Eenok Haamer: 55 aastat on uks avatud olnud

83aastane väärikas Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer on hetkel EELK kõige vanem kogudusevaimulik, peagi saabub tema 55. ordinatsiooni aastapäev.

Kuueaastane poiss oli hiljaaegu talle ütelnud, et väliselt oled sa vana, aga sisemiselt väga noor. Eks ta ole: meie väline inimene kulub, ent seesmine uueneb päev-päevalt (2Kr 4:16). See uuenemine saab toimuda, kui usaldame igal päeval oma elus Jumalat. Eenok Haamer on koos oma perega selle kirjakoha tõeks elanud ka meie rahva ajaloo tumedates keerdkäikudes ja usule kindlaks jäänud.
Lisaks kogudusetööle on ta uurinud eesti rahvausundit, panustanud õppejõuna usuteaduse instituudis ja loonud 1992. aastal Tartu teoloogia akadeemia, mis andis olulise osa eri kirikute töötegijate ridadesse. Oikumeenia on talle tähtis. Kui 1980ndate lõpul oli õhus kirikute koos tegutsemine, siis Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kalduri sõnul oli just Eenok Haameri Pühtitsa kloostris peetud tuumakas ettekanne impulsiks, et jõuti otsuseni Eesti Kirikute Nõukogu asutamiseks.
Intrigeeriv seik õpetaja Eenoki elus on 1980ndatel nn hipide papp olemine ja tolleaegse Mustvee koguduse kirikuteenija Tiit Kuusemaa sõnul oli tegu lausa hipiliikumise ainulaadse kristliku haruga. „Eenokil tekkis noortega hea kontakt, ta ristis ja leeritas neid. Tema mõju on neile sügava jälje jätnud,“ ütleb Puhja koguduse õpetaja Kuusemaa. Ilmselt on neid inimesi, keda Eenok Haamer on Kristuse suunas juhtinud, sadu, ehk isegi tuhandeid, ja igaühel oma lugu rääkida.
Eenok ja Eha Haameri kodu Mustvees on külalislahke ja õdus. Enne keskpäeva seame end vestlema ja õhtupimeduses lõpetame. Tunnid mööduvad märkamatult – need hõbehallid Jumala usaldusest ja tänust rikkad hetked. Tänu Issandale, kes oma kirikule on kinkinud sellise ustava hingekarjase!

55 aastat – see on üüratu aeg. Enamik vaimulikke ei saa sellist teenimise kogemust. Oled ka jätkuvalt nii kõrges vanuses tegev. Kuidas seda päeva tähistate?
Eenok Haamer: Need aastad on olnud suur Jumala arm. Minu ordinatsioonipäeval on 2. jõulupüha ja ka mu abikaasa Eha sünnipäev. Üle kümne aasta on sel puhul kirikus vestlusjutlus. Varem pidasime neljakesi: mina ja pojad. Viimased kolm aastat olen andnud kolmele pojale selle, et nemad isekeskis koguduse ees vestlevad kirjakoha üle. Pärast istume perega kodus, jõuluinglilt on kingitused ja laulame jõululaule. Meil on neli last, 12 lapselast ja üks lapselapselaps. Kõik enam ühe pika laua taha ära ei mahu.

Meenuta oma ordinatsioonipäeva.
Ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit seenior, assisteerisid minu isa Harri Haamer ja Edgar Hark. Juhan Jõgi oli minu ordinatsioonivend, tema teenis Harglas, Äksis ja Koerus, nüüd on surnud juba hulk aega. Mina jutlustasin. Ei mäleta kirjakohta ega seda, kui palju rahvast oli kirikus.
Mustvees alustasin 1. oktoobril ja 6. oktoobril pidasin esimese jumalateenistuse. Huvitav, et see jutlus on meeles. Kirjalikult olemas pole. Kirjakohaks oli Ilm 3:7–8. [Loeb kirjakoha ette ja lausub liigutatult:] See oligi minu igatsus, et avatud uks võiks olla minu ees … Mäletan seda sisemist ebalust, kui lugesin, et sul on pisut rammu ja oled pidanud oma sõna, ega ole salanud mu nime … See tunnetus on veel mu sees, et suure palvega pöördusin Jumala poole, et ma ta nime ei salgaks, et see võiks tõeks minna …
Tagasi vaadates 55 aastale võin ütelda: tänu Jumalale! Ta on aidanud, ma ei ole tema nime salanud! See ei olnud kerge! Enda meelest targad inimesed rääkisid mulle usu kohta, et oled noor, ära riku oma elu … Jumal andis sisemise kindluse, et ükski jutt ei saanud mind häirida. (Pisarad silmis. – K. L.) Tänan Jumalat, et 55 aastat on see uks avatud olnud … Jumala nimi olgu väga austatud! Läbi nende aegade on olnud see pühakirja salm silme ees ja mõttes.

Sul on suur usaldus ja usk, mis on sind kandnud. Mis on see inimlik pool, mida sina oled saanud panustada, et kõik läheks korda ja õnnistus oleks?
Olen tahtnud olla oma Jumalale Jeesusele ustav ja pidanud tähtsaks, et oleksin kogudusega samal tasandil. Mäletan esimest jõuluõhtut Mustvee kirikus. Minu isal oli tavaks inimestega pärast jumalateenistust kättpidi hüvasti jätta. Läksin ka ukse juurde ja saatsin kirikulisi teele. Rahvast oli nii palju, et kõikidele kätt ei jõudnud anda. Pärast sain tagasisidet, et tegin halvasti käteldes; et õpetaja osa on tulla käärkambrist altarisse ja vastupidi, mitte olla rahva seas.
Olen seda aastaid ikka teinud. Nüüd on nii, et mõnede inimestega jätan hüvasti, üteldes vaid ühe sõna: Jeesusega! Ja korraga mõlemad teame, mida see tähendab … Jeesusega! Küll see on tähtis inimesi nii teele saata. Kui palju see lohutab ja julgustab, et õpetaja on lähedal. See on nii eriline võimalus olla oma koguduse keskel ja kogudusega koos ja anda tunnistus, et Jumal armastab sind. Kuidas ma saan rääkida, et Jumal armastab, kui ise ülendan ennast? Kõige olulisem on oma koguduse liikmetesse suhtuda armastusega ja väärtustada neid, ka kõige pisemaid.
On ka pahaks pandud, et peielauas pole viina pruukinud. Öeldi, et eelmine õpetaja Hark ikka võttis. (Naerdes. – K. L.) Vastasin, et tema oli Hark, mina Haamer. Isal olid skaudipõhimõtted, et ei põleta tubakat, ei tarvita vägijooki ja ei kurameeri tütarlapsega, kellega ei taha abielluda. Selle arusaamise on ta mulle pärandanud.

Mis on sulle kõige raskem olnud vaimuliku ametis?
[Veendunult:] Jutlustamine. Isa oli minu väga karm kriitik. Kui usuteadust õppides jutlusi kirjutasin, siis andsin talle lugeda. Ta ütles, et ei kõlba, tee uus. Pean ütlema ausalt: olen selle pärast nutnud. Mina enda arvates kirjutasin kõlbliku asja. Tegin teise ja kolmanda ja ka need said kõva kriitika. Siis olin ajahädas, enam ei olnud võimalik ümber teha … Isa kutsus mind tavaliselt peeterpauli päeval Tarvastusse jutlustama ja kui ta esimest korda ütles, et see jutlus kõlbas, siis olin ma juba kümme aastat vaimulikuna teeninud.
Alguses valmistasin jutlusi kirjalikult. Küll oli hea tunne, et jutlus on valmis, ent juhtus, et kantslist ette lugedes tunned, et kuidas siis nii … aga ei oska nii kiirelt ümber teha … pead tekstist kinni. See oli halb kogemus. Edasi kirjutasin üles jutluse pidepunktid. Oli periood, kui jutluse joonistasin: olid loo tegelased, nendevahelised suhted nooltega märgitud ja lisaks jutluse kava. Nüüd aastakümneid pole enam ei kirjutanud ega joonistanud, küll viimastel aastatel salvestanud.
Leian, et olen väga aeglase arenguga ja võrdlemisi kõrges eas alles oma tipu saavutanud. Jutluste osas ei mahtunud isale hinge, et tema poeg on temast kehvem. Tema poeg pidi olema temaväärne. Ehk see oligi minu probleem, et tahtsin ka olla temaväärne, aga olin teistsugune. Ta oli kiire reageerimisega ja kiiresti õppija, minul on asjad arenenud aeglasemalt. Isa ütles korduvalt, et minus on flegma, talle ei meeldinud see. Ligi kaheksa aastat olime ju lahutatud, mina oli 12aastane, kui tema Siberisse saadeti, ja 20, kui ta tagasi tuli. Minu arenemine oli pidurdunud, sest olin koos ema ja kasuvennaga 6,5 aastat metsavend. Ainuke, mida tol ajal kasulikku tegin, oli piibli korduv läbilugemine. See on mulle tohutu pagas vaimuliku töös.
Metsa läksin 13aastaselt, 24. märtsi õhtul 1949 enne küüditamist. Meid taheti Siberisse viia. See lapsepõlv on mind tohutult pärssinud. Mul on selline sisendus, nagu ma ei kõlbaks kusagile … See on selle perioodi tulemus: sees on selline alaväärsuse rõhutud tunne.

Kas on olnud hetki, kui oled tahtnud loobuda?
[Vastab kiirelt ja kindlalt:] Ei! Mitte ühtegi hetke ei olnud! Ei! Kahtlust ei ole tulnud!
Mõnikord räägitakse taevas-suletud-kogemusest. Seda oled tundnud?
(See on ainuke hetk, mil vestluse ajal päike helgelt paistab rääkija peale. – K. L.) Taevas läheb lahti, kui järjekindel oled. Tuleb palvetada. Kui viskad nagu herneid vastu seina ja nad veerevad tagasi ja teed ei ole, siis olen ütelnud Jumalale: nüüd olen nii kaua põlvili, kuni rahu ja selgus tuleb. Olen põlvili magama jäänud … ja ärgates palvetamist jätkanud. Rahu ja selgus on tulnud. [Veendunult:] See on väga oluline: palvetada ja otsida sidet ja mitte lasta Jeesuse käest lahti.

Milline on su palverütm?
Palvetame Ehaga hommikul ja õhtul. Kuna mul on praegu põlvitamine raske, siis lihtsalt istume ja palvetame. Ei ole tarvis küünlaid põlema panna ja altari juurde minna, kuigi see paik (osutab elutoas kaminasimsile – K. L.) on meie kodualtar, aga me ei tule siia. Lapselapsi olen siin küll ristinud.
Ei saa teha formaalseid takistusi palvetamiseks, vaid palve peab tulema nagu loomulik hingamine sel hetkel, kui vajad. Põlvitamine on meie peres olnud väga tähtis, selline pietistlik palvehoiak. Minu isa ütles, et kui ta esimene kord püha õhtusöömaaega pühitses, siis sõnade juures „see on Kristuse ihu ja veri“, oli teda nagu iseenesest põlvili vajutatud. Olen ka põlvitanud armulaua seadmise sõnade ajal ja kogudus on harjunud põlvitama. Mind väga vaevab, et põlve pärast nüüd enam ei saa, mõnigi kord ka jutlustan istudes.
Lisaks on meie palverütmis iga päev eraldi eestpalved, sellesse nimekirja lisandub jätkuvalt inimesi. Alustame oma lastest, lastelastest, lähemad sugulased ja järjest edasi … Pean oluliseks nimeliselt nimetada. Palved kannavad. Oleme imesid kogenud, aga samas mõne inimese eest palvetanud pikka aega, kuid väliselt nagu tulemust ei oleks, aga ei tohi väsida ega lõpetada …

Kuidas sulle nn isa vari mõjus?
See vari pole mind vaevanud. Olen tundnud suurt lugupidamist, et tohin olla oma isa poeg. Alati oli võimalik temalt küsida. Ta hea meelega jagas. Tänu temale on minust jutlustaja saanud. Matuseid hakkasin toimetama 20aastaselt, kuna isa ütles, et ujuma ei õpi muidu, kui vette ei viska. Ma pole niisugune, kes vette viskamise peale kohe ujuma hakkaks, ent tänu Jumalale pole ka ära uppunud. Võin austusega tagasi vaadata, millise pärandi olen saanud: isa ordineeriti 1929, nüüd on 2018 – peaaegu sajandipikkune pidev vaimuliku ameti traditsioon.

Mis on vaimulikus ametis kõige suurem rõõm ja õnnistus olnud?
Aukartus armulaua ees. Mulle on mõnigi kord hõlbustus, kui pole ühtegi armulauale soovijat. Mitte et põlgaksin armulauda, vaid minu hingeline sisemine vastutus on nii suur. Uues liturgias on armulaua pühitsemisel palju sõnu juurde tulnud, justkui mida rohkem sõnu, seda pühalikum. Need sõnad, mis agenda korras on, on piisavad.
Mul on väga suur pieteet kõige selle ees, mida kirikus teeme. Sellepärast on väga häirinud vana jumalateenistuse korra asendamise protsess, kus tahetakse pidulikkust ja pühalikkust sõnadega väljendada. Kui seda pühalikkust, aukartust Jumala ees sinu enda sees ei ole, siis ka need pühadena tunduvad sõnad seda ei väljenda.

Kuidas on kirik muutunud 55 aastaga?
Väga palju. Hoiatan kiriku moderniseerimise eest. Kirikut ei saa moderniseerida! Me pole siiani ammendanud kõiki neid suuri varandusi, mis on agenda jumalateenistuses peitumas. Ei saa jätta kõike seljataha, öeldes, et nüüd teeme ilusama ja moodsama väljenduse.
Soovitakse jõuda lähedale tänapäeva inimestele. Sõnadega ei jõua lähemale, armastusega jõuab. Ei sobi, kui vaimulik olemine on positsioon, ehk isegi imetled ennast … kõik need rüüd … seepärast pole mina vahetanud musta talaari. Ka siis, kui alustasin, oli pealiskaudsust palju.
Kui kiriku talitusi hakati ilmalike talitustega asendama, oli murdeline aeg ja vaimulikel läks elu väga raskeks. Juba enne oli neid, kes kartsid, ja oli ka põhjust. Saadeti ju Siberisse. Oma isa tõttu mäletan kirikut ka varasemast ajast, kui ise alustasin.
Ka minu meelsus on muutunud selles ajas. Alguses mõtlesin, et võiks kusagile edasi minna … Tartus olid küll kogudused järjest vakantsed, aga võim oli minu vastu. Tagasi vaadates võin öelda, et see on Jumala tee, et pisikese koguduse peale sattusin. See töö on tagasihoidlik olnud, mida olen teinud, aga olen kõik aeg olemas olnud.
Siin Eesti serva peal teenides saan ka õpetada UIs ja lõin Tartu teoloogia akadeemia. Jumal on pannud mind siia, et saaksin kõike seda teha. Rõõm, et olen kasvatanud ka vaimulikku kaadrit ja erinevate kirikute töötegijaid akadeemias. Ainuke ametlik praktikant Mustvees oli Andres Mäevere, lisaks pojad Naatan, Markus ning Siimon ja õpetaja Aivo Prükk Maarja-Madgaleena koguduses. Eriline kogemus oli hipide papp olla. Hipide lainega jõudis näiteks praegune Puhja õpetaja Tiit Kuusemaa Mustveesse.

On sul veel soove, unistusi, igatsusi?
Usun, et tuleb ärkamine. See ei sünni mitte paugupealt. Armastan oma rahvast ja maad väga ja see ärkamine on niivõrd suur võimalus.
Minu vaimne tervis annab mulle praegu palju julgust, füüsilised hädad ei ole viinud vaimselt allamäge. Inglid on hoidnud imepäraselt ja austan Jumalat selle eest. Kõik need autoavariid, mis on olnud – rängad isegi –, olen kõikidest välja tulnud Jumala ime läbi. Saan aru, et see teine maailm, mis Jumala vastu tegutseb, see tahab hävitada, aga Jumal on minu poolt. Mitte edvistamiseks ei ütle, vaid austuseks talle.

Hiljaaegu ordineeriti õpetajaks sinu noorim poeg Siimon. Mida sulle tähendab, et nüüd on kõik pojad õpetajad?
Väga palju tähendab. See on, mille pärast Jumalat tänan kogu südamest. Vaid Siimon oli lapsena see, kes tahtis kirikuõpetajaks saada, aga Jumal on kinkinud meile selle armu Ehaga, et kõik meie pojad on vaimulikud sellessamas luteri kirikus. Tean kindlalt, et selle taga on esivanemate eestpalved ja laste kasvatamine Jumala austuse ja teenimise vaimus.
(Peab pikema pausi. – K.L.) Naatani lapsed käivad kristlikus lasteaias. Nad ütlevad, et seal söögipalvet ei loeta. Kristlik lasteaed ja söögipalvet ei loeta? Minu meelest kummaline! Oleme oma lapsi õpetanud palvetama algusest peale. See on eluviis. Usku ei saa peale sundida, aga usk saab kasvada. Ei tohi unustada Jeesust igapäevases elus.

Soovid midagi lisada?
Olen lasknud sellel 55 aastal endas laagerduda. Ikka küsin, mis on kõige olulisem. Otsin väljapääsu, et kirikuna püsima jääksime. Kõik need majanduslikud arvestused, et raha on vähe … Selline lähenemine vaevab mind väga, peaksime tegelikult palvetama rohkem.
Kirik peaks tegema palvekette. See on vennastekoguduste traditsioon: ööpäev jagatakse poole tunni kaupa palveaegadeks erinevate inimeste vahel, et kett ei katkeks. Kord, kui oli teoloogia akadeemia akrediteerimine, küsiti üliõpilastelt, et kuidas te majanduslikest probleemidest üle saate, ja nad vastasid, et korraldame palveketi. Komisjoni inimesed olid täiesti jahmunud.
Ehk tõesti peaksime korraldama ööpäevaringseid palvekette ja paluma oma kiriku pärast. Esmalt vaimulikud ja siis kaasata kogudused. Ja mitte üksnes luterliku kiriku pärast, vaid et Kristuse kirik alles jääks. Kõikide konfessioonide eest! Saagu see üleskutseks!
Kätlin Liimets

Eenok Haamer
Mustvee koguduse õpetaja, titulaarpraost
Lohusuu ja Tartu Soome koguduse hooldajaõpetaja
Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem al 2003
Sündinud 17.05.1935 Tartus
Haridustee: UI 1960–1971 (dipl), 1972 (mag. theol.)
Ordineeritud aseõpetajaks 26.12.1963, antud õpetaja õigused 26.05.1971
UI õppejõud 1977–1992, prof ja prodekaan 1989–1992
Asutas 1992. aastal Tartu Teoloogia Akadeemia, mis 2013. aastal liitus UI-ga
Autasusid: kuldristi kandmise õigus 2005, aasta vaimulik 2007, EELK Teeneteristi II järk 2014, Valgetähe IV klassi teenetemärk 2002, Jõgeva vapimärk 2010
Abielus Ehaga, pojad Naatan, Markus ja Siimon on vaimulikud, tütar Maarja kaitses Berliinis magistritöö muusikateaduste erialal
26. detsembril kell 17 on võimalik Eenok Haamerit Mustvee kirikus õnnitleda