Epideemia maailma kirikuelu mõjutamas

Koroonaviiruse põhjustatud COVID-19 pandeemia on segi paisanud ka usuelu ja ajendanud kirikuid ühiskondlikel teemadel sõna sekka ütlema.

Suletud kirikud

Uue koroonaviirusega on nakatunud juba üle miljoni inimese. Umbes pool maailma elanikest elab aga riikides, kus viiruse levimise vältimiseks kehtestatud erimeetmed piiravad olulisel määral ühiskondlikku elu.

Teiste suurte rahvakogunemiste seas on tavaliselt ära keelatud ka jumalateenistused. Mõnelgi pool äratas see esialgu usuinimestes rahulolematust ning riikides, kus kiriku mõjuvõim suurem, õnnestus ka riigilt mööndusi välja kaubelda. Näiteks Poolas suleti juba 13. märtsil kaubanduskeskused, kuid missasid lubati kirikutes pidada tingimusel, et osavõtjate arv jääks alla viiekümne. Nüüdseks on seda arvu vähendatud viieni.

Parempoolsete evangelikaalide poolt toetatav Brasiilia president Jair Bolsonaro aga lisas kirikud eluliselt vajalike asutuste nimekirja, mis võivad epideemiaajal avatuks jääda. Järgmisel päeval kohus siiski tühistas selle otsuse.

Lisaks sellele on USAs ja mitmes teiseski riigis kutsutud korrale vaimulikke, kes avalike jumalateenistuste pidamise keeldu trotsivad. Tõsi, kirikujuhid kutsuvad siiski peaaegu kõikjal võimude korraldusi täitma, rõhutades, et kogudusena kokkutulemine võib viia nakkuse levimisele ja seab ohtu inimelud. Näiteks Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli sõnul on see talle isiklikult erakordselt raske, sest ta on kogu oma senise elu pühendanud inimeste keelitamisele, et nad pühapäeviti kirikus käiksid.

Muutuv usuelu

Epideemia tulipunktideks on seni olnud Põhja-Itaalia, Hispaania pealinn Madrid ja Kataloonia. Praeguse seisuga tõuseb nakatunute arv kiiresti ka mitmel pool mujal, näiteks mõnes Prantsusmaa ja USA osas. Neis piirkondades surevad tuhanded inimesed sageli ilma lähedaste ja vaimuliku juuresolekuta ning jäävad ka kristliku matuseta. Ohvrite seas on ka arvukalt vaimulikke.

Teistes maades mõjutab kirikuelu esialgu pigem mitte viirus, vaid selle tõkestamiseks rakendatud meetmed. Eelkõige ootavad miljonid usklikud pikisilmi võimalust taas pühakotta minna, sest interneti- või telejumalateenistuste jälgimine on neile vilets aseaine.

Eriti ränk on olukord aga neile kristlastele, kelle puhul on usuelus tähtsal kohal sakramentidest osasaamine. Nii pole luterlaste jaoks enamasti mõeldav armulaua pühitsemissõnade lausumine interneti vahendusel. (Sellel teemal rääkis pikemalt 29. märtsi „Kirikuelu“ saates assessor Marko Tiitus. Saade on järelkuulatav Vikerraadio kodulehel.)

Katoliku kirik eeldab uskliku ja vaimuliku füüsilist koosolemist aga ka pihisakramendi korral. Praegu on seegi sageli takistatud. Seetõttu tuletab kirik meelde, et patud võib andeks saada ka inimene, kes neid kõigest südamest kahetseb ja kavatseb pihile minna esimesel võimalusel.

Teisalt rõhutavad eri konfessioonide usujuhid, et ka kirikuelu puudutavate piirangute kehtimise ajal on võimalik kogeda osadust Jumalaga. Kirikus käimise asemel õhutatakse seetõttu mõnda aega koduseid jumalateenistusi pidama, omaette palvetama, pühakirja lugemisse süvenema ning armastustegusid tegema.

Mõni kommentaator on seetõttu isegi avaldanud lootust, et koroonakriisi positiivseks kõrvalmõjuks on inimeste isikliku usuelu süvenemine ja rikastumine. Näiteks tšehhi katoliku preestri ja menuka publitsisti Tomáš Halíku sõnul tunti esimesi kristlasi selle poolest, et nad üksteist armastasid, tänapäeva inimeste jaoks on kristlane aga pahatihti lihtsalt see, kes pühapäeviti kirikus käib. Jumalateenistuste ärajäämisest on tema meelest niisiis vähemalt nii palju kasu, et see aitab kristlaseks olemise seisukohast keskseid asju esile tõsta.

Sõnum ühiskonnale

Mõnedki kristlased juurdlevad selle üle, kas epideemia on Jumala karistus inimkonnale ning kui jah, siis milliste pattude eest. Suuremate kirikute juhid on sellisest lähenemisest hoidunud, keskendudes üleskutsetele süveneda palvesse ning ka keerulises olukorras Jumalat usaldama. Just see oli muu hulgas ka paavst Franciscuse 27. märtsi erakorralise urbi et orbi läkituse põhisõnum.

Ent usujuhid võtavad sõna ka praeguse kriisi ühiskondlike aspektide suhtes. Nii kutsutakse Luterliku Maailmaliidu (LML) 30. märtsil tehtud läkituses üles seisma nende eest, kelle olukord on praegu eriti raske. Iseäranis mainitakse põgenikke, kodutuid, vaeseid, puuetega inimesi ning vägivalla ja diskrimineerimise poolt ohustatud naisi ja lapsi.

Samuti leiab LML, et peatada tuleks sanktsioonid selliste riikide nagu Iraani, Kuuba, Palestiina, Süüria, Zimbabwe ja Venezuela vastu, et vähendada nende maade tsiviilelanikkonna kannatusi. Paavst Franciscus on omakorda avaldanud toetust ÜRO peasekretäri António Guterresi üleskutsele kehtestada kriisi tõttu kõikides maailma relvakonfliktides vaherahu.

Rain Soosaar