Õppimist ootab mõni esimese üldlaulupeo laul, aga ka koori lemmikhelilooja Mart Jaansoni «Psalm 84», mis esmakordselt kõlas Tartu Pauluse kiriku taaspühitsemisel.
Meeldejääv on olnud esinemine Petseris, kus koor laulis vene keeles Tuuliki Jürjo luterlikku kantaati Ristijast Johannesest. Lauldud on ka soome ja saksa ning ladina keeles. Põhiliselt ikka vaimulikku rahvalaulu, eesti heliloojate loomingut. «Dionysius on ühendanud kiriku ja kogukonna, leidnud valla tunnustuse. Natuke kullatolmu langeb ka koguduse peale. Me oleme keegi, meid on märgatud. See on läbimurre,» võtab veerand sajandit Puhja kogudust teeninud vaimulik jutuajamise kokku.
Rita Puidet

Dionysius
Asutatud 1995 kolmeliikmelisena: Miina-Liisa Kuusemaa, Meelis Roosaar, Ave Paesalu.
Aktiivseid lauljaid on olnud 12–18.
Välja on antud kaks plaati: «Olen hääl» (2003) ja «Üksnes Jumala auks» (2009).