Et inimene võiks lahkuda väärikalt

Surma lähedus ei vähenda parandamatult haige allesjäänud eluhetkede väärtust. Sellest mõttest juhindub oma igapäevatöös SA EELK Diakooniahaigla töötajaskond Baltikumi ainsas kirikule kuuluvas hooldushaiglas.

Oleksin ebasiiras, kui ei nimetaks kõhedust, avades ust majas, kus surm on sage külaline. Küllap tuleb see instinktiivsest elujaatusest, teisalt ühiskonnas valitsevast hoiakust, kus surmateema ei ole väga soositud. Kui inimese elu algusega seonduv on positiivses fookuses, siis eluõhtusse jääv kipub olema negatiivse fooniga. Justkui ei oleks surma puhul sarnaselt sünniga tegemist inimese elu loomuliku ja tõepoolest igat inimest puudutava nähtusega. Või nagu teeks jaanalinnu kombel pea liiva alla pistmine teema olematuks. Reaalne pilt on hoopis selline, et ühiskond vananeb ning päevast päeva suureneb suremise hetkel haiglatoetust vajajate hulk.

Hoolimiseks tuleb aega võtta
Esmane ebalus asendub sisemise rahuga, kui asun majaga tutvuma siin kaplaniametis töötava Annika Laatsi juhatusel. Nagu patsiendid, kellega Annika meie ringkäigu ajal vestleb, tajun minagi meeli haaravat üle-selle-ilma-kannatuste olevat tunnet.
«Tere, küll on suur rõõm jälle näha. Kuidas läheb?» pöördub vaimulik terekätt andes vestluskaaslase poole ja kogu tema olek kehakeelest hääletoonini lubab mõista sügavat empaatiat. Võin jälgida, kuidas inimesed oma kätega vaimuliku poole küünitavad – kõik tahavad füüsilist kokkupuudet isikuga, kes esindab armastust, hoolimist ja pühendumist. Mõistan intuitiivselt, kui vajalik on vaimulikul võtta aega otsa vaatamiseks, käe hoidmiseks, sõbralikuks sõnaks.
Kiirustades ei jõua oma maise elu lõppvaatuses oleva inimese hingeni. Imetlust tekitab seegi, et õpetaja pöördub patsientide poole nimepidi. Näen, kuidas vanakeste silmad hakkavad särama, kogedes tähelepanu. «See on minu kogudus,» ütleb Annika, kes lisaks siinsele diakooniahaiglale töötab vaimulikuna veel lastehaiglas ning on Risti koguduse õpetaja.

Inimväärikus lõpuni
Tallinna diakooniahaigla Hiiul on üks väheseid kohti meie riigis, kus tegutseb hospiits ehk parandamatult haigete inimeste osakond, saan kuulda meiega liitunud Teija Toivarilt, hospiitsi juhatajalt. Oleme ringkäiguga jõudnud 12 patsiendile mõeldud hospiitsi, kus enamjaolt lamavad viimases staadiumis vähihaiged.
Andes selgitusi osakonna eripärast, rõhutab Toivari, et hospiits ei ole ruumid, vaid filosoofia. «Iga inimene on väärt, et temasse suhtutaks väärikalt, kuniks elu,» rõhutab ta ja lisab, et seda hoiakut kannab endas suuresti kristlik lähenemine suremisse. Sellepärast on tal suur soov ja unistus, et diakooniahaigla personali hulka leiaks tee tublisid ristiinimesi.
«Iga inimene ei sobi siia tööle, kuigi võib omada vajaliku professionaalse ettevalmistuse,» tunnistab kogemustega meditsiinitöötaja, selgitades, et inimese sobivus konkreetsete ametiülesannete täitmiseks selgitatakse välja juba kohapeal. Kui kutsumus olemas, lihvitakse vajalikke oskusi spetsiaalsetel sisekoolitustel. Kellele sobib töö mäluhäiretega inimestele mõeldud osakonnas, ei saa võib-olla hakkama hospiitsis või õendusabi osakonnas ja vastupidi, toob Teija näite elust.

Vabatahtlikud on oodatud
«Vabatahtlikud on väga-väga oodatud,» kinnitavad Annika ja Teija nagu ühest suust. Neid inimesi on, aga võiks palju rohkem olla, lisavad nad, nimetades tegevusi, mida mittekoosseisulised abistajad haiglas saaksid teha. Toredaid näiteid ka on. Vabatahtlike muusikutena on appi tulnud Varju Kunz, klaverisaatja Urve Aun ja organist Tooni Leedjärv. «Ootame teisigi, kes tahaksid muusika kaudu meie elanike hinge rõõmustada,» kinnitab Annika Laats, lisades: «See on kiriku haigla, kus võiks olla kristlikku hoolt ja armastust veelgi enam.»
Oleme vahepeal jõudnud mäluhäirete osakonda. Saan kuulda, et peale hospiitsi on diakooniahaiglas veel dementsusega inimestele mõeldud osakond patsientidele, kellel krooniliste haiguste tulemusel on tekkinud tõsised mäluhäired ja seetõttu raske kodus hakkama saada, ning õendusabi osakond, kus püütakse hoida inimesi funktsionaalses seisundis, säilitades eluks vajaminevaid oskusi.
Kümmekonna minuti jooksul jõuab Annika Laats patsientidele korduvalt meelde tuletada, et õige pea algab suures toas jumalateenistus, kuhu kõik on teretulnud. Korduvalt, sest selle osakonna elanikel kipub info lihtsalt ununema. Oma kutsega liigub õpetaja palatist palatisse. Avara ruumi koduselt toekad ning mugavad istmed, tugitoolid ja diivanid täituvad aegapidi huvilistega. Õpetaja võtab üles ühislaulu ning räägib piiblisõna toel kõiki inimesi puudutavast armastusest. Lõpuks pannakse palveks käed kokku, et Issand ise oleks oma väetitega ega jätaks neid hoole ja abita.
Liina Raudvassar