EELK aastaraamatud: talletatud teoloogiline mõte ja kirikuelu kroonika

1995. a Loomingu Raamatukogus (1-2) ilmunud kogumikus «Kaksteist Eesti kirja» on trükitud teiste hulgas ka Sirje Kiini 1981. aasta septembris kirjutatud kiri Juhanile (Juhan Talve – toim.) Soome. Isikliku kirja teeb märkimisväärseks seal sisalduv ajastut iseloomustava argitegevuse kirjeldus. Üks lõik kirjast oli põhjuseks, miks käesolev lugu sündis.
Tsiteerin lk 19: «Tuleb kaks uut ajakirja, ühest (Kino, teater, muusika) Rein (Rein Ruut­soo – toim.) kirjutas, aga teine on veel uskumatum: usuteaduslik ajakiri saab lõpuks ilmumisloa. Üks palgaline on üks 40-st, Alar Laats, poiss, kes oli füüsik, filosoofia aspirant, ja nüüd õpib konsistooriumis. Ta käis meie talituses tehnilise asjaga tutvumas, kuidas ajakirja teha, ja rääkis, et neid hakkab vist trükkima trükikoda «Kommunist»! Ateistlik tsensuur nõudnud, et oleks igal juhul teaduslik profiil, aga usk on ju ebateadus iseenesest? Rein seletas asja (luba) sellega, et ei saa lihtsalt kõigiga korraga sõdida. Nii see on. 4 numbrit tuleb aastas. Kas tellida saab, ei usu. Tänavustes nimekirjades ei olnud veel kumbagi ajakirja.»

Esimene pääsuke
Läksin Tartus kohtuma professor Kalle Kasemaaga, kes oli 1982. aastast ilmuma hakanud EELK aastaraamatu üks toimetuse liikmeist. 1980ndail oli aeg, mil teoloogilise kirjanduse ilmumine trükituna tundus pea võimatu.
Kalle Kasemaa meenutused liikusid ajas veelgi kaugemale, aastasse 1956, mil ilmus päris esimene 184-leheküljeline piltidega varustatud EELK aastaraamat. «Äkki tekkis selline võimalus, 10 aastat pärast sõda. Väga suur sündmus,» hindab Kasemaa. «Eesti ajal aastaraamatut ei ilmunud, küll oli muid väljaandeid.»
1956. aastal sai peapiiskop Jaan Kiivit sen võimaluse aastaraamatu väljaandmiseks. Kalle Kasemaa usub, et väljaandmine võis olla seotud Kiiviti 50. sünnipäevaga (snd 27.02.1906). «Nõukogude võim tegi talle žesti ja lubas välja anda. Küllalt mahukas oli ja pidi igal aastal ilmuma.järgmise numbri käsikiri oli ka kokku pandud, aga võimud leidsid, et pole vaja. Trükkimiseks pidi olema riigi luba.»
60 aastat hiljem aastaraamatut sirvides saab sellele vaadata kui ajastu kroonikale ja teoloogilise mõtte arengule. Põhjalikult on kirjeldatud Jaan Kiiviti juubelisünnipäeva tähistamist, lisatud on ka Evald Saagi kirja pandud peapiiskopi elulugu ja tegevus kiriku teenistuses. Kaks jutlust on Lembit Tedderilt.
«See (aastaraamat) oli harukordne ja ainulaadne, enne ei olnud ja pärast ei olnud. Paar artiklit on väga teaduslikud: üks Uku Masingu asi ja teine Masing ja Albert Soosaar koos. Tõsiselt kaalukad on eksiilijärgse Juuda ajaloost (llmamaa (Masingu kolleegium) on selle uuesti välja andnud) ja kolme sajandi eest värsistatud lauluraamatust,» hindab Kasemaa esimese numbri sisu.
Elmar Salumaalt on artikkel «Evangeelium ja eetos», Ago Viljarilt «Uuest elust Pauluse juures», Uku Masingult ja Albert Soosaarelt «Kolme sajandi eest värsistatud lauluraamatust», Uku Masingult «Eksiilijärgse Juuda ajaloost». Artiklis viskab Masing kinda tulevikuteadlastele: «Kui mind ei usuta või ei asendata mu skeemi paremaga XX sajandil, siis kindlasti XXX sajandil.»
Tähtpäevalised on assessor praost Julius Voolaid ning praost Albert Vatter, kel mõlemal täitus 25 aastat õpetajaametis. Meenutati lahkunuid: assessor Lembit Tedder, praost Joosep Liiv, õpetajad Osvald Põldma, Martin Jõgi ja Villem Tubin. Palju ruumi pühendatakse ka maailmarahu teemale.
Esimese aastaraamatu toimetus tegutses koosseisus E. Hark, R. Kannukene, J. Kiivit, U. Masing, K. Rätsep, E. Saag, A. Soosaar, A. Viljari. Kasemaa arutleb toimetuse kolleegiumi liikmete tööjaotuse üle aastaraamatu kokkupanemisel: «Enamik olid UI õppejõud, Soosaar ja Hark ei olnud, haritumad ja intelligentsemad inimesed kirikus. Masingul tegevtoimetajana, ma kujutan ette, ei olnud sellega palju tegemist midagi. Soosaar oli toimetuse sekretär, tema võis ajada asju trükikojaga. Kiivit vastutava peatoimetajana ilmselt andis allkirju, ega temagi rohkem tegelnud. Kes seda numbrit kokku pani, ma ei tea. Ehk Soosaar, tema oli selline ettevõtlik mees.»
Kasemaa ei oska arvata, kuidas ajakiri vastu võeti, sest «ma olin siis alles poisike». Ilmselt seda ei müüdud raamatupoodides. Ehk raamatukogud said oma sundeksemplari, aga osta sai ainult kirikutes.
1956. aastal ilmunud EELK aastaraamat jäigi pikaks ajaks ainsaks väljaandeks. Konsistooriumi arhiivis on tallel ka teise numbri materjalid, kuid trükiluba ei saadudki enam. Teise numbrisse oli kavandatud jutlusi ja artikleid, sh rahutööst. Kiriku elu rubriigis olid planeeritud lood Ferdinand Jürgensonist, Georg Klausist, Johannes Sillast, Ago Köögardalist, Peeter Singist jt.

Vahepala
Kalle Kasemaa meenutab Jaan Kiivit seeniori ametiaega: «1950ndatel oli ta ikka tõusulainel. Kiivitile sai hukatuseks see, et ta muutus läänes nii populaarseks, et läks Vene kiriku juhtidest ette. Võimudega suhted läksid halvemaks hiljem.
Kiivit oli väga populaarne, anekdoote, isegi rahvusvahelisi, liikus temast. Kiivit sõidab rongiga tagasi sinodilt, karjasekepp on vutlaris (kolmes osas kokku pandud). Kaaslane küsib kupees: tulete jahilt või? Vutlari kuju sarnanes jahipüssiga. Kiivit ütleb: jah, nii võib öelda küll. Kui palju te tabasite, küsib kaaslane. Paar tuhat umbes, on vastus. Mida te jahtisite? Hingi, vastab Kiivit. Mina kuulsin seda ühelt tšehhilt.»

Veerand sajandit hiljem
Järgmise aastaraamatu (1982) kokkupanemise juures veerand sajandit hiljem oli Kalle Kasemaa juba ise.
«Edgar Hark (peapiiskop aastail 1978–1986 – toim.) suutis selle asja käima panna, tema oli peatoimetaja.» Kolleegiumis olid V. Ilja, K. Kasemaa, J. Kiivit (jun, tegevtoimetaja), A. Laats (toimetuse sekretär), E. Salumaa, T. Salumäe, H. L. Stillverk. Kui Alar Laats Inglismaale õppima läks, sai tema kohale Tiit Pädam.
Ajakirja tagakaane siseküljel on ära toodud tehnilised andmed, mis on üsna kõnekad. Tekstid on antud laduda 29.12.1982, trükkida antud kolm kuud hiljem, 6. aprillil 1983, trükiarv 2000, trükikoda Kommunist. Kalle Kasemaa sõnul võttis trüki ettevalmistamine väga kaua aega. «Trükikoda oli Tallinnas, sel oma järjekord, pidi ootama.»
EELK aastaraamatud jäid ilmuma kümneks aastaks (1982–1992). 1982. a ajakirjas on 50 lehekülge, lubatud oli kuni 80 lk. «Ei saadud materjale nii kiiresti kokku,» teab Kasemaa. «1983. aastal ilmus aastaraamat normaalmahus, 1990. a kaks tükki, muidu igal aastal ikka üks. 1992. a ajakirjal oli formaat väiksem ja viimases oli lehekülgi 100.»
Levi käis koguduste kaudu. «Tiraaž 1983. a oli 2000 ja jagati proportsionaalselt 150 koguduse vahel vastavalt liikmete arvule. Kogudusest sai osta. Võnnu sai vähem kui 10 eksemplari ja Kaarli kogudus ilmselt rohkem. Kes oli huvitatud, sai osta või tuttava käest lugeda,» ütles Kasemaa, kes sel ajal teenis Võnnu kogudust.
Huvi ajakirja vastu olnud erinev. «Maal ei olnud nii suurt huvi, aga need 10 eksemplari läksid ära. Tahtjaid oli. See oli nii haruldane väljaanne, kiriku oma. Muidu olid ainult laululehed ja kalendrid. Iga kord olid aastaraamatul ise värvi kaaned, püüti liturgilist viit värvi kasutada: punane, violetne, must, roheline, valge. Pärast tulid ka teised värvid.»
Sirje Kiin kirjandusinimesena nägi teoloogilise ajakirja ilmumist oma vaatepunktist. Kalle Kasemaa teab juuresolijana, kuidas asjad tegelikult olid.
«Sirje Kiin ütleb, et füüsik hakkas välja andma teoloogilist ajakirja, kuid Alar Laats ei hakanud midagi välja andma, hakkas välja andma kirik, peapiiskop Hark saavutas selle võimaluse. Füüsik Laats oli toimetuse sekretär, kes ajas asju usuasjade volinikuga, kes hankis partei keskkomiteest Ristlaane käest trükiloa – või vähemalt nii räägiti –, kelle juurde need käsikirjad läksid.
Meie ei puutunud temaga kokku, vaid usuasjade osakonna asetäitja Kalju Ojaga, tema juures käis toimetuse sekretär, viis käsikirjad sinna. Partei keskkomitees olid uimased inimesed, seda 100 lk lugesid nad peaaegu aasta otsa. Sealt tuli trükiluba, suusõnaline, sest paberil oli ikka usuasjade osakonna luba, partei keskkomiteega kooskõlastati.
Laats ajas trükikojaga asju, paberi hankimine, küljendamine ja kõik oli tema teha. Peapiiskop oli peatoimetaja ainult nime poolest. Aga Jaan Kiivit jun oli see, kes pani numbri kokku, kollektiivselt küll. Artikleid telliti ja võis ju arvata, et mõnel oli sahtlisse midagi kirjutatud. Nagu Elmar Salumaal näiteks.
In memoriam jt rubriike kirikuelu kroonikast tehti jooksvalt, nimed on all, kes midagi on kirjutanud. Herbert Kuurme, Tiit Salumäe … neid tegid erinevad inimesed.»

Vahepala
Kalle Kasemaa meenutab: «1987. aastani oli Jaan Kiivit tegevtoimetaja. Ühel hetkel, aga mispärast, ei tea, oli 1989. aastast (kuni 1992. aastani) tegevtoimetajaks filoloog, kellel polnud teoloogiast mingit aimu ja kes termineid ei teadnud. Ta oli prof Saagi jünger ja tahtis kõike eesti keeles väljendada. Punkt ei võinud öelda, see oli laen, tuli öelda täpp: keemistäpp, kõrgtäpp. Ei tohtinud öelda kiht, vaid lade.
Kui artiklis oli juttu, et kristlikul Jumalal on üks hüpostaas ja kolm persooni, siis hüpostaas on teoloogiline termin; toimetaja vaatas võõrsõnade leksikonist ja leidis, et see tähendab alust. Me saime naerda, et miks mitte juba tüvi: Jumal on ühe tüvega ja kolmeharuline.

Aastaraamatute lõpp ja uued võimalused
Aastatel 1982–1992 ei olnud palju muid võimalusi teoloogiliste artiklite avaldamiseks peale EELK aastaraamatute.
Kui saabusid vabaduse ajad, avanesid ka uued võimalused. Kirik loobus aastaraamatutest. «Tiit Salumäe (vastutas toona kiriku kirjastustegevuse eest – toim.) ütles, et usuteaduskond on Tartus avatud ja nemad võivad välja anda, mida tahavad, kirik ei pea raha kulutama selle peale. Et teaduslikke asju võib välja anda usuteaduskond. Aga ülikool ei saanud hakkama. 1991. a meil oli tähtsamaid asju teha, õppejõudude kohti täita. Kõik olid väga koormatud,» meenutab Kalle Kasemaa.
Praeguseks on võimalusi eesti, aga ka teistes keeltes teoloogilisi artikleid avaldada. 2000. a hakkas usuteadlaste selts välja andma oma ajakirja. Veebiajakiri Kirik ja Teoloogia (asutatud 2011) seisab entusiastide toel ja avaldab heal tasemel teoloogilisi artikleid.
«Aastaraamatuid võib ajastu kroonikaks mingis mõttes nimetada kiriku vaatepunktist. Teoloogilise mõtte arengut saab vaadelda. Aga vaid 80 lk aastas! Inimesed kirjutasid ja huvitavaid asju kirjutasid, nagu Kaide Rätsep, Salumaa, Uku Masing. Oli ka asju, mis olid varem tehtud,» hindab Kalle Kasemaa olnud aega.

Vahepala
Kalle Kasemaa meenutab: «Kaide Rätsep oli sel ajal Kaar­lis koos Hargiga, ja hiljem ka. Oli võimete kõrgpunktis. Tuli Oxfordist 1962 või 1963 tagasi. 1980ndatel oli õppimisest küll aega möödas, aga tal oli pidev kontakt kaaslastega ja õppejõududega.
Vanem Kiivit oli oma pea pandiks pannud, et nendega, kes välismaale õppima pääsesid, mingit skandaali ei juhtu. Teine oli Kuno Pajula, kes õppis Saksamaal Göttingenis. Nõukogude võim armastas mõningaid žeste teha ja välissõit sõltus mingil määral ka kohalikest võimumeestest. Lätlastel oli palju kitsam olnud, olen ma kuulnud.
Rätsep oli kõige parema teoloogilise haridusega, ma arvan. Nad olid Salumaaga võrreldes väga erinevad inimesed. Salumaa oli laiemate huvidega, Vilis Lācisest Karl Barthi teoloogiani; Rätsep kitsam. Tal oli uskumatult hea inglise keel.
Ta abiellus Balthasar Russowi järeltulijaga, baltisakslasega, naise üks vanematest oli inglane olnud. Kodune keel naisel oli inglise keel. Ka Rätsepaga oli neil inglise keel koduseks keeleks. Noor Tiit Salumäe käis neil korra külas, kutsuti kellaviieteele, ja ütles, et vaid koeraga suheldi eesti keeles ja külalisega samuti.»

Usuteaduse instituudi väljaanded
Usuteaduse instituudi toimetiste esimene number ilmus 1985. aastal topeltnumbrina. Instituudi toimetiste algusajad jäävad Kasemaa tööaega instituudis. Kalle Kasemaa oli EELK Usuteaduse Instituudis õppejõud, hiljem dotsent ja professor kuni ülikooli usuteaduskonna taasavamiseni 1991, mille esimeseks dekaaniks ta sai.
«Esimesena ilmus toimetistes Kristiina Krossi «Heebrea keel algajatele». See läks käiku õppevahendina ja ainult üliõpilastele instituudi kaudu jagati.
See oli täielik stagnaaeg. Kalju Oja ütles, et on alles juhmid seal partei keskkomitees. Neil oli etteheide, miks seda vaja on, kas inimeste Iisraeli repatrieerumise ettevalmistamiseks, keele õppimiseks. Siis sai selgitatud, et Piibli heebrea keel ja tänapäeval Iisraelis kõneldav keel on kaks ise asja. Ja ühe oskamise juures teisest ei saa aru. Siis anti luba ja tiraaž oli 200 eksemplari, aga EELK aastaraamatut trükiti 2000 eksemplari.
Edasi tulid Salumaa filosoofia ajalugu, antiikfilosoofia; Kaide Rätsepa ja Masingu mitmed tööd. 1990ndatel sai toimetisi juba müüa.»

Vahepala
Kalle Kasemaa meenutab: «Salumaa oli kõige produktiivsem. Tema juhtlause oli «Mitte ühtegi päeva kirjareata». Ta oli mingis mõttes fantastiline, tõusis kell 5 hommikul üles ja paremad tunnid olid vist hommikul. Iga päev ta kirjutas midagi ja tõlkis. Ja kõige silmapaistvam oli, et ta valmistas masinakirjalist teoloogiliste artiklite kogumikku, mida on u 60 tk, maht 120–150 lk. Kirjutusmasinast tuli kolm eksemplari, ühe jättis endale ja kaks andis konsistooriumi raamatukokku.
Seda oli lootusetu tol ajal avaldada, ta kirjutas n-ö sahtlisse. Tõlkis ka väga palju saksa keelest. Alustas töödega juba Võru perioodil. Seal oli tal aega rohkem. Vaba inimene oli. Käis Tallinnas loenguid pidamas ja Vaikmäed (aastail 1948–1978 Võru koguduse õpetaja Edgar Vaikmäe – toim.) asendas, muidu kogudusega seotud ei olnud.»
Viimase kümnendi teoloogilise kirjanduse rohkuse juures jääb ehk juba unustusehõlma 1968. aastal Rootsis Endel Kõpu tõlgitud Piibli ilmumine ja selle ülisalaja üle piiri Eestisse toimetamine. Et asjatundjad selles tõlkes hulgi vigu leidsid, said meie teoloogid võimaluse asuda Eestis Piiblit tõlkima.
Kalle Kasemaa oli nende hulgas (Uku Masing, Toomas Paul, Jaan Kiivit jun, Hillar Põld, Herbert Kuurme, Ago Viljari), kes 15 aasta jooksul valmistas ette Uue Testamendi ja Psalmide tõlget, mille esmatrükk ilmus 1989 ja täiendatud trükk 1990. Ja siis seisti juba uue, vaba ajastu uksel.
Sirje Semm

Palves ei ole peaasjaks paluda oma soovide täitumist, vaid et «Jumala hea ja armuline tahtmine sünniks ka meie juures». Palve on seismine Jumala ees ja uskliku inimese südame kõnelemine Jumalaga. Aga mitte ainult kõnelemine – peamiseks jääb, et Jumal kõneleks meiega. Palvetada tähendab lasta endale parimat kinkida. Tänasel palvepäeval tahaksin panna igale eriti südamele palvet, aga just palvet ligimese pärast – s.o. eestpalvet.
EELK aastaraamat 1956. Peapiiskop Jaan Kiiviti karjasekiri 1957. a palvepäevaks