Suve algul oli Baškiirias Birski luterlikus koguduses ehitustööl abiks esimene talguline Eestist, Heikki Riim.

Soome vabatahtlikud on Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes hõimurahvaste juures ehitamas käinud juba 1990ndate algusest saadik ning sel kevadel julgustas talguveteran Erkki Kivisara eestlasigi töös osalema. Soomlased olid nõus katma ühe mehe sõidukulud tingimusel, et eestlane on tõlgiks soome ehitusgrupi ja kohalike vahel ning aitab ehitusel kaasa.

Ehitajad on karastunud

Võib tekkida küsimus: miks on vaja minna Venemaale ehitama? 14 aastat Venemaal soomeugrilaste seas töötanud misjonär Anu Väliaho selgitab: «Ingeri kiriku kogudused on noored. Näiteks Birski kogudus on kolm aastat vana. Kogudustega on nagu lastega, nad vajavad kasvuaega. Lapselt saab nõuda vaid eakohast, sama lugu on kogudustega. Ehitamine nõuab organiseerimist, motiveerimist, vahendeid, mida lapseeas kogudusel napib.»

Tavaelus tehnika hooldusega tegeleva keskeas Heikki (soomepärase kirjaviisi taga on siiski eestlane!) kaaslasteks olid soome talupidajad Esko ja Taito ning sotsiaaltöötaja Risto, mehed vanuses 60–75 eluaastat. Ehitajakutset ei loeta talgutöös peamiseks, olulisem on soov tööriista peos hoida. Heikki tunnistas, et talle tuli kasuks ka postsotsialistliku riigi eluolu seaduspärasuste mõistmine. Üks soomlastest oli käinud kogudusemaja ehitamas koguni Senegalis ega lasknud end samuti millestki häirida.

Eluolu Birskis

Soomest Lahtist (nn pronks-ööst oli möödunud ainult paar nädalat ning mõistlikumaks peeti reisimist üheskoos) Moskva poole teele asunud, seal Janauli rongile ümber istunud ning Birskisse saabunud seltskond võeti vastu väga südamlikult. Kohaliku pastori abikaasa, seljas mari traditsioonilised rahvarõivad, pakkus tulijaile soola-leiba, majaseina oli kaunistamas suur punane loosung: «Dobro požaluvat!» (Tere tulemast!). Koguduse eest kandis parajasti hoolt selle juhataja Mihhail, kuna vaimulik oli alles õppimas Peterburi lähedal Koltušis Ingeri kiriku teoloogilises õppeasutuses.

«Meie elamistingimused hiljuti valminud kogudusemajas, parajasti Eestis viibiva misjonäripaari Anu ja Juha Väliaho korteris olid head, aga kauplustes valitses pilt nagu meil 1986. aastal,» kirjeldab Heikki elamistingimusi. Koguduseliikmeid oli näha vähe, sest maikuu nõudis töötamist kodustel põllulappidel, mis on toidulaua varustamisel olulise tähtsusega. Köögiviljapeenrad ei laiunud mitte ainult Keila või Rapla suuruse Birski individuaalmajade rajoonis, vaid ka viiekorruseliste paneelelamute vahel.

«Vaatamata füüsilisele tööle võtsin kaalus paar kilo juurde – kohalikud töömehed linnalähedastest küladest kostitasid meid kodutehtud koore ja võiga. Kitsed ja sead polnud linnatänavailgi haruldus, rääkimata kodulindudest. Koguduse memmekesed kostitasid meid muu hulgas võilillemoosiga. Tõlkisin selle kaaslastele igaks juhuks pärast maitsmist, et ei tekiks eelarvamust,» märkis Heikki.

Birski kogudusel on neli kõrvuti asetsevat umbes 600 ruutmeetri suurust maalappi individuaalmajade rajoonis. Ühel krundil seisab juba valmis kogudusemaja koos kirikusaaliga, teisel krundil laiub peenramaa ning vanemas palkmajas elab õpetaja pere. Uusehitis kerkib nende vahele. Hõimurahvaste kogudust Birskis toetavad põhiliselt soomlased.

Ehitus ja tõlkimine

«Maa on sealkandis hea, ilma kivideta,» jätkab Heikki.

«Meie rühma ülesanne oli koos 4–5 kohaliku palgatöölisega teha vundament hoonele, kuhu on plaanitud mitmesugused töötoad ja majutuspaigad. Hoone tuleb puitkarkassiga, ümber punastest tellistest vooderdus. Kivimaja loetakse siin ainsaks korralikuks ehitiseks.

Esmalt puurisime maasse 28 auku sügavusega 1,6 meetrit, mille täitsime betooniseguga ning nendele valasime vundamendi. Selline tehnika pidi tagama parima püsimise pehmes pinnases. Puur meenutas kalameeste jääpuuri, aga oli hiigelmõõtmetega. Üks mees seisis raskuseks keerme peal, neli meest ajasid seda hoobadega ringi. Soomlaste ülesandeks olid rohkem mõõtmis- ja ettevalmistustööd, kaevetöid tegid põhiliselt kohalikud. Katsetasime ka kohaliku tehnikaga, aga inimmuskel osutus efektiivsemaks – ekskavaator lagunes, kallurilt tuli teine kruusakoorem maha visata juba käsitsi…

Tõlkides oli keel esimestel päevadel päris sõlmes. Tehnilise tekstiga polnud suuri probleeme, pigem võttis aega mõistmine, et soomlased ei saa vene keelest tõepoolest mitte midagi aru ning tõlkida tuleb iga pisiasja. Ühel soomlasel oli lisaks osavatele kätele ka sõnakuulutaja anne. Siin jäi minul oskussõnadest vajaka. Jumalateenistusel lugesime tervituseks seega lihtsalt Piiblit nii soome kui vene keeles. Marikeelset Piiblit praegu tõlgitakse. Kohalikud rääkisid koguduses omavahel enamasti mari keelt, vanematel inimestel oli vene keelest arusaamisega kohati raskusigi.»

Keeristorm

Teise töönädala lõpus, kui vundament oli juba kuju võtnud, tabas linnakest keeristorm, millist sealkandis ei mäletatud. Lendasid katused, murdusid puud ning maapinnast paari meetri kõrgusel kulgevad gaasitrassid. Suvine leitsak asendus 5–7kraadise õhusoojaga. Elekter saadi tervesse linna tagasi kolme päeva pärast, siis hakkasid uuesti tööle kombinaadid ning poodi ilmusid jälle leib ja sai. Taas sai osta bensiini. Gaasivarustus oli taastatud juba järgmisel päeval.

Koguduse ehitised osutusid kvaliteetseteks, aga nii mõnigi bussiootepaviljon, korsten või garaažisein vajasid taaspüstitamist, rääkimata majakatustest, millest enamik oli lõhutud. Ühe maja katust, millele oli langenud metallmast, olime just kaameraga jäädvustamas, kui meie kõrval peatus Žiguli, millest astus välja miilits. Kaamera jäi alles, aga kohalikud selgitasid hiljem, et mast paistis ideaalne abivahend sisenemaks katuse kaudu hoones paiknevasse kullakauplusse Zolotoi Karat, kus sel hetkel kindlasti puudus signalisatsioon.

Puhkusereis

Ehitustöö seiskus samuti mõneks päevaks. Seda aega kasutati ümbruskonnaga tutvumiseks. Külastati 1909. aastal asutatud, 1928 lõhutud ning kümmekond aastat tagasi taastatud mungakloostrit, kus elab 15 munka, kes elatuvad mesilaste pidamisest. Sisse astumata ei jäänud ka mošeesse Ufas, Baškiiria pealinnas. Sinna ei tohtinud siseneda pükstes ja peakatteta naised. Keegi ei jäänud siiski ukse taha – turistide jaoks olid valmis pandud spetsiaalsed hõlstid, mis naisterahva pealaest jalatallani kinni katsid, jättes näo siiski välja.

Mošee kõrval laius Võidu park Matrossovi pronksbüstiga, mis pakkus poisikestele turnimislusti nagu ka ehtne tank ja suurtükid. Kogu linn valmistus suureks peoks – kätte oli jõudmas Baškiiria Venemaaga liitumise 450. aastapäev, nagu võis lugeda paljudelt hiiglaslikelt loosungitelt. Kohalikus suures kaubamajas oli teiste kaubamärkide kõrval esindatud ka Baltman.

Birski ümbrus on rikas mineraalveeallikate poolest ning ühest mineraalveetehasest võimsa allika kõrval viis mööda ka meie tee. Mitmel pool oli näha pooleldi lagunenud, aga viimasel ajal siiski konserveeritud õigeusu kiriku hooneid. Osa kirikuist oli korda tehtud ja töötas. Ühe väravasse oli rikas koguduseliige lasknud hiljuti püstitada omal kulul uhke kellatorni.

«Seevastu Birski peaväljaku äärse kunagise kirik-kloostri ühes servas asus ikka veel elektritarvete kauplus, teises servas teine ning sama katuse all paiknes ka naiste pesupood. Birski kultuurimaja kandis nime Leningrad ning selle ees kõrgus täies hiilguses Lenini kuju,» kirjeldab Heikki kontraste. Muidugi ei puudunud ka siit linnast Võidupark koos kohaliku pronksmehega, mille puhul kohalikud naljatasid, et ärge eestlast igaks juhuks lähedale laske…

Enne lahkumist

Soome talguliste kolm töönädalat jõudsid lõpule. Ehitus polnud nn sajandi tormi tõttu päris graafikus, ka oli palgalisi ehitajaid vahepeal vahetunud – kaks olid siirdunud põhja poole naftapuurtorne puhastama. Selle eest maksti hästi, aga tööd loeti ohtlikult mürgiseks, ühe päeva jooksul võis kaitseriietuses töötada ainult loetud tunnid. Samal nädalavahetusel, kui soomlased rongiga koduteele asSusid, ilmus kogudusse noormees, kes pakkus end vabatahtlikuks müüriladujaks ning tegi tasuta väga head tööd. Paistis, et Jumalal oli siiski plaan tema auks ehitatav maja õigel ajal valmis saada…

Enne Heikki koduteed, neljandal nädalal, võeti koguduse kolme töötegijaga ette autoretk lähima mäetipu Jamantau suunas. «Tippu kõrgusega 1640 m meie tumesinine Lada-Samara ei jõudnud, enne Mesgorjet kohtusime tõkkepuu ja mundrimeestega,» kahetseb Heikki. Mesgorje osutus kinniseks linnaks nagu omal ajal Paldiski.

Huvitavad vaatamisväärsused olid veel lukustatud väravaga muhameedlaste surnuaed, kuhu naised nagunii ei oleks tohtinud jalga tõsta, ning teeäärne väike kristlik palvepaviljon, kuhu oli toodud pühapilte. Liikus ka hobuveokeid, mis oli teeolusid arvestades ilmselt õige valik. Tagasipöördumisaeg saabuski, kui kohalik, kellelt teed sai küsitud, vaatas meie autot kahtlevalt ja soovitas edasi mitte sõita, ehkki kaardil oli märgitud kõva kattega tee.

Koduteel Eestisse Karagandõ-Moskva rongis puuduva restoranvaguni korvasid jaamades valvel olevad pirukakärudega tädikesed. Heikki tundis kohati kahetsust, et oli valinud rahuliku kupee – platskaart oleks võimaldanud veel viimaseid kohtumisi ehtsa vene hingelaadiga. Seiklus oli kokkuvõttes olnud huvitav, tekitanud suurema huvi Venemaa vastu. Küsimuse peale, milline inimene talgutööle sobib, mõtleb Heikki pisut ja vastab: «Keelt on vaja osata, aga muidu võib minna igaüks.»

Abikaasa muljed kirjutas üles

Piret Riim