Elust ja luulest koos Underi naeratusega

Keset justkui igavest sügist, kus jõuluvalguse hinge igatsemine aegamisi kulgeb, ja Jaan Kaplinski kirjutatud luuleread hellalt kumiseb kodukiriku kell pehmes jõuluöö lumesajus tunduvad kauge kajana, loen vastuskirjast vestlussoovile Moskva üleliidulises kinematograafiainstituudis õppinud režissöörilt-operaatorilt, stsenaristist ja bibliofiilist Vallo Kepilt lauset: «Kuidas seda lavastada?, küsiks Panso». Jah, tõesti.
Nagisevad trepiastmed viivad luulet, fotosid, mõtteid, olulisi hetki mälestusesemetes, tundevärvinguid ja mahedat rahulikkust täis katusekambrisse. Võrreldes ümbritseva linnaga siseneks justkui teisele tasandile. Meie vestlusteemaks on jõulud, luule ja elu nende ümber.

Filmid ja luulekogumikud
Vallo Kepp on vändanud hulk dokumentaalfilme luuletajatest. Kirikuringkondadele on enim tuntud Uku Masingu filmide triloogia. Lisaks on ta olnud saatesarja «Ajalik ja ajatu» üks paljudest operaatoritest ja koostanud seitse luuleraamatut, millest esimene on 1994. aastal ilmunud (2000. a kordustrükk) jõululuulekogumik «Täis tähti jumallapse põll».
Enam kui aasta kestnud jõululuulekogumiku koostamise võimaluse eest on Vallo Kepp tänulik Doris Karevale, kes teda koostajaks soovitas ja kellest saab meie vestluse tumm tunnistaja fotol elutoa kaldseinal ühes Juhan Viidingu, Raimond Kolgi, Bernard Kangro, Peep Ilmeti ja hiigelsuure säravalt naeratava noore Marie Underiga.

Elu luules
Koduses raamatukogus on omaniku hinnangul 800 luuletaja kirjutatud umbes 60 meetrile mahtuv luule. Siin on natuke üle poole Eesti luulest, mis üldse on ilmunud. Lisaks tõlkeluule ja venekeelsed maailmaluule kogumikud.
«Üks kolmandik sellest on luule, millega ma suhtlen, selleks et saaksin elada. Kui mingi sõna hakkab kumisema, siis otsid ta raamatust üles. Luules on sõnad tohutu mahuga,» jagab Vallo Kepp rahulikult kaalutledes oma suhet luulega, lisades: «Kes tunnevad luulet, tabavad ära tema sõna sisemise loogika.»
Huvi luule vastu tekkis Vallo Kepil Nõo gümnaasiumis füüsika eriklassis õppides, ehk tasakaaluks reaalteadusele. Ta on arvamusel, et luulet pole võimalik laenutada, sest sellega peab pidevalt suhtlema. «Iga kord kui raamatusse uuesti nina pistad, tundub, nagu ei olegi teda üldse lugenud, eriti kuninglik näide on Masing,» räägib Vallo.

Jõulukellade hääl
Jõululuulele pilku pöörates avaldab minu vestluspartner kahetsust, et lausa kaks põlvkonda kaotas nõukogude ajal sideme vaimuliku luulega. Ent lisab siis oma muhedal moel, et ehk peamegi vahepeal unustama, et jälle üles leida.
Küsimusele, mis teda kogumikku koostades enim puudutas, vastab Vallo mõtlikult: «On üks heli, mis paljudes luuletustes kõlab: jõulukellade heli üle maa. Ilmselt talvekülm soodustab selle levimist, suvel on lehed ja kahin, siis nii kaugele ei kuule. Lisaks on oluline jõulukirikusse minemise kulminatsioon, kui sa teed ukse lahti ja ees on tuledes kirik. See vapustus. Religioossus on meis kõigis olemas.» Lemmikautoriteks kogumikust on koostajale Henrik Visnapuu, Kersti Merilaas ja Salme Raatma.

Püha ruum
Viimastel aastatel on Vallo jõulude esimesel pühal kirikus Keilas, kus teenimas õpetaja Marek Roots, kellega tutvuti Evald Saagi juures. «On hea meel, kui saan vahel rääkida kirikuõpetajaga maailma asjadest. Selles mõttes on Keilas käigud virgutavalt tähtsad,» muheleb Vallo.
Lisaks luulele on minu võõrustaja meelest jutluste maailm, mis võiks lausa olla eraldiseisev kirjandusliik, väga põnev. Ta meenutab, et ühel konverentsil kirjanduse põimuvusest pidas Rein Veidemann tuumaka ettekande, võrreldes 17. sajandi algusest pärinevaid Pühavaimu koguduse abiõpetaja Georg Mülleri ja tänapäevaseid Toomas Pauli jutlusi. Ka Masing pidanud väga lugu Mülleri jutlustest.
Kirik kui püha ruum toetab inimest: «Kui kiriku uks su taga sulgub, siis lähed nagu väljapoole aega: igapäevane hajub, oled hoopis teistsuguses mõõtkavas. See on tähtis, aitab kontsentreeruda, mõelda ja süveneda asjadesse. Usklikud inimesed tunneb ära, nad on stabiilsemad, tasakaalukamad, nad ei võdise nagu haavalehed tuules. Nagu müstikud ütlevad, et vahel niisuguse inimese kohalolu mõjub ilma rääkimatagi,» kõneleb Vallo.

Elu tugipost
Kuulates mõtisklust inimesest pühas ruumis, rändab pilk raagus puudele, kus meid silmitseb harakas. «Ah, minu harakas saabus!» hüüatab mu vestluspartner rõõmsalt. «Vahel istub elupuus ja kädistab, kui aias istun,» lisab ta.
Enne meie ühise «lavastuse» lõppu jääb pilk kolmele üksteise alla paigutatud ristile ja jumalaemale Jeesus-lapsega. Küsin, kas püha nurgake. Sädeleva pilgu saatel saan sõnade sügavusest rõõmu tundva muheleva vastuse: «Ei, see on maja tugipost. Hoiab katust üleval ja toetab mindki.»
Trepist laskudes täidab hinge tänulikkus ja meenuvad Anna Haava luuleread: Su südames nüüd pane / kõik küünlad põlema / ja ära pimedusel / sääl aset anna sa.
Kätlin Liimets