Ema õnnistus

Üks elutark mees on öelnud, et igal päeval
on oma mõte ja tähendus. Vana Testamendi laulik tuletab seda meelde, kui ta
rõhutab Jumala igavikulisust ja inimese kaduvust arvestades: «Õpeta meid meie
päevi arvestama, et me saaksime targa südame!» (Ps 90:12). Läbielatust jääb aga
mõni sündmus ja olukord enam meelde kui teised. Nii on ajapikku kujunenud välja
tähtpäevade pidamise traditsioonid kas väiksemas või suuremas ringis ja
kogukonnas. Eestis tähistatakse mai teisel pühapäeval emadepäeva, mis on saanud
oma kindla koha paljude teiste tähtpäevade seas. Sellel päeval  nimetatakse aasta ema ja väärtustatakse
emadust selle kõige sügavamas tähenduses.

Juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses
tähistati Inglismaal emadepäeva paastuaja neljandal pühapäeval. Selle päeva
algne mõte oli praktilise tähendusega. Pere noored, kes olid lahkunud kodust ja
leidnud endale tööd kaugemal, said sellel päeval võimaluse sõita kodukohta ja
olla koos vanematega, õdede-vendadega ja külastada oma kodukogudust. Eriti
oluline oli kokkutulnud pere osalemine jumalateenistusel, mis andis võimaluse
taas tajuda kõige lähemate pereliikmete ja sõpradega ühtekuuluvustunnet.
Ühendajaks oli emakirik, mis andis jõudu ka oma lastele, kes olid rännanud laia
maailma.

Tänapäevane emadepäeva tähistamise tava
pärineb Ameerika Ühendriikidest, kus 1872. aastal soovitas Julia Ward Howe
meeles pidada emasid, kes kannatasid Ameerika kodusõjas 1861.–1865. aastal
võidelnud poegade pärast. Valu puudutas kõiki, vaatamata sellele, kas võideldi
lõuna- või põhjaosariikide poolel. Howe uskus, et emad suudavad tuua leppimist
konfliktidesse ja aidata ära hoida mõttetut verevalamist.

Laiemalt tuntuks sai emadepäeva tähistamine
alates 1908. aastast, mil Anna Jarvise ettepanekul tähistati tema ema
surma-aastapäeval kõikide emade mälestuspäeva. Tema ema oli olnud
pühapäevakooli õpetaja, kes oli tuntuks saanud inimeste elutingimuste
parandamise eest võitlejana. Nii sai päeva tähistamine sotsiaalse mõõtme.
Normaalseid elutingimusi vajavad kõik, vaatamata oma poliitilistele
eelistustele. Üleskutse leidis avalikku toetust ja Ameerika president Wilson
kuulutas 1914. aastal emadepäeva rahvuslikuks pühaks.

Emadepäev ei ole seega kirikuaastas
Kristuse lunastustöö meenutuse osaks, küll aga rõhutab tema inimlik mõõde
hoolivuse ja armastuse väärtust, mis on emalikkuse põhivooruseks. Küllap peame
ühinema Ema Teresa tähelepanekuga, et maailmas on tohutu nälg armastuse järele.
Millega saame seda nälga leevendada? Kas jätkub teiste aitamiseks tahet ja
vastupidavust?

Peame endile teadvustama, et emaarmastust
ei tohi kuritarvitada. Igasugusel inimlikul jõul on oma piirid ja pidev
ohverdamine kellegi heaks kurnab ja võib võtta tegutsemise rõõmu ning tahte.
Kodust saadud hoolitsuse ja kasvatuse eest tuleb olla tänulik, sest lastetoa
hõngu kantakse endaga kaasas kogu elu.

Laiemas tähenduses võime kogu Kirikut
pidada toitvaks Emaks, nagu haritust omandades ollakse tänulikud oma alma
materile. Kirikuisad on meile pärandanud mõtte: kellele Kirik ei ole Emaks,
sellele Jumal ei ole Isaks! Usulisi tõekspidamisi võidakse omandada koos emapiimaga,
aga maailmapildi kujundamiseks tuleb rohket vaeva näha.

Sellepärast vajame nii ema õnnistust kui ka
õnnistust, mida saame koguduse osadusest. Kogudus aitab vaimuliku emana oma
liikmetel kasvada usus ja armastuses. Olgem selle eest tänulikud!

Kandkem endas vaimuliku ema õnnistust!

Soone,

piiskop