Neil päevil 90
aasta eest oli õhus tunda ärevust. 13. mail oli ajalehes Postimees avaldatud
üleskutse kõikidele Eestimaa koguduste asemikele tulla 31. maiks kokku Tartusse
Treffneri Gümnaasiumisse, et arutada oma kiriku vabakirikuks ümberkorraldamise
võimalusi.

Kolmel maikuu
pühapäeval kuulutati seda rahutuks tegevat uudist ka kõikides Eestimaa
kirikutes. Ootusärevus oli suur.

Sündmused, mis
sellise üleskutse esitamiseni viisid, olid alanud vaevalt kolm kuud varem. Veebruaris
oli Petrogradis puhkenud revolutsioon, mille tulemusena astus ametisse
demokraatlik Ajutine Valitsus. Vaid kuu aega hiljem moodustati Eesti rahvuslik
kubermang, millega Eesti omandas üle sajandite taas oma ajaloolised piirid.

Sellises
olukorras ei saanud ka kirik reformidest kõrvale jääda. Ajutine Valitsus oli
märtsikuus deklareerinud lähiajal ettevõetavat kiriku ja riigi lahutamist, et
saaks asuda moodustama rahvuslikul alusel iseseisvaid vabakirikuid.

Avanesid võimalused

Senist maakirikut
olid aastakümnete jooksul püüdnud reformida nii Eesti, Läti kui ka Saksa
pastorid, paraku edutult, sest kirikut juhtinud baltisaksa ringkonnad olid
sellele otsustavalt vastu seisnud.

Vahest kõige
olulisem oli erinevate kavade pikas reas olnud Villem Reimani poolt koostatud
eelnõu, mille mõju oli realiseerunud vaba rahvakiriku kavale kõige nähtavam. Reiman
suri, nägemata vaba Eesti kirikut ja riiki. Revolutsiooniga tekkinud
vabanemispuhanguga avanes eestlastel ennenägematu võimalus senisest
vastuseisust hoolimata oma kirikukorraldus maksma panna.

Mitu eesti
õpetajat kogunes Jaan Lattiku kutsel aprillikuu lõpus Viljandisse, et kiiresti
muutuvast olukorrast võimalikult suurt kasu lõigata. Koosolekul lepiti kokku
põhimõttelistes kirikukorraldust puudutavates küsimustes ning moodustati
komisjon, kes nende seisukohtade kindlamaks formuleerimiseks tööle asus.

Uue kirikukorralduse
kava väljatöötamiseks koguneti taas maikuu alguses. Eelnõu üks väljatöötajatest
Johan Kõpp pidas hädavajalikuks kutsuda kiiremas korras kokku eesti
koguduseasemike koosolek, sest valitsev kirikuvalitsus oli asunud äraootavale
seisukohale ja see ähvardas viia kiriku täielikule lagunemisele. Koosolekul
töötati välja pöördumine Eesti koguduste esindajatele, milles rõhutati, et
Eesti evangeeliumi luteriusu kirik pidi kujunema iseseisvaks iseennast
valitsevaks asutuseks, kusjuures kirikukorralduse aluseks pidi olema
üksikkogudus.

Poliitiline
olukord oli ärev, seepärast otsustati Eesti koguduste esindajate koosolek
korraldada võimalikult kiiresti. Lepiti kokku, et kongress toimub 31. mail. Mai
lõpus kogunes ka õigeusklike kongress, samuti leidis päev enne koguduste
esindajate kongressi aset köstrite koosolek.

Tähtis roll rahva elus täita

31. mai hommikul
kell 11 koguneti Treffneri gümnaasiumi saali. Huvi kongressi vastu oli
erakordselt suur, saabunud olid isegi Venemaal teeninud pastorid. Koosolekust
võttis osa üle kolmesaja inimese, nii jäid Treffneri gümnaasiumi ruumid
kongressile kitsaks, seepärast koguneti järgmisel päeval Vanemuise saali.

Kindlasti oli
neidki, kes tulid koosolekule kahtlusega, kas eestlastel jätkub sihikindlust
alustatud teed jätkata ning rahvusel põhinev kirikukorraldus ka läbi suruda.

Ette astunud
kõnelejate julgus ja enesekindlus ning nende programm, mis oli läbi mõeldud ja
hästi esitatud, mõjusid osavõtjatele julgustavalt.

Esmalt astus
kõnetooli õpetaja Aleksander Kapp, kes kõneles riigi ja kiriku vahekorrast,
rõhutades, et kirik ei tohi praeguses olukorras teistest maha jääda, kuna
kirikul oli rahva elus tähtis roll täita. Ta sõnas, et eesti rahvas ei ole enam
alaealine, «ta tunneb ja armastab oma kirikut. Ta tahab teda ise kaitsta ja
temas usu rahu ja armastuse vilja näha». 

Selleks oli nüüd
võimalus, kuid eneselt tuli küsida, millisena tahavad eestlased oma kirikut
näha. Kas kirik pidi jääma maakirikuks ning iga inimene sunduslikult kiriku
liikmeks või oli aeg võtta ette uuendusi ning luua vabakirik?

Sellele
küsimusele andis vastuse järgmine kõneleja, kelleks oli vaba rahvakiriku
projekti üks autoritest Johan Kõpp. Tema arvates oli aeg muutustele vastu
minna, kuid mitte ahastuse ega kartusega, vaid teadmisega, et riigi ja kiriku
lahutamine oli kiriku elu ja olu seisukohast soovitav ja tarvilik. Ideaaliks
oli tema hinnangul vaba rahvakirik, millest oli igal inimesel soovi korral
võimalus välja astuda.

Võeti vastu resolutsioon

Samas vaimus
jätkati teisel päeval, kui paarile ettekandele järgnes arutelu, mis kujunes
väga elavaks. Arvamusi oli mitmesuguseid. Oli neidki, kes pidasid rahvakiriku
ideaali kättesaamatuks. Probleemiks kujunes ka suhete sisseseadmine teiste
rahvastega. Mõni õpetaja manitses sakslastega suhteid mitte katkestama, teised
pidasid seda pigem vajalikuks.

J. Kõpp oli
koostanud kongressi seisukohti kajastava resolutsiooni, mis võeti suure
häälteenamusega vastu. Selles konstateeriti järgmist.

1. Eesti
evang-luteri usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.

2. Tema
liikmeteks on kõik need, kes oma väljaastumisest kogudusest teada ei ole
andnud.

3. Eesti
evang-luteri usu vaba rahvakirik astub võimalust mööda omavalitsustega
ühendusse.

4. Eesti
evang-luteri usu rahvakirikusse võivad täisõigustatud liikmetena astuda kõigi
rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures kaitsmist leiavad a) rahvusliku
vähemuse usulised huvid, b) tema õigused kiriku valitsemises proportsionaalse
süsteemi alusel.

5. Eesti
evang-luteri usu vaba rahvakirik astub sünodiaalsesse ühendusse teiste evang
usu kirikutega Vene riigis.

Kuigi esimesel
kirikukongressil ei jõutud koostada kiriku põhikirja ega valida ametisse
piiskoppi, on tähelepanuväärne, et eestlastel oli julgust ja sihikindlust end
esmakordselt maksma panna ja tunda end vaba rahvana.

Nagu üks
rahvakiriku rajajatest Johan Kõpp hiljem on öelnud, tundis ta midagi väga
ülendavat selles vaimus, mis kongressil valitses, «et meil võimalus oli kord
teatavas mõttes endid iseseisvad tunda olevat». 

Priit Rohtmets,

Tartu Ülikooli
usuteaduskonna doktorant