Emadepäeva eel koos päikeseliste ristiemadega

Saabuval pühapäeval tähistame emadepäeva, peame meeles emasid, vanaemasid, vanavanaemasid. Ristiinimesed tunnevad veel ühte liiki emasid – ristiemasid, keda samuti südames kanname.

Ehk võiks ristivanemlusele mõeldes silme ees hoida risti sümbolit. Risti horisontaalne tasand oleks sel juhul seotud sotsiaalsusega: koos tegemised, külaskäigud, kingitused jne. Vertikaalne osa ristist viitaks aga suhtele Jumalaga ehk siis ristivanema enda usuelule ja sellele, mida ta jagab oma kogemusest ristilapsega, olles eeskuju ja tugiisik. Need tasandid peavad koos käima, ainult nii moodustub rist.
Emadepäeva eel vestlesin kahe päikeselise loomuga ristiemaga: Kose koguduse õpetaja, usuteaduse instituudi dekanaadi ja täiendusõppe osakonna juhataja Kerstin Kasega (45) ja Eva-Kaia Vabamäega (33), kes on Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide osakonna arendus- ja kommunikatsioonijuht. Neid ühendab see, et mõlemad kuuluvad Tartu Ülikooli-Jaani kogudusse ning neil endil pole olnud ristivanemaid. Nõnda on nad oma rolli ristivanemana pidanud ise otsima ja leidma.

Ristivanema roll
Suhetes ristilastega on tähtis osa logistikal. Kui Eva-Kaia ja tema ristilapsed asuvad ühes linnas – Tartus ja kuulutakse ka ühte kogudusse, siis Kerstini kuus ristilast elavad Tallinnas, Tartus, Kosel, Hiiumaal ja Londonis, mis teeb suhtlemise palju keerulisemaks. Kerstin lisab, et lähedal elamise tõttu on ühe ristilapse ema talle öelnud, et nende jaoks on ta ka ristilapse venna kasuristiema: „Huvitaval kombel olen selle poisiga ehk elust ja inimestest kõige enam rääkinud. Ta saab peagi 18aastaseks ja käib aeg-ajalt mind aitamas.“
Eva-Kaia väärtustab ristilastele n-ö oma­inimeseks olemist. „See on kindlasti seotud ka sellega, et minu ristilapsed on tõesti alles lapsed, aga praegu olen püüdnud olla see inimene, keda nad tunnevad ja usaldavad. Et neil oleks omainimene oma kogudusest ja nad näeksid, et on ka teisi kristlikke peresid. Püüan ehk olla selline ristivanem, kellest ise kunagi puudust tundsin,“ jagab ta.
Kerstin peab samuti oluliseks olla adekvaatne täiskasvanu vanemate kõrval. Lisaks on talle tähtis eestpalvetamine: „Miinimumprogramm on see, et palvetan regulaarselt. Seda on küll imelik miinimumiks nimetada, sest palvel on väga suur tähtsus. Näiteks minu kiriku juurde jõudmine on selgelt vanaema eestpalvete vili. Seega mõnes mõttes on see miinimum, mida teha saan, teisalt palju rohkem kui maksimum.“

Ühised tegemised
Mida ristilastega ja nende peredega koos tehakse? Loomulikult käiakse külas, peetakse sünnipäevi ja pühi, tehakse kingitusi. Kerstinile meenuvad veel käigud teatrisse ja loomaaeda. Oma kõige nooremat ristilast Luise Susannat näeb ta tihti Kose kirikus jumalateenistustel koos vanematega. Ka kinkis ta reformatsiooniaasta puhul ristilastele, kel aed on, õunapuud ja käis kahega neist ka puid istutamas.
Kuna Eva-Kaia ristilapsed on veel väikesed, siis on esiplaanil perekondlik suhtlus: käiakse koos kohvikus, kirikus, ujumas ja laste olulistel üritustel. Oma vanemat ristitütart Rahelit sai ta aidata ette valmistada muusikaklassi astumiseks ja aastate eest pühapäevakooli õpetajana olla temaga koos pühapäevakooli tundides. Kodus on tal oma perefotode kõrval klaveri peal ka ristilaste pildid. „See on visuaalne meeldetuletus. Märkasin, et Rahel pani kohe tähele, et see nii on. Sellised väikesed asjad on lastele väga olulised,“ on Eva-Kaia veendunud.

Ristivanema vastutus
Mõlemad usutletavad on ühte meelt, et ristivanema roll tähendab ka vastutust, ent suhtlus sõltub palju vanematest ehk sellest, millisel määral nad soovivad ristivanemat perega liita. Eva-Kaia tunneb kahe väikese tütre emana, et tahaks rohkem aega ristilastega koos olla. Ta lohutab end mõttega, et elus on erineva intensiivsusega ajad, ja julgustab teisi ristivanemaid: „Kui pole ristilast ammu näinud, siis tasub ühendust võtta, kunagi pole liiga hilja alustada. Iga laps, ka noor täiskasvanu, iga inimene vajab oma ellu tunnet, et ta on kellegi jaoks eriline. Arvan, et iga ristivanem võib alati julgelt teha ettepaneku kasvõi ristilaps pühapäeval kirikusse kaasa võtta – selle jaoks ongi lapse vanemad ta ju valinud.“
Kerstin, kes on vallaline, leiab et ehk on tal seetõttu rohkem aega oma ristilastele. Samas on tal kuuest ristilapsest püsiv side neljaga. „Eks pea ikka mõtlema, kas neid tasub nii palju võtta … ent nad ei tule ju ühe päevaga ja ikka loodad, et jõuad. Tänapäeval on ristivanema leidmine kristlaste vähesuse tõttu mõnikord ka raske,“ kõneleb Kerstin. Tal on ka keeruline kogemus, et kui ristilapse vanemad lahutasid, siis katkes side ristilapsega. „Praegune vestlus pani mind mõtlema, et äkki peaks temaga seda suhet uuesti otsima,“ mõtiskleb ta.

Usaldades Jumalat
Emadepäevale mõeldes ütleb kahe tütre ema Eva-Kaia, et eks see ristilapse eest hoolitsemine ole nagu oma lapse kasvatamine ja bioloogiliste laste saamine pole tema ristiema rolli muutnud. Elu tõsisemale poolele pilku heites on Eva-Kaia läbi mõelnud, et kui ristilaste vanematega peaks midagi juhtuma, siis on ta valmis ristilapsi vajadusel ka ise kasvatama.
Kerstinil, kel endal lapsi pole, on ristiema roll olnud eriliseks võimaluseks emaduse kogemiseks. Tagasi vaadates leiab ta: „Kui täna veel mõne ristilapse saaks, siis looks teadlikumalt algusest peale ühiseid traditsioone. Näiteks tähistada ristimispäevi,“ ja lisab, et tore oleks, kui kirikuaasta sisaldaks pühapäeva, mil ristivanemlus fookuses, et oleks kirikupoolne tugi oma ristilaps üles otsida ning koos kirikusse ja näiteks kasvõi piknikule minna.
Kerstinile on ristiemana suurimaks eesmärgiks ja rõõmuks see, kui ristilapsed leeriõnnistuseni jõuavad. Siiani on selleni jõudnud üks tema ristilastest. „Olen mõnikord ka asjadel minna lasknud, usaldades Jumalat, et tema teeb oma osa. Leeri jõudmine võiks olla ilus eesmärk ja isegi kui mõni mu ristilastest jääb kirikust eemale, siis jäävad nad ikka minu lasteks,“ paneb Kerstin meie vestlusele punkti.
Teemat kokku võttes loodan, et paljud on minuga nõus, et on põhjus tänuks, kui lisaks vanematele on lastel ka ristivanemad. Ristimise sakrament seob ristitava, tema vanemad ja ristivanemad. Moodustub vaimne perekond ehk omalaadne võrgustik, millel ühine maailmavaade ning väärtused. Jagatakse oma elu ning usku ja ollakse üksteisele toeks.
Kätlin Liimets

Karl Gustav (16) ristiemast:
Olen alati teadnud, et lisaks emale on mul ka ristiema. Väiksena ma aastaid vist ei teadnudki tema nime, sest alati rääkisime temast kui ristiemast. Kerstin on justkui pere liige, kes käib sünnipäevadel ja muidu ka külas. Tean, et ta on mu ema õpingukaaslane ülikoolist ja hea sõber. Minu meelest on tore, et lisaks vanematele on mul ka ristiema ja kaks ristiisa.

Rahel (10):
Minu ristiema on Eva-Kaia Vabamäe. Oleme käinud koos veekeskuses ja linnas jalutamas. Ta aitas mul muusikaklassi sisse saada. Ja mul on väga-väga hea meel, et mul on ristiema.