Einar Soone: hea koostöö tagab rahulikkus ja tasakaalustatus

Kakskümmend aastat (1993–2013) juhtis EKNi tegevust EELK piiskop Einar Soone.

„Üheks määravaks põhjuseks, miks mind sellele kohale valiti, oli see, et ma ei olnud kiriku juht,“ räägib EKNi kauaaegne president. „See oli hea lahendus, et ühe kiriku juht ei juhi ka kirikute nõukogu. Riigiga suheldes ja ka paljudes teistes olukordades oli hea, et juht oli piiskopi positsioonis.“
Eesti kristlikud kirikud ja kogudused alustasid koostööd kohe, kui neil avanes võimalus avalikuks tegutsemiseks. Elavnes muinsuskaitseliikumine, tegutses kristlik liit, loodi ERSP ja rahvarinne. Vaimulikud osalesid aktiivselt Eesti iseseisvuse taastamisel, siirduti poliitikasse, tegutseti kultuuri vallas.

Uus aeg ja uued võimalused
Eesti Kirikute Nõukogu kui kristlike kirikute ja koguduste liitude sõltumatu ja vabatahtliku ühenduse asutamiskoosolek oli 16. veebruaril 1989. aastal Kuremäel Pühtitsa kloostris. Asutamisprotokolli allkirjastasid kuue kiriku esindajad, praegu on EKNi liikmeskirikuid kümme.
„Üks põhjus EKNi loomiseks oli välispartnerite suur huvi meie elu vastu ja meid ka toetati palju,“ meenutab Soone. „Esimene suur saadetis olid piiblid, mis oli vaja oikumeeniliselt laiali jagada. Selleks pidid kirikute esindajad omavahel kokku leppima. Siis muidugi humanitaarabi jagamine jne. Kuna välismaal olid olemas, küll väga erinevates vormides, kirikute nõukogud, siis oli päris loomulik, et meilgi see organisatsioon loodi.“
Kuid uus aeg tõi uued võimalused ja oli tarvis mitmeid asju oikumeeniliselt lahendama hakata. Algasid kirikupühade jumalateenistuste tele- ja raadioülekanded, esimene jumalateenistuse ülekanne ETVs oli jõulaupäeval, 24. detsembril 1988 Tallinna toomkirikust, mõned kuud enne EKNi loomist.

Ühiskonda suunatud
Soone rõhutab, et kirikute nõukogu loomine toimus Eestis väga sujuvalt. „Nimetaksin just seda, et oikumeeniline koostöö on 30 aasta jooksul stabiliseerunud ning püsivas ja kindlas koosluses toimunud.
Traditsiooniliselt istuvad liikmeskirikute juhid kord kuus ühe laua taha töökoosolekut pidama. „Nii õpitakse üksteist tundma, suheldakse omavahel. Meie töövaldkonnad on aastatega laienenud ja rohkem ühiskonda suunatud. Regulaarne on suhtlemine presidendiga ja peaministriga, ministritega jne. EKN on mitmete laialdast huvi pakkuvate konverentside korraldaja, sotsioloogiliste uuringute tegija jne.

Laienenud tööpõld
Kas aga eri konfessioonide koostöö kohe laabuma hakkas või tuli ka erimeelsusi ette? „Ma ei ütleks, et pingeid oli, kuid üksteist oli vaja tundma õppida, et selguks, kas me sobime koostööd tegema, mis oleksid meie põhiliinid, millega edasi minna. Ma arvan, et rahulikkus ja tasakaalustatus oli võtmeküsimus, et hea koostöö on püsima jäänud. Oleme pidanud sisemisi arutelusid, teinud arengukavasid ning mõelnud põhikirja sätetele.
Suuri muudatusi pole tehtud peale selle, et tööpõld on laienenud. Oli kaks eri suunda: esiteks kirikute juhtide ja esindajate kokkusaamine ja teiseks EKNi oma töö laiendamine, et teha mitmeid asju kirikutele lihtsamaks. Näiteks tooksin kap­lanaadi tegevuse kaitseväes, politseis ja vanglates. Selle töö käivitamine ei olnud lihtne.
Siis ka meediatöö, kus lisaks kirikupühade ülekannetele tekkisid mitmed tele- ja raadiosaated, näiteks hommikupalvused raadios, „Ajalik ja ajatu“ televisioonis, loodi kristlikud raadiojaamad Raadio7 ja Pereraadio. Oli üks suur kujunemise aeg, kus oleks kindlasti mõnda asja teisiti teha võinud. Kuid meie töö laabus, vaatamata teoloogilistele eriarvamustele valitses sõbralikkus ja üksteisemõistmine ning seda, mis meid koos hoidis ja hoiab, on väga palju.“
Tiiu Pikkur

Eesti Kirikute Nõukogu
Asutatud 16. veebruaril 1989
Presidendid:
Kuno Pajula (1989–1993)
Einar Soone (1993–2013)
Andres Põder (al 2013)