Dolores Hoffmann kogus annetusi ja tegi akna valmis

Tallinna Püha Vaimu kirikusse siseneja pilku haarab oktoobrist alates lõunakülje suur kaunis vitraažaken. Akna «Kristuse teod» autor on Eesti tuntuim vitraažikunstnik Dolores Hoffmann. Vitraaž valmis vabatahtlike annetajate toel, kusjuures kunstnik Hoffmann ise on suurannetaja ja tegi kogu töö tasuta.

Pühakoja jaoks esimese vitraaži tegi Dolores Hoffmann 1974. aastal Valjala Martini kirikusse Saaremaal. «Tol ajal oli seal õpetajaks Toomas Paul, keda ma hästi tundsin. Siis kutsus aga Jaan Kiivit mind Püha Vaimu kirikusse ka ja esimene aken sai siin valmis aastal 1984, sügaval nõukogude ajal,» meenutab kunstnik.
Esimesed vitraažid said altaripoolsed aknad. Tavaliselt on kirikutes põhjapoolsed aknad Vana Testamendi ainetel ja lõunapoolsed Uue Testamendi teemalised. On ka memoriaalaken, mis kirikutes tehakse altari ligidale. Hoffmannil oli juba siis plaan luua vitraažid kõikidele Püha Vaimu kiriku akendele. Valmis said kolm Vana Testamendi ainetel põhjapoolset akent ja kaks Uue Testamendi looga lõunaakent. Siis tuli aga paarikümneaastane vahe, enne kui püsivus sihile viis.
Tänu kunstniku suurele fanatismile ja ennastsalgavusele on nüüd valmis ka kolmas Uue Testamendi aineline aken «Kristuse teod».

20 aastat ootamist
Seda akent Kristuse tegudest ja tähendamissõnadest planeeris kunstnik koos õpetaja Kiivitiga juba 1994. aastal, ent töö teostamiseni ei jõutud mitmete takistuste (rahapuuduse) tõttu aastaid.
Siis ühel päeval kaks aastat tagasi läks Hoffmann koguduse õpetaja Gustav Piiri jutule. «Tulin õpetaja juurde ja ütlesin, et las ma teen selle akna ikkagi valmis. Õpetaja Piir rõõmustas ja oli igati päri. Kavandi sain valmis 2014. aasta veebruaris. Kõik aknal olevad tekstid arutasime koos õpetajaga läbi. Konsistooriumis kavand kinnitati ja mina samal ajal tegin juba ettevalmistustöid,» meenutab kunstnik. Ent asi kippus taas rahapuuduse taha jääma. Koguduse korjandus jäi tagasihoidlikuks, üldkiriklikult ka abi ei paistnud tulevat.
Vitraažitöö on kallis, juba materjalidele kulub tuhandeid. Ettevõtlik kunstnik otsustas ise raha koguma hakata. Tahtis luua vitraažide fondi, kuid jõud ei käinud üle. «Tegime siis seltsingu, mis tähendab sõprade ja nende sõprade solidaarsust. Ja see töötas! Meile annetas kokku 105 inimest, kusjuures annetused on viiest kuni tuhande euroni. Tuhat eurot annetas üks minu soomlannast sõbranna, ka vitraažikunstnik. Saime nelja kuu (juunist septembrini 2015) jooksul kokku 4600 eurot. Et vaja oli rohkem, siis panin omast käest juurde 2000 eurot.» Kogu töö tegi meie vitraažikunsti suurkuju tasuta.

Annetajaid mitmelt poolt
Annetajate ring oli mitmekesine. «Muusikud tegid sihtotstarbelisi kontserte – ansambel Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhatusel andis kaks kontserti ja rahvusooperi Estonia  liikmete ansambel Ooper-Kvartett andis kontserdi. Kogu sissetulek annetati Püha Vaimu akna heaks. Tähendab, et nad usaldavad meid,» kinnitab kunstnik. «Või näiteks tuldi Kohtla-Järvelt Tallinna minu töökotta (kunstnikul on töökoda Tallinna vanalinnas Katariina käigus – T. P.). Mul oli seal akna kavand väljas. Inimesed, kes polnud vist kunagi Püha Vaimu kirikus käinudki, annetasid. Ja pole tähtis, kui palju, juba fakt ise on liigutav. Minu kooliõde, üks Peterburi arst, korjas seal kokku 190 eurot. Mõelge, praegusel üsna viletsal ajal Venemaal!
Ka New Yorgist saadeti meile 100 eurot! Paljud pensionärid on annetanud ja inimesed, kes pole üldse ristiusku. Nad said aru, et see pole mitte minu kunstiteos ainult, vaid väärtusliku hoone arhitektuurne element, mis on seotud vaimse teemaga. Näiteks üks minu sõbranna, budist, annetas ka. Annetustega on see asi, et see on alati konkreetne, meie annetajad tahtsid, et kirikusse sünniks üks vitraaž, et selle ruumi mentaalsus oleks terviklikum. Suur tänu kõigile!»

Ristiusu kirikus sündinud
Vitraaž on sündinud ristiusu kirikus Prantsusmaa ja Saksamaa regioonis. Hoffmann rõhutab, et vitraaž sündis algselt ristiusu kirikus, levides sealt mujale. Valge aknaklaas tekkis alles 17. sajandil, sinnani oli kõik värviline. Ka 14. sajandil ehitatud Püha Vaimu kirikus on algselt olnud ainult värviliste klaasidega aknad, mis olid ka palju väiksemad kui praegused.
Kui kunstnik instituudi lõpetamise järel aga mõne fresko ja mosaiigi tegi ning siis vitraažini jõudis, tundis ta, et see lummab teda. «Vitraaž on valgus. Vaadake kõrvuti maali ja vitraaži, viimane mõjub aktiivselt. Valguse pilt haarab inimest aktiivsemalt kui peegeldatud valgus. Minu tehtud vitraažid on kõik olnud erinevad.
Viimati tegin Jaapanisse ühele protestantlikule kirikule. Seal on hoopis teine arhitektuur. Kui ma aga teen keskaegsesse kirikusse, siis pean kinni pidama teatud dogmadest,» räägib Hoffmann.
«Kui maali puhul olen mina valitsev oma pildi üle, siis arhitektuuris on kunstnik tagaplaanil. Esimene on ehitus, siis funktsioon. Kas teen elumajja või kirikusse, need on erinevad asjad. Pean arvestama ruumi kasutajaga, temast lugu pidama. Kirikus seda enam.» Dolores Hoffmann on öelnud: «Suurim tunnustus kunstnikule on võimalus teostada end ajaloolises arhitektuuris. Mitte pelgalt kopeerides olnut, vaid sidudes oma loominguga ajastuid.»
Tiiu Pikkur

Dolores Hoffmann
Sündinud Peterburis eesti-saksa perekonnas 1937
Lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1962
Töötas samas kompositsiooni õppejõuna 1963–1995
Vitraažikunstiga tegeleb süvenenult aastast 1973
Loonud vitraaže 27 pühakojale Eestis ja 9 välismaal
EELK Püha Vaimu koguduse liige
EELK Piiskopliku Toomkoguduse Maarja medal 2002

Pildigalerii: