Elu on kasvamine

Jõulude eel tähistas oma juubelit politsei- ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust. Tegu on vaimulikuga, kes on kirikus töötanud kaua aega ja samas on suutnud kõnetada inimesi väljaspool kirikut.

Mida on need viiskümmend eluaastat juubilarile andnud ja õpetanud? Kuidas suhestuvad politseitöö ja vaimulikuks olemine? Neile ja teistele küsimustele oli peakaplan lahkelt valmis vastama.

Mida oled oma viiekümne aasta jooksul elus õppinud?

Olen õppinud rohkem aru saama omaenda elust. Viiekümneaastaselt vaatad oma elule teistmoodi kui kahekümneaastaselt. Viiskümmend on üks samm protsessis. Selle kaudu vaatad oma elu hinnates aega teistmoodi. Aeg õpetab hindama nii saavutusi, inimesi enda ümber kui nende olemasolu. Kahekümneselt oled üpris kärsitu ja rahulolematu, viiekümneselt on asjad muutunud ja oskad olla tänulik paljude asjade eest.

Mida tähendab sinu jaoks vaimulik amet?

Olen olnud nii kaua vaimulik, et sellest on saanud üks osa elust, ilma milleta ma ei oska oma elu ette kujutadagi. See on olnud koos käimine koos heade ametivendade ja -õdedega. Tegu on teenimisega. Kogu aeg kasvad selles suunas, et oled üha rohkem vaimulik. Ordinatsioon on hetk elus, aastakümned teevad oma töö ja kasvad püsivalt selles ametis. Ordinatsiooniga antakse raam, hilisem elu toob kogemuste kaudu sinna sisu.

Millega tegeleb politseikaplan oma töös?

Kui politsei amet on hoida ja kaitsta Eesti rahvast, siis politseikaplanite ülesanne on hoida ja kaitsta politseinikke. Selle kaudu teenime meie Eesti rahvast.

Kuidas kulgeb kaplani päev?

On plaanitud tegevused ja tegelik elu. Kui saame järgida plaanitud tegevusi, siis käime politseinikega patrullis kaasas või piiril piirivalvuritega kaasas. Seal toimuvad ka hingehoidlikud vestlused, millega toetame politseinikke. Lisaks peame loenguid vaimsest tervisest ja surmateadete edastamisest. Kui tulevad kriisid, siis täidame oma ülesandeid selles rollis, mida kriisis meilt oodatakse. Siis ei saa kinni pidada tavalisest päevakavast, vaid elu dikteerib selle. Näiteks pean siin silmas õnnetusi, põgenikega seonduvat, ka Covidi-kriisi. Covidi ajal pidime toetama politseinikke, kellele kriis pakkus suurt pinget.

Kohtud oma töös paljude inimestega väljaspool kirikut. Milline on nende maailmapilt ja suhe religiooni?

Pilt on väga kirju. On nii ustavaid kirikuliikmeid, kuid on ka neid, kes on kirikust väga kaugel. Mulle tundub, et aja jooksul on kasvanud nende hulk, kes ei oma mingit suhet kirikuga. Minu põlvkonnas ristiti ja leeritati 1990ndatel paljusid ja seetõttu oli neil mingi side kirikuga. Järgneval põlvkonnal puudub sageli see kogemus ja igasugune kokkupuude kirikuga. Kaplanina pead arvestama sellega, et tuleb kindlaks teha isegi baasasjade puhul, et inimene saaks aru sellest. Näiteks inimesed ei tea seda, mis on leer ja kes on ristivanemad. Ettekujutus vaimuliku tööst on heal juhul pärit filmidest. Inimesed pole pahatahtlikud, kuid nad pole sel teemal lihtsalt midagi kuulnud.

Palun meenuta mõnd näidet tööst, mis on elus kõige rohkem meelde jäänud.

Vaimulikutöös jäi mulle meelde enim see, kui alustasin iseseisvalt teenimist Rõngu koguduses. Rõngu on ajalooline kogudus ja selle vastutuse võtmine oli suur väljakutse. Esimene kord vaimulikuna kirikusse minemine oli eriline tunne. Entusiasm, millega seal sai alustatud, on asi, mis jääb vaimulikutee algusest meelde. Kaplaniametis oli minu jaoks kõige olulisem kohtumine ametivend Jaan Jaaniga. Mind kutsus kirikutööle Ivo Pill, kes mind vormis ja nägi, et minus võiks olla vaimuliku materjali. Aga Jaan Jaani lihvis seda, mis Sangastes oli alguse saanud, edasi.

Politseikaplani töös on olnud kõige suurem kogemus seotud usalduse võitmisega. Politseinikud on üldiselt väga skeptilised, sest tööalaselt räägitakse neile igasuguseid asju ja nad peavad sealt tõe välja selekteerima. Ilus kogemus on hetk, mil tunned, et sind usaldatakse, et sulle usaldatakse oma muresid. Sellest hetkest oled tegelikult kaplan.

Kui võrrelda kogudusevaimuliku ja kaplani tööd, siis mis on sarnast, mis erinevat?

Kaplanitöö on nagu väga pikale missioonile saadetud sõduri töö. Kui sõdur käib baasis, siis meie oleme missioonil väga pikalt. See missioon võib kesta aastakümneid. Kui kirik otsib, kuidas leida kontakt nendega, kes on väljaspool kirikumüüre, siis meie olemegi nende juures, kes on väljaspool. Oleme mõni tera soola, mis peab toimima. Me pole misjonärid, kuid oleme sillaks ilmaliku elu ja kiriku vahel.

Mida annab usk sulle eluteele?

Vaatan elu läbi usu prisma. See on vundament, millele kõik ehitub. Oma usus olen täiesti luterlik näide oma meelest. Minu jaoks on oluline maailma seletamise viis, pidev kasvamine, ka pidev usu läbikatsumine.

Mida kahetsed oma elus?

Kahetsen seda, et olen olnud omal ajal väga vilets õppija. Pea pole just vilets, aga kuidagi ei tekkinud motivatsiooni. Seda, mida kunagi õppimise ajal pakuti, pidin hiljem suure vaevaga iseseisvalt omandama. Õige õppimise naudingu sain alles Tartu ülikooli magistriõppes, mil mõistsin, et õppimine pole mitte hingeldamine, vaid hoopis hingamine.

Millega oled oma elus rahul?

Mul on hea meel, et kõik minu soovid elus pole täitunud ja et oskan sellest täna hoopis rõõmu tunda. Sageli olen hiljem mõistnud, et Jumala tahe on olnud teistsugune kui minu soovid ja ta on tahtnud mind hoida minu enda soovide eest. Seegi, et Jumal jätab mõne soovi täitmata, näitab siiski tema hoolivust minu suhtes. Jumal on inimeste ja eluolukordade läbi mind kujundanud.

Kellele oled oma eluteel tänulik lisaks neile vaimulikele juhendajatele, keda juba mainisid?

Mõtlen oma vanematele, kes suutsid minu õpinguid toetada täiesti olematutest vahenditest. Mõtlen abikaasa Helenile, kes on suutnud olla vaimuliku abikaasaks ja täitnud seda rolli. Seegi on raske töö. Väga tähtsal kohal on ka ametivennad, kes on andnud tunde, et see on vaimulikkond, kuhu tahan kuuluda.

Valdo Lust
Sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas.
Õppinud Jakob Westholmi keskkoolis, Tartu teoloogia akadeemias, usuteaduse instituudis, sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikoolis. Aastal 2012 kaitses Tartu ülikooli usuteaduskonnas magistritöö.
Ordineeriti 10. mail 1997 diakoniks ja 11. juulil 2008 õpetajaks.
1997–1999 Laatre koguduse diakon,
1997–2003 ja 2004–2005 Rõngu koguduse diakon,
2003 ja 2005–2006 E.E.L.K. teenistuses Inglismaal.
2008–2010 Lõuna prefektuuris politseikaplan.
Aastast 2010 politsei- ja piirivalvekaplan.
Alates juunist 2016 politsei- ja piirivalveameti peakaplan.
Abielus Heleniga, kaks last.


Kaido Soom