Elmar Salumaa meenutusi ülikooli ajast

1937. aastast Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse ja eetika õppejõuks saanud Elmar Salumaa pidi oma töö katkestama koos nõukogude võimu tulekuga. Õppejõuna jätkas ta pärast vangistusest vabanemist 1956. aastal Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (Usuteaduse Instituudi eelkäija).
Alljärgnevalt avaldame katkendeid Salumaa  mälestustest aastatest 1929–1935, mil ta oli alma mater’i üliõpilane. Mälestused pealkirjaga «Mälestuskilde akadeemiliselt teelt» on ilmunud EELK Konsistooriumi poolt aastatel 1989–1992 välja antud kogumikus «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik».
Alexander von Bulmerincqist
Professor Bulmerincqi tugevaimaks küljeks oli tema erakordne keelteoskus: tolleaegses Tartu Ülikoolis oli ta mitte ainult ainus semitist, vaid ka erakordse ampluaaga kaasaegsete keelte valdaja. Teati kõnelda, et ta tundnud üle neljakümne keele, kusjuures ta enamuses Euroopa keeltes võinud ennast vabalt väljendada. Kuulsin ise kord juhuslikult lektooriumis, kus parajasti viibis terve rida võõrkeelte lektoreid, kelledest mitmed olid välismaalased, kuidas ta nendega vesteldes kasutas küll poola, prantsuse, inglise ja vene keelt! Kuid kõigele sellele vaatamata ei olnud ta siiski omandanud kohalikku, s.t. eesti keelt, olles peaaegu terve eluaja elanud ikkagi eestlaste keskel. Peale kõige muu oli ta ikkagi põline Tartu elanik.
Kõrgele eale vaatamata jätkus professoril temperamenti vahest enamgi kui mõnel noorukil! Sattus ta loengul mõnele probleemile, mis teda eriti paelus, siis esitas ta seda mõnikord lausa dramaatiliselt. /…/ Ta elas sellele, mida parajasti luges, tihti niivõrd elavalt kaasa, et tahvli juurest tulles eksikombel kasutas tahvlilappi taskurätina – märgates eksitust alles siis, kui ninna tunginud kriiditolm ta pööraselt aevastama pani.
Tema professorliku hajameelsuse kohta liikus tudengite ringis arvukalt anekdoote, milliseist mõnegi taustaks võisid olla tegelikkuses toimunud sündmused.
Otto Seesemannist
Tavaliselt istuski tema loenguil (eksegeetika loengud – R. P.) kõige rohkem kümmekond inimest, kes samuti vaevlesid igavuse käes. Rohkem oli kuulajaid semestri lõpul, kuna siis oli vaja saada allkiri õpiraamatusse loengute kuulamise kohta, ent muidu oli auditoorium alati tühjavõitu. Nähtavasti oli ta ka ise sellega harjunud ega pannud meie sellist suhtumist pahaks. Pidi tõepoolest olema erakordselt kannatlik, et ilma uinumiskiusatuseta viibida tema loengul. Sama pinnapealsed olid tema juhitavad seminaridki: neis valitseva saksa keele tõttu ei tehtud mingeid kirjalikke seminaritöid.
Kui ma oma õpingute ajal loenguilt «poppi» tegin, siis olid need peamiselt tema loengud, sest ega minagi suutnud seal ilma pealetükkiva uneta toime tulla.
Olaf Sillast
Näis, nagu poleks oldud teadlikudki sellest, milleks teoloogia üldse olemas on, kellele teda tarvis on või milles peaksid seisma tema kui teadusliku uurimistöö eesmärgid. Just viimase osas pakkus see teaduskond äärmiselt vähe väljavaateid. Kirik ei kannatanud ju tollal eriti kaadripuuduse all, mistõttu mitmeid andekaid noori oleks võinud julgemini suunata teaduslikule tööle. Seda muidugi ei tehtud ja seda ei peetud ilmselt vajalikukski. Nii jäi teadustöö Usuteaduskonnas kuidagi steriilseks. Ainus, kes midagi vähemalt üritas, see oli prof. O. Sild.
Teeneks maksab lugeda sedagi, et prof. Silla algatusel hakati registreerima kiriklikke mälestusmärke, meie kirikutes leiduvaid arheoloogiliselt ja kunstiajalooliselt väärtuslike esemete fotosid ja kirjeldusi, vanu hauakirju ning mälestusmärke. Mis aga selle kõrval siiski tegemata jäi, see oli usulis-kristliku rahvatraditsiooni ja kombestiku kogumine ja fikseerimine, mis pakkunuks suurepärast materjali meie rahva usulise hingelaadi tundmaõppimiseks.
Johan Kõpust
Soliidne, alati tasakaalukas ja sõbralik, õpetajana järjekindel ning nõudlik, lektorina asjalik, selge, loogiliselt arenduva mõttekäiguga, milles, tõsi küll, puudusid teravmeelsusega ergutavad vaimuvälgud – sellisena õpetas, juhendas ja kasvatas ta meid nii oma loenguil, seminarides kui ka paljudel muudel juhtudel.
Lihtsa, kuid huvitava vestlejana koondas ta enda ümber tänulikke kuulajaid: noori ta hindas ning armastas, noored tasusid talle samaga. Kunagi ei laskunud ta poleemikasse, kuid ei põlanud head, soojasõnalist huumorit, kus see vajalikuks osutus. Kõigest, mida ta ütles, kiirgas niisugust siirust ning ehtsust, et tema juuresolekul ei saanudki kõnelda midagi võltsi, halba või sündmatut – nii tuli ta meie hulka, tekitas juba paari esimese lausega säärase hea, hubase ja sundimatu meeleolu, mis ei hajunud ka siis, kui ta meie hulgast pidi lahkuma. Nii sai mõjutada aga ikkagi vaid säärane isiksus, kes ise on puhta hinge ja teesklematu heasoovlikkusega oma kaasinimeste suhtes. Seepärast laulsid tema juuresolekul kõik meie vaistud ühtainust laulu: seda inimest võib usaldada.
Kõige selle juures oli ta järjekindel ja nõudlik – kuid iialgi mitte juuksekarva lõhkiajaja pedant. Ta oskas hinnata peale sisulise asjalikkuse ka esituse korrektsust ja keelelist kaunidust – kui viimane ei seisnud ainult poeetilistes fraasides. Just viimatimainitus nägi ta üht meie jutlustajate põhilisemat viga ja nimetas seda paheliseks kantsliharjumuseks, millest igal juhul püüdis meid eemal hoida.
Prof. Kõpp aga, olles ise asjalikkuse ning siiruse ületamatu eeskuju, ei talunud ka meie juures teesklemist ning tühjade sõnade ja ilukõnega poseerimist. Eriti tungivalt hoiatas ta meid selle kalduvuse suhtes ametitalituslike kõnede puhul: ta tuletas meile korduvalt meelde just kasuaaliate kuulutuslikku iseloomu – seda esmajoones matusekõnede osas – ja toonitas, et kuulajate-leinajate pisaraid välja kutsuda on kerge, kuid odav võte. Meie ülesandeks pidi olema pisarate kuivatamine.
Meid, algajaid teolooge, keelitas ta alati tegelema eelkõige meie oma probleemidega, meie kiriku mineviku ja meie rahva usulise ilme kujunemise probleemidega, neid uurima. Talle oli võõrastav, et meie nooremad ja võimelisemad teoloogid nii meelsasti sukeldusid kaugete teemade käsitlemisse, kuna samal ajal loendamatud küsimused meie oma kiriku kaugemast ja lähemast minevikust jäid uurimata ja läbi töötamata. Mõnelgi keskustelul neil teemadel küsis ta nördimusega: kes peaksid meie endi asjadega tegelema, kui mitte meie ise?!
Uku Masingust
Oma algavas akadeemilises töös oli ta püsimatu lahkaja, kes trotsis kõiki võimalikke pedagoogilisi nõudeid ja meetodeid. Seepärast osutusid tema loengud enamusele kuulajaist raskepäraseks. Ent kes viitsis tähelepanelikult tema mõttekäike jälgida, küllap see oskas ka tabada asja tuuma. Kahjuks leidus sääraseid vähe. Oma konvendikaaslasilt noortelt teoloogidelt kuulsin seetõttu üsna vastakaid arvamusi tema loengute kohta. Neis peegeldus eelkõige ta tohutu eruditsioon, kuid oleks ülekohtune väita, nagu edvistanuks ta sellega. Ja kui tema mõtted ja ütlemised, seisukohad ja hinnangud sageli erinesid tunduvalt harjumuspäraseist, siis oli neil tihti provotseeriv tagamõte, et kuulajaid ergutada; see pidi olema midagi vaimse vitsahirmu taolist selleks, et sundida iseseisvamale mõtlemisele.

Kogunud Rita Puidet