Elmar Salumaa õpetas ametitarkust ja teiste inimestega arvestama

Professor doktor Elmar Silvester Salumaast kirjutan paratamatult ja täiesti tahtlikult läbi enda mälestuste ja kogemuste prisma, kuna, elanud kolm aastat Salumaa juures Kilingi-Nõmmel, pean teda vahest oma suurimaks kujundajaks ja muutjaks.

Kindel veendumus
Kohtusin Salumaaga esimest korda Usuteaduse Instituudi 1974/75. õppeaasta teisel õppesessioonil septembri lõpus. Aastaid polnud Usuteaduse Instituuti juurde tulnud ühtegi usuteaduse üliõpilast ja sellel õppesessioonil oli korraga viis uut tudengit. Nendest on praegu üks surnud, üks kuulub teise konfessiooni, aga kolm teevad tööd meie kirikus. Olen veendunud, et Salumaa töö üks tulemustest on paljude üliõpilaste kujundamine.
Salumaa on ise öelnud, et tal oli 1944. a sügisel võimalus koos teiste põgenikega läände siirduda, teda kutsuti koguni mitu korda. Aga ta jäi siiski Eestisse, olles veendunud, et teda on siin rohkem vaja. Kuigi ta arreteeriti ning oli aastaid Siberis vangilaagris ja seejärel asumisel, oli ta üks neist, keda väga oodati tagasi ja kellele kirik andis ülesanded kohe pärast kodumaale naasmist. Ja nende ülesannete täitmine kandis rohkelt head vilja, mis on kogetav praegugi.
Õpetas kirjandust lugema ja valima
Nimetatud õppesessioonil võttis Salumaa uutel üliõpilastel «nööbist kinni», rääkis, kellega rohkem, kellega vähem; enamiku viis tollasesse Moskva kohvikusse õhtul kohvi jooma. Igatahes sundis tema suurepärane ja eriline isiksus mind juba paari nädala pärast, lõikustänupühaks Kilingi-Nõmmele sõitma, et näha tema tegevust kohapeal.
Olin küllalt kriitilise hoiakuga ja mõtlesin apostel Tooma kombel: «Kui ma ei näe…, ei usu ma mitte» (Jh 20:25), kuid kogetu ületas kõik ootused. Lisaks muule nägin osa nn Saarde suguharust, mida Salumaa ise Saarde klubiks nimetas, s.t enamikku kooliõpilastest poisse, kes täie enesestmõistetavusega Salumaa juurde kogunesid.
Millega köitis tollal 65aastane mees neid 14–18aastasi poisse? Kui palju neid üldkokkuvõttes oli, seda teab ainult Jumal. Igatahes ei saanud neist joodikuist traktoriste nõukogude kolhoosis, vaid enamik läks pärast kooli lõpetamist edasi õppima ja elab ühiskonnas väärtuslike liikmetena.
Mõnigi neist on tõusnud karjääriredelil päris kõrgele ja leidnud elus oma koha. Just Salumaa ergutas neid õppima, õpetas oma rikkalikus ja mitmekeelses raamatukogus lugema ja sellist kirjandust valima, mis polnud küll otseselt keelatud, kuid mida kool tollal kuidagi ei osanud ega julgenud soovitada.
Suur ime on ka see, et nõukogude salateenistused ei teinud Salumaa tegevusele lõppu, kuigi kaebajaid ja kadedaid oli küllalt. Kilingi-Nõmme keskkooli õpetajate toas räägiti alatasa Salumaast, ja sugugi mitte positiivselt, kuid Salumaa autoriteet oli juba nii kõrge ja ülejäänud kohalikud autoriteedid suhtusid tema tegevusse sedavõrd hästi, et ilmselt ei olnud ühtegi mõjukat kaebajat.
Kui Salumaa oleks sarnaselt tegutsenud Tallinnas, Tartus või Pärnus, oleks sellele loomulikult kiire ja valuline lõpp tehtud. Salumaal käis küll külalisi kogu Eestist, sh nimetatud linnadest, kuid nende hulgas ei olnud peale harvade ja üksikute erandite kooliõpilasi.
Salumaal oli enne Kilingi-Nõmmele asumist ehk Saarde koguduse õpetajaks määramist ka Võru perioodil noori jüngreid, nimetada tasuks siin kas või Jaan Kaplinskit, kuid tema tegevus ei saavutanud kunagi selliseid mõõtmeid nagu Kilingi-Nõmmel. Samas on Jüri Trei jutustanud just Võru perioodist, kuidas tal öise rongiga Tallinnast Võrru sõites ei tulnud mõttessegi magada, sest jutuajamine Salumaaga oli nii huvitav.
Viljakas õpinguaeg
Igatahes tekitas esimene külaskäik Kilingi-Nõmmele minus veendumuse, et asun Salumaa juurde elama, seda enam et ta ise kutsus. Mul ei olnud see kohe võimalik, lisaks tahtsin enne veenduda, et otsus on õige, kuid korduvad külaskäigud Salumaa juurde kinnitasid seda. Nii asusin Kilingi-Nõmmele Salumaa juurde 1975. a mais ja olin seal veebruarini 1978, mil mind ordineeriti – kokku ligi kolm aastat.
Teoloogiaõpingute jaoks oli see äärmiselt viljakas aeg mitmel põhjusel, mida järgnevalt loetlen ning mis on praegu kahjuks enamasti kogu Eestis olematuks muutunud, ja mitte üksnes seetõttu, et enam pole Salumaad.
Koguduse õpetaja juures elamine andis võimaluse näha ja kogeda vaimuliku elu tegelikke külgi, kuulda vestlusi seoses matuste ettevalmistamisega, laulatustega, ristimiste ja leerilaste leeritulekuga. Mõnigi ristimine toimus kodus, kus käisin sageli kaasas; mõnigi leeriõnnistamine ja isegi paar laulatust Salumaa juures pastoraadis.
Salumaa juures elamine tähendas pühapäeviti enesestmõistetavalt kirikus jumalateenistusel käimist ja peatselt ka pühapäeviti altari värava avamist. Alles hiljem sain aru, kui oluline alanduse kool oli see noorele poisile. Kui jutluses jäi midagi segaseks, oli alati võimalus hiljem järele küsida ning sageli kujunes selline järeljutlus oluliseks ja vajalikuks loenguks, mis andis ammendamatult väärtuslikke teadmisi.
Salumaa juures olles polnud praktiliselt vaja teoloogilist õppekirjandust Usuteaduse Instituudi raamatukogust laenutada. Salumaal oli kõik või peaaegu kõik olemas. Lisaks oli alati võimalik järele või juurde küsida. Ka eksamid, mis tuli Salumaale teha, oli võimalik mõnusalt tugitoolis istudes sooritada.
Üldse armastas Salumaa eksameid vastu võtta enda juures kodus, mis ei muutnud vastamist vähem sisukaks, pigem oli Salumaa üliõpilaste suhtes väga nõudlik ning polnud haruldane, et mõni eksam kestis mitu tundi. Eksami lõppedes oli Salumaal üliõpilase teadmistest täielik ülevaade.
Salumaa juures kirjandust lugedes süvendasin oluliselt oma inglise keele oskust ning õppisin täiesti nullist ära saksa keele. Algul arvasin küll, et mul ei lähe seda vaja, aga Salumaa juures oli nii palju huvitavat kirjandust, et hädaga hakkasin seda uurima ja Salumaa juhendamisel keelt õppima.
Kui 1987. a esimest korda tollasele Ida-Saksamaale pääsesin, sain ka rääkimisega hakkama ja arvan, et paremini kui need, kes olid keele omandanud nõukogude koolis ilma vähima praktiseerimisvõimaluseta. Igatahes käisid mitmed kooliõpilased ja koguni õpetajad Salumaa juures keelt õppimas või täiendamas.
Olin küll juba enne Salumaa juurde asumist elanud omaette ja teinud vajalikke majapidamistöid, kuid tema pool õppisin arvestama teiste inimestega ja nende vajadustega. Ajapikku muutus enesestmõistetavaks tuua iga päev vett, käia koos Salumaaga poes ja saunas, saagida koos puid, koristada tube, korjata marju ja teha muid hädavajalikke majapidamistöid.
Nii sai suurlinnalapsest väikelinna elu tundev ja koguni nautiv noormees. Salumaa ise kasutas praktilisest pedagoogikast kõneldes sageli Sok­ratese mõistet «mäeutika» = sünnitusabi, aga see, kuidas taseda praktikas teostas, on alles aastate pärast selgeks saanud.
See, et minu veri ei lasknud mind rahulikult paigal istuda ja sundis ringi rändama, tegi Salumaale palju muret. Kui ma 1976. a suvel sattusin Kaug-Idas Hiina piiritsooni, siis oli Salumaa see, kes viis oma naha turule, kasutas kõiki tutvusi ja päästis mind vangistusest. Ega ta eriti lootnud, et mul lubatakse teoloogiat edasi õppida, kuid vestelnud tollase peapiiskopi Alfred Toomingaga, sai ta kinnituse, et sedapuhku ei juhtu midagi.
Tunnustus eluajal
See aga ei vähendanud minu reisilusti. Veel samal sügisel käisin koos õpetaja Villu Jürjoga (esimene Salumaa õpilane, kellest sai vaimulik) Armeenias ja järgmisel aastal koos ühe Salumaa klubilisega Kesk-Aasias.
Igatahes Salumaa juures õppimine ja tema käe all olemine muutis mind kõlblikuks kiriku teenistusse asuma ning 1978. a veebruaris ordineeriti mind ning määrati Palamuse ja Laiuse koguduse aseõpetajaks. Salumaa oli loomulikult üheks peapiiskopi assistentidest.
Tol ajal oli olemas veel niisugune staatus ja nimetus – aseõpetaja oli täielike vaimulike õigustega, kuid lõpetamata teoloogilise haridusega vaimulik. Suurem osa meie vanema põlve vaimulikest on olnud aseõpetajad kuni täieliku teoloogilise hariduse saamiseni. Salumaa käis Palamusel minu esimest poega ristimas ja mõni aasta hiljem Jõhvis kogudusele jutlustamas.
Kuni Salumaa surmani käisin pea igal aastal korra Kilingi-Nõmmel tema juures, tohtisin rõõmu tunda, kui ta pühitses Vabadussõja Saarde lahingu taastatud mälestussamba, sai Kilingi-Nõmme aukodaniku tiitli osaliseks ning Pärnumaa vapimärgi kavaleriks, samuti Tartu ülikooli audoktoriks. Usuteaduse Instituudi audoktoriks sai ta varem ja aupraostiks juba aastate eest.
Hea on see, et Salumaa sai kogeda inimlikku au veel eluajal ning et tema rohkearvulisi teoseid avaldatakse jätkuvalt, sh üheks tema elutööks kujunenud teoloogilisi kogumikke.
Salumaa juubeliaastale asetavad otsekui krooni konverents ja tänujumalateenistus Kilingi-Nõmmel 14. ja 15. detsembril.

Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja