Edvard Remsel: kaplanaadi roll vanglas on väga suur

Vanglate peakaplani Tanel Meieli saatel toimunud Eesti Kiriku toimetajate ringkäik Tartu vanglas algas kõige kõrgemal tasandil. Esimesena võõrustas meid vangla direktor Edvard Remsel, kes oli ka väga lahkelt valmis vastama Eesti Kiriku küsimustele.

Vangla olukord kõneleb olukorrast riigist. Kas olete nõus selle väitega?

Edvard Remsel: Olen nõus. Võib öelda, et 1990ndatel oli kord ühiskonnas ja ka vanglates kinnipeetavate olukord laagervanglates käest ära. Sellest perioodist on kaasa tulnud tolle ajastu inimesed, kellega peame tegema palju tööd, sest nende maailmanägemus on tänasest ühiskonnas kehtivast märksa erinev. Kiirelt arenevas ühiskonnas on lisaks tavapärastele isiku- ja varavastastele kuritegudele juurde tulnud küberkelmused ja internetikuriteod. Profiilid muutuvad. Vanglad peavad sellega arvestama. Uued vanglad, karistuse kandmise viiside ümbermõtestamine ja üha enam teaduspõhiste karistusalternatiivide rakendamine paremaks taasühiskonnastamiseks on täna vanglates märksõnad. See on andnud hoopis uue mõõtme vanglate rollile riigi siseturvalisuse tagamiseks. 

Ühiskonnas ootame, et vangla muudaks kurjategijat, enne kui ta tavaellu naaseb. Mis Tartu vanglas aitab seda eesmärki täita?

Põhjamaades jääb pigem mulje, et seal on tegu sotsiaaltöö keskkonnaga, mitte vanglaga. Meil on suur osa endiselt ka järelevalvel. Eks see on ikka seesama taak, mis on meil 1990ndatest kaasas ehk siis need arusaamad, kuidas peaks karistust täide viima. Tänaseks on selge, et mida kauem inimene kinnises vanglas viibib, seda eluvõõramaks ta jääb ja seda keerulisem on kiirelt muutuvas ühiskonnas vabanedes toime tulla.

Sellest tulenevalt on aasta-aastalt meie kinnises vanglas karistust kandvate kinnipeetavate hulk vähenenud. Tulin ise eelmise aasta novembrist vangla süsteemi tagasi tööle ja võin öelda, et selle ajaga, mis vahepeal ära olin, on märkimisväärne muutus toimunud. Ehk mäletate, et Tartu vangla ehitati alguses 500kohaliseks. Tegelik vajadus oli palju suurem, seetõttu muutusid kambrid kohe kahekohalisteks ja vangla mahutas umbes 1000 inimest. Nüüd oleme liikumas selle poole, et kinnises vanglas oleks 500 kinnipeetavat. Praegu on Tartu vanglas 670 vangi, kellest 55 elavad avavanglas.

Muutunud on ka see, et oleme õppinud spetsialiseeruma. Meil on üks raskemaid kinnipeetavate kontingente, näiteks narkokurjategijad. Tegeleme ka narkorehabilitatsiooniga. Teame, kuidas narkootikumid inimese tervisele ja psüühikale mõjuvad ja kui raske on sellest sõltuvusest vabaneda. Meie üks raskemaid ülesandeid on nende inimestega tegeleda. Kui räägime kaplanaadist ja kõigest, mis religiooniga seotud, siis see on väga tugevaks toeks.

Te ütlete, et religioon toetab teie tööd?

Jah, religiooni ja kaplanaadi roll on väga suur. Rohkem oleks vaja rääkimise kultuuri. Kinnipeetavate vähenemise tendentsi juures peaks olema suund sellele, et rääkimise teel suunamist oleks rohkem. Meie rõhk liigub üha enam sinna, et ka ametnikud on suunajad, juhendajad lisaks järelevalve tagamisele. Selleks, et tavaühiskonda saaks naasta kasvõi natukenegi oma eluga paremini toime tulev inimene. 

Kas Tartu vanglas on tagatud kinnipeetavatele usuvabadus?

On. See isegi ei ole küsimus. Ma ei kujutaks vanglat ilma usuvabaduseta ette. Kaplanite tööpõld on väga lai. Nad tagavad vangide usuvabaduse, aga neil tuleb ka toetada vanglaametnikke. Viimase aja muudatus on see, et vanglates asuvad ka arestimajad. Mõelda tuleb neilegi, kes on meil lühemat aega.

Kaitseväes teatavasti kaplanid koondati. Vangla pole võrreldav kaitseväega, aga kas te kujutate ette olukorda, et vanglas juhtuks seesama?

Õnneks ma ei pea sellist olukorda ette kujutama. Ka tulevikus mitte. Meie teenistuses pole selline teema üldse arutelul olnud.

Kätlin Liimets