Eesti kultuur on tekstikeskne

Maailma on võimalik mahutada ka eesti keelde, kinnitab eesti kirjanduse päeva mõtte algatajaid kirjandusloolane Rein Veidemann Eesti Kirikule antud intervjuus.  

Esmakordselt tähistasime eesti kirjanduse päeva tänavu lipupäevana. Mida soovitakse selle teemapäevaga teadvustada?  

Soovitud on rõhutada, et meie rahvusliku identiteedi aluseks on kirjakultuur. Eesti kultuur on teksti(de)keskne kultuur. Mitte kõigi rahvaste kultuurid pole seda. Meenutagem, mida on olnud sellega seoses öelda Hando Runnelil. Ainult kaks värssi! „Kiri algab kirikust, / rahvas algab raamatust.“ Lisaks alliteratsioonile nendes värsiridades, mis on eesti kirjanduse eellase, suulist kultuuri esindava regivärsilise rahvalaulu liikumapanev jõud, on siin ka ajaloolise tõeluse sedastamine. Runneli värsiread võiksid olla eesti kirjanduse päeva deviisiks. Selle olemusliku osutuse kõrval soovitakse kas või kord aastas korraldada ühislugemisi, rääkida kirjanduse asendist ühiskonnas, raamatute sünniloost, nende levist ja kõigest, mis seostub „kirjanduselu“ mõistega.

Miks on vaja maailmakirjanduse kõrval eraldi eesti kirjandusest rääkida?  

Väga eraldi olekut ei tahetagi esile tõsta, kuigi eestikeelne kirjandus oma miljonilise keelekogukonnaga on ikka tõeliselt unikaalne nähtus. Mitte isolatsioon, enesesse sulgumine! Vastupidi, maailmale avatus tõlgete kaudu. Jah, me ise võib-olla pole kirjandusteostega esindatud maailmakirjanduslikus ümbruses sel määral, kui sooviksime. Noh, eks ikka see Nobeli lootus! Aga olulisem on, et maailma on võimalik mahutada ka eesti keelde. Suured keeled võivad lubada endale egoismi. Ja neis ongi palju egoismi. Väikesed kultuurkeeled, nagu on eesti keel, seda endale lubada ei saa. Siiski, kui tahame rohkem levida ka teistes keeltes, siis peab riigi tugi olema tuntavalt suurem (tõlkijate koolitus eesti keelest teistesse keeltesse, eesti kirjanduse „turundus“ muukeelsetes suurtes kultuurides, eesti kirjandust tutvustavad ülevaated, monograafiad). 

Kui põhjendatuks peate viidet, et tänapäeval on eesti kirjanduse tüvitekstid ohus? 

Meil isegi puudub ülevaade ja teadmine tüvitekstidest. Puudub kokkulepe, millised on need kultuuri artefaktid, mis moodustavad meie kultuuri gravitatiivse keskme. Selle, millele toetub ja millest lähtub eesti identiteet. On kahetsusväärselt kitsarinnaline taandada tüvitekstid üksnes klassikale või koolides nn kohustuslikule kirjandusele. Tüvitekstid pole üksnes kirjandus. Need on ka muusikas, kujutavas kunstis, arhitektuuris (Estonia teater näiteks), meie kultuuriruumis tervikuna. Isegi looduse maamärgid, Kõrvemaa, Munamägi, Soomaa jmt on meie kultuuri tüvitekstid. Aga koolist rääkides peab tõesti paika see, et paljud suured teosed, millel on olnud mõju rahvuse kujunemisele ning eesti kultuuri „eestilikuks“ saamisele, on vajunud unarusse. Koolis pole ju õieti kirjandustundegi, et sügavamale taha vaadata. Kui me ei tea ega tunne oma mõtte- ja kirjandushiiglasi, siis taandume ise vaimseteks kääbikuteks. Sest kaugemale nägema pääseb üksnes hiiglaste õlgadele tõustes ja ka ise vaimselt kasvades.

Kristlaste olulisim tüvitekst on Piibel, mis ei ole küll eesti kirjandus, aga mis on mõjutanud eesti kirjandust.  

Piibel on mitte ainult kristlaste tüvitekst, vaid on olnud ja on tänini eesti kirjanduskultuuris tüviteksti staatuses. Alates katekismusest, mille varal rahvas õppis lugema, seejärel vaimuliku sisuga õpetlik jutukirjandus; seejärel eesti enda köster-koolmeistrite põlvkonna piiblilugude ja -tarkuse levitamine. Vennastekoguduse piiblilugemise õhtud võisid olla eeskujuks ühislugemistele, vennastekoguduse palvemajades koos lauldu ja kirikumuusika sümbioosis sündis eesti üldlaulupidude traditsioon, mille algatajaks Johann Voldemar Jannsen koos oma tütre Lydia Jannsen-Koidulaga. Piibli mõjudest eesti kirjanduses olen kirjutanud lausa eraldi artikli. Taastrükituna leiab selle kirjutise „Piibel kui eesti kirjanduskultuuri arhetekst“ minu viimati ilmunud valikkogust „Eesti kirjanduse mõte“, mis ilmus 2021 „Eesti mõtteloo“ sarjas. Muide, üks religioossemaid teoseid eesti kirjanduskultuuris on Oskar Lutsu „Kevade“ – sellest on kirjutanud akadeemik Jaan Undusk. 

Eesti kirjanduse päeva tähistatakse A. H. Tammsaare sünniaastapäeval. Kui oluliselt sai meie suur kirjanik inspiratsiooni Piiblist? 

Tammsaare enda suhe Piibliga oli ambivalentne. Õieti kiriku institutsiooniga, mille suhtes oli ta skeptiline. Põhjusega, sest 20. sajandi algul kujunenud luteri kirik rahvakirikuna tegi läbi mitmeid konvulsioone. Ent Piibel Tammsaare loomingu proto- ja metatekstina on täiesti tuntav. Alates „Juuditist“, läbivalt „Tões ja õiguses“ ja lõpetades „Põrgupõhja uue Vanapaganaga“. „Tõe ja õiguse“ esimeses köiteski on Vargamäe Andres lakkamatult silmitsi Vana Testamendiga. Tammsaare-tundja ning ka muuseumi juhataja, filosoofiadoktor Maarja Vaino on äsja kirjutanud „Tõe ja õiguse“ seostest Iiobi raamatuga. Vargamäe Andres tunnebki end Jumala ees seisva ning tema meelest ülekohtuselt kannatava Iiobina. Piiblist laenatud motiivid, kujundid saadavad tihti Tammsaare tekste. Need vajasid registreerimist ning lähemat uurimist. Mulle endale on südamesse läinud „Tõe ja õiguse“ teises osas Indreku mäss Jumala vastu ning selle ületamine lunastuse äratundmises. Ja kas saaks olla olulisemat n-ö Piibli-küsimust kui see, mille „Pauluse heietustega“ seoses esitab usuõpetaja Indrek Paasile: „Mis oli, on ja jääb?“ Indrek ei teadnud vastust. Aga seda ei teadnud ka usuõpetaja.  

Liina Raudvassar