Eesti palverändurid said osa pühakuks kuulutamise tseremooniast

Paavst Franciscus kuulutas pühakuks birgitiinide ordu taaselustaja ema Maria Elisabeth Hesselbladi (1870–1957) ja mariaanide ordu rajaja Stanislaus Papzcinski (1631–1701).

Pühakuks kuulutamise tunnistajate seas oli ka grupp palverändureid Eestist, keda püha isa pärast kanoniseerimise missat peetud Angeluse palvuse ajal tervitas. Vatikan teatas, et Püha Peetruse väljakule oli kohale tulnud 40 000 palverändurit.
Püha ema Elisabeth ning püha Jeesuse ja Maarja Stanislaus arvati pühakute hulka Peetruse basiilika kellade saatel. Enne pühakuks kuulutamist laulis terve väljak üheskoos kõigi pühakute litaaniat. Seejärel, kui Pühakute Kongregatsiooni kardinal Angelo Amato esitas avalduse Peetruse järglasele, kinnitas paavst pühakukskuulutamise. Kogu taevast ja maad täitis rõõm ning kirik oli saanud endale kaks suurt pühakut.

Pühaks elatud elu
Vaadates tagasi pühakute elule, näeme, et tegemist on kahega, kes ühinesid Kristuse kannatustega. Eluajal kannatasid mõlemad palju nõrga tervise tõttu, kuid ohverdasid oma valu Issandale. Püha Stanislausi eestkostel on kõik inimesed kutsutud Jumala halastust avatud südamega vastu võtma ning püha Elisabethi eestkostel saame paluda, et märkaksime kõiki abivajajaid, isegi kõige pisemaid.
Pühakuks kuulutamiseks on vaja kahte imetegu. Isa Stanislausile omistati imetegu kohe pärast õndsakskuulutamist 2007. aastal, kui surmavast haigusest paranes 20aastane noormees, kes oli koos vanematega pidevalt tema poole palvetanud. Niisamuti juhtus lootusetult haige naisega, kes oli oma haiguse ajal pidevalt õndsa Stanislausi poole pöördunud. Õndsa Stanislausi eestkostel oli tervenenud ka üks Poolast pärit naine. Kõik tervenemised leidsid aset Poolas ja mõlemad tervenenud naised, Ursula ja Barbara, olid kohal ka pühakukskuulutamisel Püha Peetruse väljakul.
Ema Elisabethi, kelle Johannes Paulus II 2000. aastal õndsaks kuulutas, pühakuks kuulutamine on samuti seotud imetegudega. Üks neist on seotud Mehhiko nunna tervenemisega, kes oli ratastoolis, kuid palved ema Elisabethi poole tegid ta täielikult terveks. Täielikult tervenes ka Kuubal elav noormees, kes oli ajukasvaja operatsiooni tüsistuste tõttu suremas. See juhtum kinnitas ema Elisabethi arvamise pühakute hulka. Kuubal elav noormees oli kohal kanoniseerimisel ning kandis koos poolatar Barbaraga protsessioonil uute pühakute reliikviad altarile.
Vatikan märkis ära ka ema Elisabeth Hesselbladi julge tegutsemise Teise maailmasõja ajal juutide ja põgenike aitamisel ja varjamisel püha Birgitta majas Roomas. Ema Elisabeth töötas kiriku ühtsuse nimel ja nüüd, pärast kanoniseerimist, peetakse teda ka kiriku ühtsuse pühakuks.

Pirita emakloostris külas
Eestlastega koos oli Roomas ka isa Vello Salo, keda paavst Franciscus isiklikult tervitas, olles pärast püha missat üle Peetruse väljaku sõitnud ja rahvale oma tervituse saatnud.
Pühapäeval oli avatud piazza Farnesel asuv birgitiinide emaklooster, mille püha ema Elisabeth 1931. aastal ordu jaoks tagasi sai. Tema südamesoov oli, et birgitiinid saaksid tagasi oma maja, mis kunagi neile oli kuulunud ja kus oli elanud püha Birgitta. Pärast väikseid ehitustöid ja ümberkorraldusi asusidki birgitiinid 1932. aastal elama oma emakloostrisse, mille alla kuulub ka Pirita klooster. Kõigil palveränduritel oli võimalus külastada püha Birgitta maja, palvetada kabelis ning näha tuba, kus aastaid elas püha ema Elisabeth.
Järgmisel päeval, 6. juunil toimus tänumissa püha ema Elisabethi auks jesuiitide peakirikus Roomas, mille rajas Ignatius Loyola (1491–1556). Missat pühitses hiljuti Eestit külastanud Vatikani riigisekretär kardinal Parolin. Oma jutluses rõhutas ta kiriku ühtsust, mis ei saa piirduda üksnes sõnaga «oikumeenia», vaid seisneb Jeesuses Kristuses. Samuti tervitas kardinal Parolin kõiki kohale tulnud palverändureid.
Marge-Marie Paas