Eestlased on üksteise ja jumalasõna toel Soome sulandumas

Maikuu esimesel teisipäeval palvetati Soomes Rinnekabelis EELK ja Eesti Kiriku eest.
Iga kuu esimese teisipäeva õhtul kell kuus tulevad kabelisse kokku Rinnekotis töötavad eestlased ja Espoo toomkoguduse õpetaja Raigo Liiman või Helsingis eestlasi teeniv diakon Tuuli Raamat.
Rinnekoti kabel (abikirik) on üks üheksast, mis jääb Espoo toomkoguduse teeninduspiirkonda. Eestlastega koos oli seekord ka soomlannast õpetaja Kirsi Muurimäki, kes juhib koguduses vabatahtlike tööd.
Rahvusvaheline seltskond
Raigo Liimani sõnul peetakse piiblitundi, kõneldakse omavahel ja palvetatakse. Tegu on omamoodi toetusrühmaga, kus saab jagada usulisi ja elulisi kogemusi ja üksteiselt küsida, kas mäletad…
Meeri Kolberg asus Soome elama paarkümmend aastat tagasi ingerisoomlaste lahkumise lainel. Anneli Tamme ja Eivi Malmeri kõrval on Maret Ranniku elanud Soomes kõige lühemat aega. Naised kinnitasid, et neile on kohtumised hingeliselt ja vaimulikult väga vajalikud. Kabelis peetavate õhtute infovahendajaks ja hoolitsejaks on kohapeal olnud Eveli Malmer.
Rinnekoti ligi 800 töötajast on eestlasi umbes poolsada, lisaks mitme teise maa esindajaid, näiteks Pakistanist, Filipiinidelt, Nigeeriast, Peruust. «Võiksime kutsuda kokku kõik Rinnekotis töötavad välismaalased,» käis Raigo Liiman mõtte välja. Kas teha seda jõulude ajal või nelipühil?
Õhku visatud mõtte kõrval oli Kirsi Muurimäkil pakkuda midagi konkreetsemat. Ta tutvustas Espoo koguduse erinevates piirkondades kooskäivaid töörühmi ja arvas, et Rinnekoti naistele sobiks hästi koguduse ja ka Kalajärve piirkonna ettevõtmised. Valida on laulukoori, diakooniatöö, naiste- ja Iisraeli rühma vahel; koos käivad palverühmad, Piibli uurijad, misjoni- ja rahvusvahelise töö rühm ning mitmed teised.
Kõik on oodatud
Kord aastas saadetakse kõigile piirkonna inimestele tasuta jagatava postiga koju buklett, kus on kirjas kogu info Espoo koguduse ja töötegijate kohta. Tutvustatakse eraldi koguduse seitsme piirkonna tegemisi.
Kirsi Muurimäki sõnul on Espoo kogudusel 500 vabatahtlikku, kellest 70 on omavahelises suhtlusvõrgustikus ja peamiselt abiks missade ajal. Pühapäeviti on kohal 6–10 vabatahtlikku, kes on abiks välisustel palve- ja lauluraamatute jagamisel, piiblilugemisel, eestpalves, armulaua jagamisel ja kohvilauas. Igaüks läbib ka vastava koolituse ja saab valida, milles ta kaasa teenib.
Septembris peetav madisepäeva sügislaat vajab samuti hoolsaid abimehi, et vastu võtta kuni 10 000 külastajat. «Koos loome uut, rikastame üksteist, jagame kogemusi ja saame midagi uut kaasa,» hindab Kirsi Muurimäki ühistegevusest tekkivat sünergiat.
Soome suuruselt 5. koguduses, kus on 48 097 liiget, 130 töötegijat, neist 20 pastorid, on kirikutööd palju lihtsam korraldada. Jätkub inimesi, et vabatahtlikke kaasata ja koolitada. Tänu riiklikult laekuvatele maksudele on kogudused ka majanduslikult võimekad.
Raigo Liimani meelest on aga rahast, mille tähtsust ei saa alahinnata, hoopis olulisem inimeste valmisolek ja tahe. «Vabatahtlikke on hea kutsuda kaasa, sest igale leidub koguduses tegevust. Tähtis on leida koguduses inimene, kes nendega tegeleb ja vastava võrgustiku loob.»
Rinnekotis pole töövälist ühistegevust eriti palju, viimati peeti koos koristustalguid. Eestlannad lubasid mõelda ja ehk lülituvad tegusamalt Espoo toomkoguduse ellu.
Igapühapäevased missad Rinnekabelis on Espoo, Helsingi ja Vantaa koguduse õpetajate korraldada. Peamiselt jagatakse jumalasõna Rinnekoti hoolealustele. Et tegu on erivajadustega inimestega, on õpetajadki teenistusel erimoodi.
Kord olnud üks õpetaja teenistusel rulluiskudega. Raigo Liiman ütleb oma kogemustest, et valmis tuleb olla sellekski, et seltskonnas leidub «konkureerivaid muusikuid ja liturge, seda heas mõttes muidugi», või kõnetab liturgia ajal keegi sind valjuhäälselt.
Sirje Semm