Eesti iseseisvus – meie ime

Lõpetasin äsja Johannes Käbini mälestuste lugemise. ENSV kauaaegse parteijuhi mälestuste ilmumist sel kevadel reklaamiti kui kauaoodatud sündmust ja mul ei tulnud pettuda. Käbin vaatab tagasi ajale ja tegudele, kuidas nõukogude võim end Eestis kehtestas, ja peatub põgusalt ka Eesti iseseisvuse taastamise juures.

Käbini vaates, kes pärast sõda juhtis ENSVs võitlust ideoloogiarindel (tema enda väljend), oli algus väga raske. Ta kurdab näiteks, et väga keeruline oli tõsta poliitkasvatuse taset Tartu ülikoolis, sest kodanlik ideoloogia, mille kandjateks olid paljud vana koosseisu professorid ja õppejõud, avaldas tugevat vastupanu.

Käbin toob välja, et rektor Alfred Koort olla olnud küll väga intelligente ja ülikoolis autoriteetne inimene, kuid suhtus nõukogude ideoloogide juhistesse ja nõudmistesse printsiibi järgi, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ehk siis ei pingutanud uue võimu huvides.

Väga „keeruline“ oli ka kirjanduse valdkonnas. Hans Leberechti jutustust „Valgus Koordis“ ei õnnestunud kuidagi trükki anda. See lebas pikka aega kirjastuste toimetuses ja tuli välja anda hoopis Leningradis „ning mõistagi vene keeles“. 

Sarnane mure oli August Jakobsoni näidendiga „Elu tsitadellis“. Ajakirja Looming toimetusele see töö ei meeldinud ja nad ei avaldanud seda, ometi lavastati näidendit paljudes Nõukogude Liidu teatrites. Käbin kirjutab ka, kuidas taoline vastupanu lõpuks murti (VIII pleenum jms). 

Refereerin neid mälestusi Eesti iseseisvuse taastamise püha võtmes mõttega, et nõukogude võim nägi kurja vaeva vaba vaimu allutamisega ja see ilmutas end kohe, kui natukenegi jää sulama hakkas.

Hando Runnel küsib kevadises intervjuus Eesti Päevalehele, et mis siis veel rohkem ime on, kui meie iseseisvuse taastamine. Kahtlemata on see ime, et me teist korda vabaks saime, kuid ka Käbini mälestustest järeldub, et 20. augustil peaksime mõtlema ja meenutama kaugemale kui vaid 1980. aastate lõpp.

Lennart Meri rõhutas alati, et iseseisvuse taastamine oli aktiivne tegevus ja seepärast ei tohi rääkida taasiseseisvumisest, milline sõna kannab ebaõiget passiivset alatooni. Eesti rahvas tegutses aktiivselt, et taastada iseseisvus ja see õnnestus. Käbin muide kirjutab, et ülimalt tsentraliseeritud kompartei pidigi kokku kukkuma, mis viitab sellele, et oleme varem osanud ja oskasime ka iseseisvuse taastamisel olusid enda huvides ära kasutada.

Eesti iseseisvuse taastamise juures on väga liigutav ja vaimustav teema meie riigi rahvusvaheline tunnustamine. Teame, et esimene oli väike ja julge Island. Käbin muide mainib toona mitte väga teada fakti, et „paraku“ oli maailmas riike, kes ei tunnustanud Eestit Nõukogude Liidu osana ja lubasid Eesti Vabariigi diplomaatilistel esindustel oma tegevust nende territooriumil jätkata.

Kõik see räägib liitlassuhete ja rahvusvaheliste sõprade tähtsusest. Neid on hilja otsida, kui mure käes on. Liitlased ja sõbrad peavad enne olemas olema. Oleme riigina tugevalt integreerunud, kuuludes paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Meil on palju sõpru. Iseseisvuse taastamise pühal tuleb paraku jutuks võtta, et peame liitlassuhteid ja sõpru hoidma, mitte neid solvama ja tüli norima, mida oleme otsast juba tegema hakanud.

Koroonaaeg paneb meid kõiki proovile. Viirust ei saa kotti panna, peame oskama temaga koos elada. Suhtlemisel tuleb hoida distantsi. Kuid jutt käib füüsilisest distantsist. Vaimselt hoiame ikka kokku, hoiame ennast ja üksteist, oma tervist ja vaimu, hoiame ka oma sõpru. Head pidupäeva!

 

 

 

 

Urmas Klaas,

kolumnist