Eesti elanike usklikkus on viie aastaga kasvanud

OÜ Saar Poll korraldas Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust».

Viieaastase intervalliga läbiviidav uuring on juba viies – esimene korraldati 1995. aastal. Rahvusraamatukogus toimunud esitlusel tutvustas uuringut OÜ Saar Poll sotsioloog Kai Maasoo, kes vaatles olulisimaid muutusi võrreldes 2010. aasta samalaadse uuringuga.
Eesti elanike usklikkus on viimase viie aasta jooksul 7% tõusnud. Usklikuks peab end 20% ja usu poole kalduvaks 26% elanikkonnast. Usklikkuse tõus on tulnud eeskätt mitte-eestlaste arvel. Usklikuks peab end praegu 11% eestlastest ja 38% mitte-eestlastest.
40% usklikest kuulubki õigeusu kogudustesse, teisel kohal on luteri usk 36 protsendiga. Venekeelse elanikkonna usklikkus väljendub suuremas kiriklikus seotuses. Samas on viie aastaga vähenenud nii veendunud ateistide kui ka ateismi poole kaldujate arv. Jumala olemasolusse usub 39% Eesti elanikkonnast.
Kogudustesse kuulumine on suurenenud, ristitud on 57% elanikkonnast. Jumalateenistustest võtab osa pea pool elanikest (47%). Enim hinnatakse sealjuures traditsioone. 10% on suurenenud aga nende osakaal, kes otsivad jumalateenistuselt hingerahu.
Huvitavaid järeldusi pakub religiooniõpetusse suhtumine. 90% elanikest on nõus sellega, et inimene võiks midagi teada maailma erinevatest religioonidest.
Ligi pool (44%) suhtub toetavalt kristlikesse üldhariduskoolidesse ja 17% paneks oma lapse sellisesse kooli. Suhtumist sellesse, millises kooliastmes peaks andma tavakoolis religiooniõpetust, näitab pooldavate vastuste protsent, mis tõuseb laste vanusega: kui algkooli eelistab 27%, siis keskkooli 67% vastanutest (2010. a 74%).
72% vastajatest arvab, et kirik ei peaks kaasa minema kõikide ühiskondlike muutustega, vaid peaks jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele. Ligi pooled vastanutest leiavad, et kirik soodustab rahvuskultuuri säilimist.
Kristlikud põhimõtted meeldivad 59%-le, pooled usuvad elu pärast surma ja peaaegu kõik ehk 90% on kindlad, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi.
Küsimustiku koostanute poolt tegi ettekande teoloogiadoktor Ingmar Kurg. Ta meenutas äsjalahkunud Andrus Saart ja tema avastusi eestimaalaste usklikkusest.
Saar kirjeldas viit sotsioloogilist gruppi, millest kaks peab usku oluliseks. Esimeses on tüüpiline Eesti usklik: naine, mitte-eestlane, üksik, elab Tallinnas, pensionär, madala haridusega, vaene.
Teine grupp, kes usku väärtustab, oli aga üllatuseks: naine (nii eestlane kui vene keelt kõnelev), abielus, tallinlane, nooremas keskeas, kõrgharidusega, juhtival kohal, jõukal järjel. Kas siin peaks olema 1990. aastate usubuumi mõju?
Kurg leiab, et võrreldes viie aasta taguse uuringuga saame mitu vihjet selle kohta, et eestimaalaste usklikkus on tõusuteel: usu kui eluvaldkonna tähtsus on kahekordistunud; ristitute protsent on tõusnud; inimesi, kellel on kasvanud huvi kristluse vastu, on kolm korda rohkem kui neid, kellel see on langenud.
Tiiu Pikkur