Hea Karjane juhatab hingamise vetele

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. (Johannese evangeelium 10:11–16)

Hea karjane! Seda pilti on nii palju kasutatud, kuid sellest hoolimata on see südamele armas.

Võib-olla tuleb heale lugejale silme ette maastikumaal lammastega. Võib-olla psalm 23 „Issand on mu karjane“, millel on teatud eluperioodil olnud suur tähendus. Võib-olla ka selle pärast, et see toidab unistusi, igatsust turvalisuse, kaitse, selguse, harmoonia, läheduse ja seltskonna järele.

Hea karjane on inimlikkuse arhetüüp – see on lihtsalt olemas, sügaval meie sees. Ka siis, kui seda on vääriti kasutatud, jääb see siiski purustamatuks.

Jeesus võtab selle pildi ja seob selle iseenda looga meie heaks: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.“ Eelkristlikul antiikajal sümboliseeris see pilt paradiisi ja elu.

Pole ime, et see oli  kristlastele Rooma riigis üks esimesi oma kunstiteoseid. Pildid heast karjasest ehtisid katakombide seinu ja lagesid, juba varakult leidus neid hauatähistel ja ka ristimiskabelites. Hea karjane sümboliseerib Jumala poolt saadetud päästjat. Hea karjane – see on hea ja eluhoidev jõud surma kammitsais  vaevlevas maailmas. Arusaadav, et selleteemaline pühapäev kuulub ülestõusmispühade järgsesse aega.

„Mina olen hea karjane,“ kuulub Jeesuse mina-olen-väidete hulka Johannese evangeeliumis, nagu ka  „Mina olen eluleib“  ja „Mina olen ülestõusmine ja elu“. 

Hea karjane on see, kes kõik, viimaks ka oma elu mängu paneb selleks, et omasid päästa.

„Mina olen hea karjane“ – see on sõnum, mis on vastupidine kõigele sellele, mis ka meie elu ümbritseb ja ohustab. Hoolimatu egoism ja enesekesksus, ükskõiksus teiste inimeste ja loodu kannatuste suhtes. 

„Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind … ja ma jätan oma elu lammaste eest.“ Tema, Kristus, võib nii rääkida. Kõigi teiste suust kõlaks see farsina. Temast ja tema kaudu kõneleb aga Jumal ise. Pole ühtegi sõna, mida ta poleks tõeks teinud.

Elusõnum kõlab väga kainelt: „Ma tunnen omasid.“ Tema jaoks ei ole me ainult number, ainult kuulekas lammas. Olen ju pettunud, kui mind ei tunta! Ja mind teeb rõõmsaks, kui mind tunneb ära keegi, kui ma ei oska seda oodatagi!

„Mina olen hea karjane.“ See pole üksnes pilt, vaid siin algab üks suhe. Suhe, mis annab mulle kristlasena elujõudu.  

Hea karjane – tugev ja elujaatav pilt. Kuid, kui tõele au anda, võib seda ka väärkasutada. Võimalik, et see ei ole ainult positiivne. Aastasadu on kirikus ka vaimulikke ameteid nimetatud karjaseametiks, heade kavatsustega, et anda edasi Kristuse väge. See võib olla suurepärane väljakutse.

Aga see kätkeb ka ohtu „lammaste“ üle valitseda, nii vaimulikult kui ka otseses mõttes. Michel Foucault, kristluse radikaalkriitiline postmodernne interpreet, analüüsis „pastoraalset võimu“, „karjaste pehmet võimu“, kes oma kompetentsi „heast karjasest“ tuletavad.

Nad ei jookse minema nagu palgalised meie tekstis, aga nad kasutavad olukorra oma huvides ära. Foucault juhib tähelepanu väärkohtlemisele: hoolest võib saada valitsemine, „omade tundmisest“ valvamine ja läbivalgustamine.

Kristluse ajaloost leiame kahjuks mitmeid sellekohaseid näiteid. Kõikjal, kus ka tänapäeval üksikud kristlased, kogudused või kirikud väidetavalt „õndsuse pärast“ valele teele meelitatakse, on tegemist karjaseameti perversiooniga.

Vahel juhtuvad kohutavad asjad ka meie lähedal, ei peagi mõtlema ohtlikele sektidele kui näiteks saientoloogia. Kuid me peame end selle eest kaitsma ja ebameeldivate teemadega tegelema.

Hea karjane tunneb „omasid“. Kuid nendel omadel ei ole eksklusiivset õigust temale. Ka teistes lautades on teised lambad – nemadki kuulevad hea karjase häält. Ja see loeb. Mitte see, kas ma kuulun teatud kirikusse, kas ma käitun vastavalt teatud reeglitele, kas ma olen ikka piisavalt vaga, vaid see, kas ma kuulen Kristuse häält.

Kas ma kuulen seda oma igapäevases elus, selles, mida mulle jutlustatakse, selles, mida ma kogen teiste inimestega. Ja kas ma näen ja tunnustan, ja seda, et ka „teised“ Hea Karjase häält kuulevad.

See tekst innustab kirikutevahelist koostööd. Koostööd üle konfessioonide, kultuuride, rasside, võib-olla koguni religioonide piiride. „Kristuse hääle kuulmine“ on kristluse kõige elementaarsem kriteerium, veel elementaarsem kui usutunnistus või Maailma Kirikute Nõukogu põhivormel.

See tähendab, et me kõik peame hoolega kuulama oma Hea Karjase häält, kes võib rääkida väga erinevate inimeste ja olukordade läbi, nii nende kaudu, kes meie tegemisi toetavad, kui ka nende kaudu, kes meid kritiseerivad.

Selle maailma lärmis on väga raske üleüldse kedagi kuulda. Ja siiski, kõigest hoolimata. Hoolimata poliitilistest ja maailmavaatelistest konfliktidest on hea teada, et on keegi, kes on meie inimlikust kraaklemisest üle.

Hea Karjane tahab meid kõiki hingamise vetele juhtida. Kuulgem siis tema häält ja seadkem oma tegemised ja tegematajätmised tema sõna järgi. Aamen.

Merike Schümers-Paas

EELK Saksamaa Hamburgi ja Kölni koguduse õpetaja