EELK Lääne-Eesti koguduste ja kohalike omavalitsuste koostöö, 1. osa

Anti Toplaan

Läbi kolme lehenumbri ilmuv ja algselt magistritööna vormistatud artiklisari käsitleb EELK Lääne-Eesti koguduste ja kohalike omavalitsuste koostööd 2017. aasta haldusreformi eelsest perioodist kuni 2021. aasta kohalike omavalitsuste valimisperioodi lõpuni. Uurimus tõstab nii kiriku, koguduste kui ka kohalike omavalitsuste poolt vaadatuna esipaanile isikute ja nende seisukohtade mõju vastastikusele koostööle.
Lähteülesanne: kirik peab oma kutsumuseks teenida inimest – nii igavest kui ajalikku. Sõnastades oma missiooni ühiskonnas tunnistatakse, et kirik ei saa olla ükskõikne rahva elukorralduse ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel.
Nii kirikul kui riigil on kohalikul tasandil mitmetes eluvaldkondades ühiseid eesmärke, mis teenivad antud piirkonnas elavate inimeste huvisid. Kuna paljuski oleneb konkreetses piirkonnas tehtav koostöö kiriku või riigi ametiisikute koostöötahtest, on selles valdkonnas abiks nii toimiva koostöö laiem teadvustamine kui ka maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil vastu võetud õigusaktide rakendamine ja uuendamine.

Praostkondade ja maakondade koostöö
Kui jälgida kiriku ja riigi ning nende raames maakondade ja praostkondade koostööd pikema ajaperioodi vältel, mõjutab nende suhete arengut olulisel määral ühelt poolt reformide ja teisalt konkreetsetest isikutest tulenev mõju. Maavalitsuste arengut on mõjutanud suures plaanis kavandatud riigireformi muudatused, mida viiakse poliitiliste otsuste toel ellu vastava valdkonna ministeeriumite toel.
Uurimuse raames saadud tagasiside peegeldab seniste maavanemate seisukohti haldusreformi tulemuste suhtes. Endise Lääne maavanema Neeme Suure sõnul oli haldusreform vajalik ja möödapääsmatu. Ta tunnistab, et kindlates aspektides oli tegemist vigadega, mida küll teati ja millest tulenevat problemaatikat aimati, aga mida eirati haldusreformi toimumise üldistes huvides. Näiteks loomulike ajalooliste ning tegelike sotsiaalsete ja territoriaalsete koostoimepiirkondade eiramine, eelistades loomulikule toimeruumile omavalitsusjuhtide suhteruume (personaalsete suhete ja tõekspidamiste toel kujunevaid piirkondi). Nende vigade parandamiseks oleks vaja tema hinnangul reformiga jätkata. (Suur, Neeme 2021. Vastus küsitlusankeedile, e-kiri autorile (29.03))
Pärnu maavanema Kalev Kaljuste sõnul on liidetud vallad territooriumilt hästi suured ja ebaloogilised (mitu keskust) ning koosnevad mitmetest kogukondadest, toimub omavaheline jagelemine, ei ole tekkinud ühistunnet. Samas leiab ta, et riigil on kindlasti 79 omavalitsusega lihtsam suhelda kui üle 200 omavalitsusega, tekkinud on ka üks üleriigiline omavalitsuste liit. (Kaljuste, Kalev 2021. Vastus küsitlusankeedile, e-kiri autorile (09.04)) Viimase Saare maavanema Kaido Kaasiku hinnangul oli õige moodustada Saaremaal üks omavalitsus, kuid selle käivitamine võtab veel aastaid. Sõltub ka palju sellest, kes valda juhib, nende meelsusest ja juhtimiskogemustest. (Kaasik, Kaido 2021. Vastus küsitlusankeedile, e-kiri autorile (13.04))
Võib nõustuda Raivo Linnase tõdemusega, et kohaliku tasandi kiriku ja omavalitsuse, aga ka praostkondade ja tänaseks ühinenud valdade ühiseid tegevusvaldkondi on niivõrd palju, et võimatu on koostööpunkte leidmata jätta. Vaja on vaid avatud koostöövaimu, vastastikust usaldust, ühise huvi leidmist ja sihikindlust. (Linnas, Raivo 2021. „Kirik keset küla. Koguduse ja kohaliku omavalitsuse koostöö“)

Koguduste ja kohalike omavalitsuste koostöö
EELK on koguduse mõistet seni määratlenud lähtuvalt ajaloolistest kihelkonnapiiridest, mille puhul koosneb kogudus enamasti ühes piirkonnas – kirikukihelkonnas – elavatest kristlastest. (Kogudus. – EELK välisveeb: https://eelk.ee/et/kogudus/ (16.03.2021)) Eesti haldusjaotuse muutusega kaasnenud kohalike omavalitsuste piiride muutmine on tinginud olukorra, kus ühe koguduse ajaloolises teeninduspiirkonnas võib tegutseda mitu omavalitsust või veelgi sagedamini tegutseb ühe omavalitsuse piirides mitmeid kogudusi.
Viimane Läänemaa maavanem Neeme Suur on pidanud koostöös piirkonna kogudustega oluliseks riiklike täht- ja mälestuspäevade tähistamist, mis lisab olemuselt ilmalikele üritustele vaimset väärtust. Oluliseks peab ta ka koostööd sotsiaalvaldkonnas, kultuurialast koostööd kontsertide korraldamisel, kodu- ja ajaloolise järjepidevuse tagamist ning kalmistukultuuri edendamist. (Suur, Neeme 2021)
Pärnu praostkonna territoorium kattub suures osas Pärnu maakonna territooriumiga, v.a Vigala kogudus, mis kuulub osaliselt Rapla maakonda, ning osa Pärnumaast, kus asuvad Lääne praostkonda kuuluvad Mihkli ja Varbla kogudus (EELKKA Amphora kaust nr 1.3-5/205 Pärnu praostkonna 2017. aasta tegevusaruanne, lk 1 (11.10.2022)). Endise Pärnu maavanema Kalev Kaljuste sõnul käis ta EELK kogudustele Pärnu praostkonnas haldusreformi eelselt iga aasta rääkimas maakonna arengutest ning tõdeb, et suhtlemine ja koostöö oli vahetu. (Kaljuste, Kalev 2021). Saarte praostkonda kuulub 20 kogudust, neist 13 Saaremaal, üks Muhus ja üks Ruhnus. Praostkonna territoorium hõlmab Hiiu ja Saare maakonda. (EELKKA Amphora kaust nr 1.3-5/207 Saarte praostkonna 2017. aasta sõnaline aruanne, lk 1 (21.10.2022))
Sarnaselt seniste valdadega seisid ka kogudused 2017. aastal küsimuse ees, kuidas teha suuremat koostööd ühe suure omavalitsuse piires. See eeldas senisest laiema pildi nägemist ja vastutuse kandmist. Kuna iga kirik, kaasa arvatud luterlik kirik, peab arvestama oma tegevuses asukohamaa seadusandlusega, võttis kirik oma erinevatel tasanditel haldusreformiga seotud protsessi kui paratamatust. Piirkondlikult oli nii praostkondade kui koguduste tasandil olemas kogemus varasematest omavalitsuste vabatahtlikest ühinemistest, kus liitunud omavalitsuse piiridesse jäänud kogudused pidid hakkama omavahel suhtluses suurema omavalitsusega tegema rohkem koostööd. Küsimus oli ka üldisemalt selles, kuidas rakendada senist kohalikku koostööd koguduste ja omavalitsuste vahel suuremate KOVide puhul, kus kogudusi on rohkem kui kaks.
Isikute ja nendega seotud suhete kaudu kujunenud koostöö järjepidevuse roll nii kiriku kui omavalitsuse poolt joonistub välja nii maakondade ja praostkondade, aga ka üksikkoguduste kui kohalike omavalitsuste suhetes. Nii tunnistab endine Hanila ja Lääneranna vallavanem, Lääneranna volikogu esimees Arno Peksar, et Lääne praostkonna esindajat kaasati kõikidesse ümarlaudadesse ja komisjonidesse ning arutelu oli väga konstruktiivne (Peksar, Arno 2021. Vastus küsitlusankeedile, e-kiri autorile (23.03)). Kiriku poolt vaadates on nii maavalitsuste kui kohalike omavalitsuste juhtide tasandil inimesi rohkem vahetunud, mis muutis suhtlemise sageli keerulisemaks, sest isikute ja nende prioriteetide muutudes võisid muutuda ka suhted kiriku ja omavalitsuse vahel.
Mõnel pool oli läbikäimine sage, kui samas teises piirkonnas ei toimunud aastaid mingit suhtlemist. Sellise ebaühtlase olukorra muutmiseks nõrgema suhtlustasandiga piirkondade kasuks andis suuremat osa omavalitsustest puudutav haldusreform. See tähendas ühelt poolt otsustustasandi muutust, kuid võimalusel ka parimate praktikate rakendamist suuremate piirkondade heaks.
Koostöö eeldab senisest laiema pildi nägemist ja vastutuse kandmist. Kogudused ei ole jäänud ootama valdade liitmise tulemusi, vaid on võtnud kaasarääkija rolli. Saaremaa näitel kuulub ühe omavalitsuse piiridesse koguni 13 EELK kogudust. See on kahtlemata nii võimalus kui väljakutse. Enamiku puhul on tegemist endiste kihelkonnakeskustega, kes kannavad ühendatud omavalitsuse tingimustes piirkondlikku identiteeti ja on ajaloolise järjepidevuse kandjad. (EELKKA Amphora kaust nr 1.3-5/207 Saarte praostkonna 2017. aasta tegevusaruanne lk 17 (26.10.2022)).