Pühapäeval, 26. veebruaril tähistati
Raplas praost emeeritus Esra Rahula 80. sünnipäeva.

Kõrgesti autasustatud Esra Rahula –
Valgetähe IV klassi ordeni ja EELK Teeneteristi II klassi ordeni kavaler.

Pidulikul tänujumalateenistusel kirikus
jutlustas peapiiskop Andres Põder ning kaasa teenisid peapiiskop
emeeritus Kuno Pajula, piiskop Einar Soone ja teised vaimulikud.
Järgnesid õnnitlused pastoraadis.

Meie kiriku üht väärikamat vaimulikku
õnnitledes ja tänades andis peapiiskop Esra Rahulale üle EELK elutöö preemia
koos EELK II klassi Teeneteristiga. Paar päeva varem oli president talle üle
andnud ka Valgetähe IV klassi ordeni. Kõik see kokku on ilus tunnustus
töömehele, kes kõige raskemal ajal kirikupõldu harides on jätnud endast maha
sirged ja sügavad künnivaod, kuid omal ajal selle eest mingit austust nautida
ei saanud.

Esra Rahula sündis Rapla külje all
vennastekoguduse taustaga peres. Pärast Rapla keskkooli hõbemedaliga lõpetamist
1945. aastal läks ta kõigepealt Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kuid valis
õige pea, suuresti tänu Evald Saagile, siiski usuteaduse ja
vaimulikutöö.

Rahula alustas jutlustajana Juurus ning
jätkas ordineeritud õpetajana Pilistvere koguduses. Lühikest aega sai ta olla
Tormas ja Mustvees ning Saaremaal Kuresaare ja Kaarma kogudustes, kui 1962.
aasta sügisel tuli ringiga tagasi tulla oma kodukohta.

Pole kahtlust, et elutöö, ligi 30 aastat
vaimulikutööd, tegi Esra Rahula Rapla ja Järvakandi koguduste õpetajana.
Pikaajaline töö praostina ja peapiiskop Edgar Hargi (1978–1986) ajal ka
konsistooriumi assessorina ning selle presiidiumi liikmena laiendas tublisti
Rahula ülekirikulist haaret.

Pensionile siirdus Esra Rahula 65aastaselt
1991. aasta novembris. Koos abikaasa Saimaga on nad hoidnud end heas füüsilises
ja vaimses vormis koduaeda harides, mis kõigile Raplasse sisenejatele kohe
silma hakkab.

Keda Sa pead oma eeskujudeks ja
õpetajateks, kes on Sind vaimulikuna kõige enam mõjutanud?

Neid on mitu. Keskkooli lõpuklassides,
kutsevalikul ja hiljemgi hulk aastaid kodukoguduse õpetaja Evald Saag,
instituudi päevil Uue Testamendi õppejõud Ago Viljari, esimesel iseseisval
töökohal Pilistveres naaberkoguduse õpetaja Herbert Kuurme, kõige enam aga
siiski väga pikka aega peapiiskop Jaan Kiivit seenior. Olen neile kõigile väga
tänulik.

Kas on neid, kellele Sina oma elu jooksul
vaimulikuks isaks ja juhendajaks olnud oled?

Seda saaksid öelda nad ise, kui selliseid
leidub.

1980. aastatel kirikuvalitsuse liikmena
osalesid Sa aktiivselt EELK haldusstruktuuri korrastajana, mis tähendas mõne
praostkonna piiride muutmist ja mida tänini mäletatakse Rahula reformina. Mida
Sa arvad tänasest EELK haldussuutlikkusest ja piiskopkondade loomise mõttest?

Tollal kõrvaldasime mõne moonutise, mis
olid tingitud väikeste nõukogudeaegsete rajoonide piiridest. Näiteks kuulusid
Ida-Harju praostkonda Ilumäe ja Vahastu kogudused, samas kui Harju-Jaani, Jüri
ja Jõelähtme olid hoopis Lääne-Harju all. Kirikukogu otsusega taastati EELK
praostkondade sõjaeelsed piirid, kui just muutunud olud ei nõudnud teistsugust
lahendust.

Leian, et praost peaks praostkonna
õpetajate seas olema primus inter pares (ladina k ‘esimene võrdsete hulgas’),
kes juhina on ametis pikemat aega, nii nagu seda on õpetaja oma koguduses.
Praeguse põhikirja järgi valitakse praost ainult neljaks aastaks. Ta on
degradeeritud sinodile alluvaks ametnikuks, kes võimaliku praostkonnas tekkinud
intriigi korral asjasse sekkuda ei saa. EELK haldussuutlikkuse huvides peavad
praostidena tegutsema õiged inimesed ja neil peab olema piisavalt võimu koos
vastutusega peapiiskopi ees.

Kui võrdleme ühelt poolt EELK arvulisi
andmeid (piiskoppide, õpetajate, koguduseliikmete arv, tulud-kulud jne), samuti
Eesti pindala ja teiselt poolt vastavaid näitajaid Põhjamaade luterlikes
kirikutes, siis veendume, et kahest piiskopipühitsusega mehest on meile
küllalt.

Üks neist peaks resideeruma Tallinnas ja
teine Tartus. Mõlemad peaksid olema üldkiriku teenistuses ja ei tohiks teenida
palgalisa koguduseõpetajana. Väikeste, keskaegsete piiskopkondadega
võrreldavate üksuste loomine autode, mobiilside ja interneti ajastul on
mõttetu. Selle asemel tuleks energia suunata põhiprobleemide lahendamisele:
koguduseliikmete arv väheneb; rõõmusõnum Jeesusest Kristusest ei jõua lasteni,
ka keskkoolis mitte; pooled kogudused maksavad õpetajale palka, mis on väiksem
riiklikust pensionist; jumalateenistuseks koguneb tavaliselt ainult paarkümmend
inimest, kui sedagi; kirik on talvel külm jne.

Oled olnud peaaegu 15 aastat emerituuris
ja aktiivsest kirikutööst eemal, kuid ergas huvi kõige kirikus toimuva vastu on
jätkunud. Kuidas Sa nn vana kooli mehena suhtud liturgilistesse uuendustesse?

Emerituuri jäädes ja kuulajana kirikupingis
istudes avastasin üllatusega, et KLPR-s antud jumalateenistuse kord on väga
ilus. Liturgia ja selle uuendamine pole mitte üksiku vaimuliku, vaid EELK kui
terviku pädevuses. Viimase kümnekonna aastaga on meil enamik vaimulikest läinud
igaüks oma teed. Autoga on võimalik pühapäeviti käia eri kirikutes ja ühtsuse
puudumine hakkab segama. Vajadusel peaks uuendama kõikides kogudustes ühtmoodi
ja korraga.

EELK-s peaks siiski kehtima ühtne
jumalateenistuse kord, ühtne ametirõivas ja ühtsus võimalikult paljudes
muudeski asjades.

Luterlik kirik on tuntud eelkõige
sõnakirikuna. Omaaegse ühe parema jutlustajana oled Sa pensionäripõlves
kirjutanud 40 vihikut tekstikäsitlusi tänastele EELK vaimulikele. Mida sa arvad
meie kantslitest kõlavate jutluste tasemest?

Kuldsuu pole ma kunagi olnud. Nooremas eas
olid mu jutlused kehvakesed, sest eksegeetilist materjali oli kasutada liiga
vähe. Hiljem välismaalt teoloogilist kirjandust saades asi mõnevõrra paranes.
Kirjutasin umbes 3600 lk tekstikäsitlusi, silmas pidades pooliku teoloogilise
haridusega sõnakuulutajaid.

Minu arvates on jutlused meie kirikutes
praegu palju sisukamad, kui need olid sõjajärgsel ajal.

EELK lähiajalugu on veel põhjalikult läbi
uurimata ja lahti kirjutamata. Äsja ilmunud praost August Arumäe huvitav
mälestusteraamat «Hiiobi õnnistus» avab meie kirikuloos mõnegi valge laigu.
Millal võib oodata Esra Rahula mälestusi?

Memuaarid jäävad küll kirjutamata, sest
ajurakke on säilinud liiga vähe ja mälu väga halb. Arvan, et Jumal on mind
sellest kohustusest vabastanud.

Mihkel Kukk