EELK-l on vastutus Välis-Eesti koguduste teenimises

Et iga viies eestlane elab eemal Eestist ning paljud neist on kirikliku identiteediga, peaks ajaleht Eesti Kirik piiskop Ove Sanderi meelest senisest rohkem kajastama diasporaas toimuvat.  Piiskop annab intervjuu vahetult enne reisi Põhja-Ameerikasse.

Olete taas minemas Kanadasse. Mis on sel korral kavas?

Ove Sander: Seekordse Ameerika mandrile mineku põhjus on eelkõige isiklikumat laadi – tütar Eimi lõpetab St. Olafi kolledžit Minnesotas ning oleme perega minemas sellest rõõmsast sündmusest osa saama.

Kuivõrd Minneapolise ja Toronto vahe on vaid paar lennusõidutundi, olen külastamas ka Hamiltoni kogudust, et pidada seal kolmainupüha. Veel on soov külastada Toronto Peetri kogudust. Loodetavasti mahub visiit kavva, hetkel on plaan kokkuleppimisel. Samuti on soov külastada piiskop Michael Pryse’i, kellel Kandada kiriku Ida-Sinodi piiskopina on olnud tihe koostöö Toronto luterlastest eestlastega.

Kuidas on korraldatud Toronto Peetri koguduse teenimine, kuna teadupärast puudub neil praegu oma vaimulik?

Minu teadmiste kohaselt on nad ootamas endale abiks praktikanti Tartu ülikooli usuteaduskonnast. Võimalik ka, et Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas saab siin toeks olla. Ilmselgelt on see suur mure, kui kogudusel puudub päris oma vaimulik. Tuleb aga tunnustada juhatuse esimeest Väino Einolat ja tema kolleege, kes püüavad olukorda lahendada. Kindlasti püüame ka omalt poolt Kodu-Eestist toeks ja abiks olla.

Milles see abi võiks väljenduda?

Eks see ole esmalt vaimne – mõtleme palvetes oma kaasmaalastele ning palume neile Jumala armu ja juhtimist. Teisalt püüame ka konkreetselt oma nõu ja jõuga olla abiks, sest tegu on ikkagi EELK kogudusega ning meil on selle koguduse käekäigu eest vastutus.

Peamine väljakutse hetkel ongi, et kogudus saaks endale vaimuliku, kes ühelt poolt teeb oma igapäevast tööd sõna ja sakramentide teenistuses, teisalt aga aitaks kaasa teatavate vastuolude ületamisele, mis inimeste vahel on tekkinud, et kogudus Kristuse ihuna võiks olla terve ning ühendatud usus ja armastuses.

Kuidas elab aga Hamiltoni kogudus? Kas neil on oma õpetaja?

Hamiltonis lähevad asjad igati hästi. Neil ei ole küll oma vaimulikku, kuid nad on olnud väga tublid ja teinud head koostööd EELKga Kodu-Eestist vaimulike toomisel. Selle tulemusena on suuremad pühad ja aastapäevad Hamiltonis kõik ilusti peetud.

Siinkohal suur tänu koguduse esimehele Evy Beraldole ning tema kaastöölistele, tänu kellele kogudus on hästi hoolitsetud ja juhitud. Täname selle eest Jumalat ja oleme tänulikud tema õnnistuse eest kogu meie diasporaale ja selle vaimulikule teenimisele.

Äsja osalesite ülemaailmse eestluse koostöökomisjoni koosolekul välisministeeriumis. Milliseid mõtteid see tekitas?

See oli minu jaoks väga informatiivne kohtumine, võib-olla sain ma alles esimest korda aimu, kui suur on ikkagi meie diasporaa. Hinnanguliselt elab väljaspool Eestit 150 000 – 200 000 kaasmaalast – iga viies eestlane elab väljaspool Eestimaa piire.

See on väga suur number ning tähendab loomulikult meile suurt vastutust ja tööd. Tänan siinkohal välisminister Margus Tsahknat ning üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektorit Marin Mõttust, kellel on kompetents just kiriku vaates olulistel teemadel ning toetus meie ühistele püüetele väliseestlaste vaimulikul teenimisel.

Ja viimane küsimus: kuidas saaks ajaleht Eesti Kirik olla toeks meie kaasmaalaste teenimisele väljaspool Eesti piire?

Minu hinnangul peaks meie kiriku ajaleht senisest suuremat tähelepanu pöörama Eesti diasporaas toimuvale. Sellest oli tegelikult ka välisministeeriumis toimunud kohtumisel juttu, et väliseestlased teavad meie tegemistest märksa rohkem kui meie neist.

Selle lünga täitmisel saaks meie ajaleht kindlasti abiks olla. Samuti võiks uurida  võimalusi koostööks ja infovahetuseks suuremate väliseesti väljaannetega, nagu näiteks Eesti Elu. Ajaleht saaks kindlasti anda oma panuse ühise Eesti ja ühise Eesti  Evangeelse Luterliku Kiriku tunnetuse hoidmisel ja tugevdamisel üle maailma.

Liina Raudvassar