Eesti Muinsuskaitse Selts tähistab 35. aastapäeva

Muinsuskaitseliikumine oli meil uue ärkamise esimesi, üsna varajasi ilminguid. Mitmed muinsuskaitseklubid tegutsesid juba sügaval nõukogude ajal. Polnud just keelatud rääkida kirikukatuste parandamisest. Ka kalmistu korrastamist ei pannud võõras võim lausa pahaks. Ent 1986. aasta sügiseks oli aeg nii kaugele kulgenud, et sai hakata rääkima laiemast, üle-eestilisest muinsuskaitseliikumisest.

18. oktoobril kogunes Tallinna lähedale Jüri kirikuaeda tosinkond muinsuskaitseklubi, et teha korda ajaloolise pühakoja ümber asuvaid haudu. Järgnes koosolek koolimajas, kus otsustati rajada Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmise aasta hakul, 7. veebruaril oli Tallinna Kinomajas veel üks kokkutulek. Muinsuskaitseklubide arv oli kasvanud. Just enne koosoleku algust teatas Kadrina koguduse õpetaja Illar Hallaste mulle, et asutatud on muinsuskaitseklubi „Portaal“, mis koondab kirikuõpetajaid.

See oli vägev sõnum. Oli ju kirik olnud meie rahva mälu kandja ja hinge kosutaja läbi inimpõlvede. Kirikuhooned ise olid erilised muinsused. Puupüsti Kinomajas kõlasid teiste hulgas Villem Raami, Jaan Krossi, Lennart Mere mõtted. Kokkutulek sõnastas sisuliselt kogu loodava EMS mõtte ja eeskava. Otsustati teha enne seltsi ametlikku asutamist veel üks kokkutulek. See leidiski aset 25.-26. aprillil Keila kirikuaias ja kirikus, kus astus üles Hortus Musicus Mustoneni juhatusel. Tegemist oli okupeeritud Eestis küll esmakordse suure ilmaliku üritusega, mis leidis aset pühakojas.

Kokkutuleku teisel päeval arutati Keila koolimajas loodava seltsi põhieesmärke ja ka selle ametlikku nimekuju. Riigivõimu esindaja leidis, et loodav organisatsioon peab kandma nime Eesti NSV Ajaloo- ja Kultuurimälestiste Kaitse Ühing. Siinkirjutaja pani koosoleku juhatajana asja kirjalikule hääletusele. Hääled jagunesid 289 : 0 Eesti Muinsuskaitse Seltsi kasuks. Nii jäigi, sest oli juba perestroikaaeg.

Algatajate esialgne soov oli asutada selts Tartu ülikooli aulas. Võimud keeldusid sellest. Ülikool tundus neile koos oma tudengitega liiga ohtlik paik. EMS sündis ometi suure pidulikkusega Tallinnas toonases Ametiühingute Majas, mille kohal asub nüüd Euroopa Maja. Eesti hümni asemel kõlas asutava kogu lõpus Veljo Tormise spontaansel eestvõttel eesti regilaul – suure tamme laul. 

Muinsuskaitseliikumise tõeliseks kõrghetkeks kujunesid Tartu muinsuskaitsepäevad 14.–17. aprillil 1988. Rongkäigus Raadile võeti välja sinimustvalged lipud. Ja need jäidki edaspidi Eesti tänavatele. Olime ikka rääkinud, et muinsuste muinsus, mis taastada tuleb, on Eesti Vabariik. Nüüd oli pikk samm selles suunas astutud.

Muinsuskaitseliikumine püüdis kõiges rõhutada meie ajaloo, meie mälu järjepidevust. Kümnete kaupa asutati kihelkondlikke muinsuskaitse seltse, kes omakorda asusid taastama oma kirikuaias võõra võimu hävitatud Vabadussõja ausambaid. Kihelkonnad on olnud kõige püsivamad rahva meie-tunde edasikandjad. Paljudes kihelkondades astus kohalik kirikuõpetaja muinsuskaitse seltsi liikmeks.

1989. aastal puhkes kodanike komiteede liikumine just samamoodi kihelkondlikul alusel. Kihelkondlikud komiteed valisid maakonna komiteed. Ja 24. veebruaril 1990 valisid Eesti kodanikud Eesti Kongressi, mis ulatas käe ka Eesti Ülemnõukogule. Muinsuste muinsuse taastamiseni jäi veel vaid üks samm.

 

 

 

 

Trivimi Velliste,

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees