Eesti Kirik küsib

Millega jääb meelde aasta 2005?

Kuno Pajula, peapiiskop emeeritus:

Kindlasti oli minu jaoks kõige meeldejäävamaks sündmuseks sõit Berliini 8. mail. Seal tähistati II maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva. Mul oli võimalik EELK esindajana ja endise Balti riigi piiskopina võtta osa sealsetest pidulikest tseremooniatest. Oli tore näha, kuidas saksa rahvas seda tähtpäeva Berliinis tähistas. Seda tegid kirik ja riik üheskoos. Ühelt poolt toimusid jumalateenistused kirikus, kuhu olid kohale tulnud paljud kõrged riigiesindajad, teiselt poolt võtsid parlamendi istungist osa ka kiriku esindajad. Mul õnnestus hiljem vaadata televiisorist seda, kuidas Venemaa pühitses sõja lõppemise aastapäeva ja võrrelda sellega, mida sain kogeda Berliinis.

Oli veel üks käik Rootsi, käisin Uppsalas piiskopi ametissepühitsemisel. Need kaks välismaakogemust on minu arvates selle aasta meeldejäävamateks sündmusteks.

 

Igor Miller, õpetaja, vanglate peakaplan:

Isiklikus plaanis kujuneb minu jaoks meeldejäävaks sündmuseks kolmanda lapse sünd meie perre. Ootame teda ilmavalgust nägema detsembri lõpus.

Aga tööalaselt loen väga oluliseks sündmuseks seda, et lõpuks sai sõlmitud koostööleping politseiametiga ja tehtud on esimesed sammud politseikaplanaadi tegevuse arendamise teel. Nii et hea algus selles vajalikus töös on tehtud ja see on igati meeldejääv sündmus aastast 2005.

Raivo Erm, Rapla koguduse juhatuse esimees:

Suuremat rõõmu on pakkunud mulle koguduses toimuv. Lõpuks saame öelda, et on loodud kõik eeldused kogudust oma jõududega ära majandada.

Kinnisvara projektid on jõuliselt arenema hakanud. Koguduse maa väljarentimine garanteerib koguduse stabiilse arengu. Loomulikult olen juhatuse esimehena selle teemaga palju tegelenud, aga kindlasti saab siin rääkida tublist koostööst, sest paljudele koguduseliikmetele on see südameasjaks. Mul on kalduvus võtta endale hulk ühiskondlikke ülesandeid ja vahel olen olnud sellest sahmimisest päris väsinud, aga kiriku juures tegutsemine annab kuhjaga vastu.

Ka uude aastasse lähen suurte lootuste ja plaanidega. Soovime oma kiriku renoveerida, et see vastaks kõigile tänapäevastele tingimustele. Projekti kogumaksumus võib küündida 8,5 miljonini. Tean allikaid, kust raha saada, selle taha idee ei takerdu.

 

Avo Kiir, Viru praostkonna praost:

Möödunud aastat jääb positiivses mõttes kõige paremini meenutama kirikupäev Tartus. Jätsime selleks isegi oma praostkonna traditsioonilise päeva ära, et kõik kogudused võiks Tartusse väljasõidu teha, ja me jäime sellega ülimalt rahule.

Üldkirikliku märgina meenutan muidugi peapiiskop Jaan Kiiviti äraminekut ning matusetalitust Tallinnas. See jättis jälje kirikule tervikuna.

Oma praostkonnast, mida praostina juhin alates 1995. aastast, on mitu rõõmustavat näidet. Esiteks saime vaimuliku aastaid temast ilma olnud Lüganuse kogudusele, seal teenib nüüd diakon Heinar Roosimägi. Haljalal on samuti uus õpetaja, Margit Nirgi. Need näited on kogu praostkonna jaoks olulised ning rõõmustavad.

Lõppeval aastal valiti mind taas Iisaku vallavanemaks. See on suur lisatöö, hea meelega oleksin sellest loobunud, samas on see kindlasti näiteks, et vaimulikku sellise ühiskondliku rolli jaoks õigeks peetakse ja see on muidugi rõõmustav. Kokkuvõtteks – elu on tervikuna ilus ja väljakutseid esitav.

 

Miina-Liisa Kuusemaa, Puhja koguduse organist:

Sellest aastast jääb meelde Puhja kiriku põrand. See oli ka meie pere üritus, kõik olid kaasatud. Iga selline suurem ettevõtmine nõuab pühendumist ja see sünnib millegi arvelt. Suur asi sai tehtud, aga inimestel ei olnud enam aega kõige selle kõrval olla oma koguduses või pere juures.

Koguduse rõõmuks hakkas meil tänavu edukalt tööle pühapäevakool. Kahe rühma peale kokku käib tundides üle viiekümne lapse ja laste huvi tundide vastu on väga suur. Pühapäevakoolitöö toimub Soome organisatsiooni Kylväjä toel, nende eestvedaja Ritva Pasanen ja teised organisatsiooni liikmed on võtnud südameasjaks palvetada meie koguduse ja pühapäevakooli töö eest. Nende tegevuse vilju on nüüd näha. Meil on väga tublid õpetajad ja töös on tunda tõsist hingestatust ja indu. See teeb suurt rõõmu.

Ka meie peres oli sündmus, mis jääb meelde aastast 2005. Nimelt sündis 9. novembril, minu sünnipäeval meie perre seitsmes laps. Tänu Jumalale kasvavad meie lapsed kenasti, suuremaid muresid nendega ei ole. Eks ikka on raske, kui peres on nii palju eri vanuses lapsi alates ühest kuust kuni 17aastaseni. Aga küllap me Jumala abiga toime tuleme.