Ehitud said südamed ja suhted

See pidi olema üks jõulueelne päev, olime üsna mudilased veel. Mälupildis oli tuba ehitud ja pühadeootuses. 

Meie ema oskas kunstiinimesena luua enda ümber mui­nasjutulist maailma. Aga kõik ei olnud ilus, sel päeval olime kõvasti riielnud noorema venna ja õega. 

Leppida on nii ilus

Nagu ikka ei tea keegi, millest asi alguse sai, küll aga seda, et kindlasti on teine süüdi ja raudselt tema ka alustas. Ma usun, et see on üks esimene mäletatav vaimulik kogemus, kuidas ema meid voodile istuma kogus, rääkis, laulis, kallistas. 

Olen hiljem sageli mõelnud, et ei mäleta, mis seal täpselt juhtus, aga meeles on kõikehaarav andeksandmise kogemus. Kallistasime õe ja vennaga ning nutsime ema süles. Pühad võisid tulla, lisaks toale olid ehitud ka südamed ja suhted. 

Olen hiljem sageli selle kogemuse kordumist igatsenud, lausa otsinud. Leppimine ja andestamine seostub aastakümneid hiljem just selle lapsepõlve jõulupildiga. Abielu algusaastatel mängisime naisega seda mängu, et läheks õige riidu, sest leppida on nii ilus. Vanemaks saades ei riski enam nii kergekäeliselt …

Lapsepõlve-jõulumälestustes on kindlal kohal jõulupuud, mida peeti igal aastal mitmeid – kogudusemajas, palvemajas, vanavanemate juures, sugulasi külastades ja muidugi kodus. Jõulupuu ei tähendanud siis ehitud kuusepuud, vaid oli üks vaimuliku koosoleku vorm, nagu palvus või jumalateenistus. Vennastekoguduse traditsioonis möödusid kõik sünnipäevad ja muud tähtpäevad, mis tavaliselt olid rahvarohked, vaimulike koosolekutena.

Vaimuliku koosoleku vormis

Alati oli 4–5 kõnet, kus keegi valdavalt meesperest, meie omad isad ja vanaisad, tõusis püsti ja pidas väikese jutluse. Jõuluaegsed kokkusaamised tähendasid, et sarnaselt pidi kõigil lastel olema midagi öelda. Mäletan, et heaks tooniks ei peetud, kui mõnel lapsel sattus salm, kus sees sõna päkapikk või nääri(jõulu)vana. Need salmid tohtisid olla kooli või lasteaia nääripeol, aga nendel ei saanud olla midagi pistmist jõuludega. 

Mäletan, et vabamate aegade saabudes tundus allakäiguna just kogemus, et iga salm sobis jõulupuu alla. Meie vanemad nägid kõvasti vaeva, et leida sobivaid vaimulikke salme ja laule. Tean päris kindlalt, et mitmed meie pere luuletused olid ema loodud. Kindlasti ei mäleta ma, et niisugused vaimulikud kogunemised oleksid olnud ohtlikud või riigis keelatud. Laps ei tunne hirmu. Alles hiljem saime teada, et meie põranda­alune pühapäevakool või igapühapäevased sõpraderohked kirikuskäimised polnud toona tavapärased.

Piiblist tähti veerides

Mäletan, et ühel aastal, mil võisin olla just kooliminekuks valmistuja, sai minu salmiks jõulupeatükk Matteuse evangeeliumist, see tarkade eksimise ja jõulusõime leidmise lugu. Olin Piiblist tähti veerides selle loo endale pähe õppinud ja vuristasin seda tol aastal kõikidel jõuluõhtutel rahvale ette. 

Samal aastal käisime perega ka usuteaduse instituudi jõuluõhtul, tavaliselt osales seal ka instituudi õppekoor, kus meie vanemad laulsid. Mäletan neilt õhtutelt mitmeid auväärseid vaimulikke, kes alles hilisematel aastatel näole ka nime juurde said. Igatahes pandi mind keset tuba seisma ja paluti peast evangeeliumi lugeda. Siis vist otsustaski auväärne kogu Evald Saagiga eesotsas, et poiss võib kirikuõpetajaks saada.

Tanel Ots,

Jüri koguduse õpetaja