Eesti Kirik jätkab sajaga

Kui toimetus aastapäevad tagasi asus planeerima, kuidas tähistada ajalehe Eesti Kirik 100. ilmumise aastapäeva, oli lahtine seegi, kas kirikulehel on ikka rammu jätkata ilmumist.

Toimetuse siseringis oli tõsimeeli kaalumisel idee pealkirjastada aastapäev intrigeeriva küsimusega „Eesti Kirik 100 – punkt või koma?“.

Üleüldise majandussurutise ja hinnatõusu kontekstis tupikusse tüüriva lehe päästmiseks oli rakendatud erinevaid abinõusid. Lugejaid  enim puudutavaks kujunes nõukogu otsusel lehe ilmumisgraafiku muutmine – paberlehena ilmume siiani iga nädala asemel kolm korda kuus.

Kokkuhoiupoliitikast tõukus seegi samm, et toimetus nõukogu otsusega müüs oma avara korteri aadressil Ülikooli 1 ning kolis Eesti Kiriku kinnisvaraks ostetud poole väiksemasse korterisse aadressil Riia 22–5. Uued ruumid õnnistas emerituuri siirduv piiskop Joel Luhamets 19. märtsil ning reaalne toimetusetöö käivitus siin pärast suvepuhkust augustis.

Juubeliaastasse astudes oli selge seegi, et aja väljakutsele vastamiseks on vaja veebiarendust kaasaegsetele tingimustele vastava digiplatvormi saamiseks. Senine koduleht oli nii tehniliselt kui vormiliselt oma aja ära elanud.

On üleliigne märkida, et tööde tegemiseks eelarvelised vahendid puudusid. Toimetus käivitas kampaania „EK 100 – anneta sada eurot“, mis oli sisuliselt SOS-signaal – Eesti Kiriku jätkamiseks palun annetage!

Kampaania ületas temale pandud lootusi – me kogusime vajaliku summa digiarenduseks ja juba näärikuul avasime katkematu sisuga digivoo, mida võiks kujundlikku keelt kasutades nimetada lehe vereringeks.

Teostus aastate unistus – tasulised digitellimused annavad tänaseks jõudsa lisa paberlehe tellimustest laekuvale kapitalile.

Toimetus ei väsi tänamast neid paljusid-paljusid, kes ei pidanud paljuks anda sada eurot või ka mitu korda sada eurot. Kes usaldasid toimetust ja andsid annetusega märku, et hindavad Eesti Kiriku vajalikkust ning soovivad lehele jätku.

Juubeliaastat alustasime aasta tagasi 1. detsembril Eesti Kiriku päevaga Tallinnas, kus Eesti luterliku kiriku häälekandja sajandi eest sündis ja kus lehe toimetus kuni Nõukogude okupatsiooni ajani ka tegutses.

Toimus pidulik tänujumalateenistus piiskoplikus toomkirikus, konverents Tallinna Toomkooli ruumes ning kirikuloolase Priit Rohtmetsa koostatud rändnäituse „Sada aastat vaimuvalgust“ avamine.

Juubeliaasta on olnud intensiivne. Eelkõige toimetuseperele ja päris praktilises võtmes. Seistes silmitsi mitmete uuendustega on toimetus pidanud kohanema uue ajaga. Kohanema uute töökohtade ja -tingimustega, aga ka uues sisus töörütmiga, kus varasema nädalalehe rütmi kõrval tuleb harjuda uue aja digivooga.   

Tänu metseenide heldusele ja iga annetaja panusele on Eesti Kirik täna Eesti ajakirjandusmaastikul erilises positsioonis – ilmume nii paberlehena kui ka digilehena. Kui ka mitmed suured tegijad on lõpetanud paberil ilmumise, siis meie saame oma lugejaid rõõmustada jätkuvalt ka klassikalises vormis lehega.

Kui omariikluse ajal 1920–1944 ilmus Eestis tervelt 13 vaimuliku sisuga meediaväljaannet, nendest Eesti luterlastele orienteeritult „Meie Kirik“ (hilisem „Meie Misjon“), „Protestantline Ilm“ ja „Eesti Kirik“, siis algses vormis nädalalehena jätkab ilmumist vaid Eesti Kirik (nime all „Meie Kirik“ ilmub veebiajakiri).  

Soovin korrata Eesti Kiriku esimese peatoimetaja, hilisema piiskopi Hugo Bernhard Rahamäe mõtet, et Eesti Kirik tahab olla kirikut koos hoidev, mitte purustav. Sajand on möödunud, aga juhtmõte on sama. Saja-aastaseks saanud Eesti Kirik jätkab ilmumist tervet Eesti luteri kirikut silmas pidades.

Liina Raudvassar

peatoimetaja