Edmund Laansalule mõeldes*

29. novembril oli põhjust mõelda vaimulik Edmund Aleksander Laansalule.

Kindlasti on omajagu neid inimesi, kellele nimi Edmund Laansalu toob meelde isiklikke mälestusi. Olgu siinkohal vaid väike meenutus tema 60 aasta pikkusele eluteele. Võib-olla polegi õige teda praegu meenutada, sest tema eluloolised andmed pakuvad erinevat sünniaastat. Mõningatel andmetel on ta sündinud aasta hiljem.
Konrad Veemi raamatu «Eesti vaba rahvakirik» andmetel on Edmund Laansalu sündinud 29. novembril 1912 Väike-Maarja kihelkonnas Vao vallas. (Kuni 1936. aastani kandis ta nime Lands­mann.) Lõpetanud 1932. aastal Jakob Westholmi gümnaasiumi, hakkas ta aasta pärast õppima Tartus usuteadust. Tema õpingukaaslasteks olid tuntud mehed: Johannes Hiiemets, Artur Võõbus, Robert Kannukene, Elmar Salumaa, Rudolf Kiviranna. Mõneaastase vahega on nad kõik kaitsnud ülikoolis magistritöö.
Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulunud Edmund Laansalu kaitses magistritöö «Uuemad voolud usuõpetuses. Kirjeldus ja hinnang» 1938. aastal, sama aasta 26. detsembril ordineeriti ta õpetajaks. Esimeseks teenimispaigaks sai Randvere kogudus, kuhu ta jäi paariks aastaks.
Kodupaika Simunasse jõudis ta ametiülesannete täitmisele 1941. Minu jaoks jäid lahendamata internetist leitud andmed, et 1927. aastal toimunud Vabadussamba avamisel on märgitud pastor Edmund Laansalu, samuti Simunas tehtud 1931. aasta leeripildil. Ilmselt on kellegi mälu alt vedanud ja pildile kommentaariks sattunud vale nimi.
Kui Simuna kiriku tornist leiti relvi, tõi see kaasa 1951. aasta jaanuaris õpetaja arreteerimise. Laansalule määrati 25 + 5 aastat vangistust, õnneks vabanes ta viis ja pool aastat hiljem. Võib-olla oli see tema jaoks isegi omamoodi õnn, sest nii jäi tal nägemata Simuna kiriku põlemine 26. juulil 1951.
Eestis tagasi, määrati Edmund Laansalu teenima Paide kogudust (1956–1973), samaaegselt oli tema hooldada ka Anna kogudus. Helve Valgma, kelle isa oli toona Paides kirikumees, meenutab õpetaja tohutut soojust ja tegutsemistahet. Talle on meelde jäänud, et õpetaja rääkis jutluses mõnikord oma sõpradest, kellega koos ta oli vangis olnud, ja oma elu usaldamisest Jumala kätte.
Paide inimesed pidasid Helve sõnul õpetajast väga lugu tema hea sõna ja lahke meele tõttu ning kiriku remondiks annetasid ka need, kes kogudusse ei kuulunud. Tema organiseerimisannet jätkus ka oma pere tarbeks: õpetaja Laansalu ehitas poja ja tütre tulevikule mõeldes Tartusse maja. Pidev kahe linna vahet sõitmine polnud kindlasti kerge.
Lapsed Ants ja Anu õppisid hästi, tegid sporti ja olid teistele eeskujuks. Antsust sai spordiarst ja Anu oli projektijuht, kes nõutas tagasi 1915. aastal Voronežisse viidud Tartu ülikooli kunstivarasid.
1962. aastal Paides tehtud leeripilt annab tunnistust suurest leerigrupist, mõni aasta hiljem muutus olukord tunduvalt. Maksud tõusid ja kiriku vastu suunatud propaganda tõttu jäi pühakoda inimestele kaugeks.
Mälestus Laansalust on elavana püsinud. Teda mäletatakse ka kui laulusõnade loojat, tema luuletus «Jõuluõhtul» on avaldatud kogumikus «Täis tähti jumallapse põll» (2000). Edmund Laansalu suri 6. juulil 1973 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Meenutagu Edmund Laan­salu tema luuletus «Jõuluõhtul», mis on ka viisistatud.

Meil jõulud jälle tulnud, need pühad kaunimad.
Ma tõstan sinna silmad, kus tähed säravad.
Nad kuulutavad jälle,
et Kristus sündinud,
Kes Isa armust meile
maailma saadetud.

Rita Puidet

* Pärast artikli valmimist leitud laululehe andmetel on Edmund Laansalu sündinud 29.10.1913.