Et islam ei tähendaks terrorismi ja õigeusk venemeelsust

Esindan Eestis haruldast inimgruppi: nimelt inimesi, kes on päriselt õppinud koolis usundiõpetust. Sellest kogemusest lähtuvalt ja seda oma erialase haridusega mõtestades tooksin välja kolm eelist, mis võivad osaks saada usundiõpetust õppinud inimesele.

Esimene eelis on muidugi teadmised. Üks pool sellest on tõik, et elementaarsed religioonialased teadmised on minimaalselt humanitaar- ja sotsiaalaladel, ent tegelikult igal pool tõepoolest hariduslikuks eeliseks, kuivõrd minu kolleegide üsna ühine kogemus on, et ülikooli astujatel on aina enam raskusi A&O valdamisega: religiooni puudutavat arutades tuleb alustada selgitustööd täiesti nullist.

Tudengitega on sealjuures veel üsna hästi, sest neid jõuab õpetada. Oluliselt kriitilisem on olukord aga neis sektorites, mis tulevad pärast ülikooli: religioosset kirjaoskamatust demonstreerivad kurvastavalt tihti ka avalikus sektoris kõrgetel kohtadel töötavad inimesed, kes otsustavad meie kõigi käekäigu üle, kuid teevad seda minu jaoks valusalt sageli ebapiisavate ning eelarvamuslike teadmistega.

Näib, et religioonialase hariduse teemat vältides ja vaiba alla pühkides on meil alati olnud lootus ja arvamus, et küll inimesed korjavad vajalikud teadmised kuskilt ise üles. See pole aga osutunud tõeks ning olukord on tegelikult halb. Meie kõigi eelis oleks, kui häid religioonialaseid teadmisi oleks rohkem.

Teist sorti eelis on empaatilist laadi. Arvan, et keegi ei vaidle vastu, kui ütlen, et ühiskondliku lõhestatusega on meil praegu kehvasti. Religiooni valdkonnas tulenevad lõhed ennekõike aga just teadmatusest ning tundest, et religioonist ei ole viisakas ja mugav rääkida.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku murede taustal on taas saanud selgeks, kui tugev võrdusmärk on olnud joonistatud õigeusu ja Venemaa vahele. Teadmine, et Eestis on olemas ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis ei saaks väärtuste poolest Moskva patriarhaadist veel kaugemal seista, on tulnud üllatusena. Sest teadmatus paraku tähendab tegutsemist stereotüüpide pinnalt ning stereotüübid löövad lõhesid ja põhjustavad isoleeritust.

Usundiõpetusel on siin mängida mitu lepitavat rolli: esiteks on see ruum, kus on lubatud religioonist vabalt rääkida ning kus tehakse selgeks, et nii religioossus kui ka selle puudumine on normaalsed inimeseks olemise osad, mida ei pea häbenema.

Teiseks annab usundiõpetus sõnavara, millega mõtestada esmalt enda tundeid ja kogemusi, nii positiivseid kui negatiivseid, kui ka tunda heatahtlikku ja konstruktiivset huvi teiste inimeste vastu. Seda on piinlik välja öelda, aga meil on veel pikk tee minna, et islam ei tähendaks terrorismi, õigeusk ei tähendaks venemeelsust ja usklik poleks sõimusõna.

Kolmandaks eeliseks nimetaksin ma aga teadmiste loodud turvalisust. Ühiskondlikul tasandil pistame ühtelugu rinda olukordadega, kus lõheneme teadmiste ebatasasuse tõttu. Eriti akuutne on see küsimus rahvatervise valdkonnas, kus meil on teatavasti näiteks vaktsineerimise alal tõsiseid raskusi teaduspõhiste sõnumite veenvaks tegemisega ning sellega, kuidas hoida inimesi väärinfo lõksu langemast.

Usundiõpetuse roll pole mitte ainult rääkida religiooni headest külgedest, vaid õpetada turvalises keskkonnas märkama ka viise, kuidas religiooniga võib toime panna vägivalda. Mis on religioosne trauma, kust algab manipulatsioon, kuidas märgata ja kritiseerida pädevalt religioonis ebaausust ja haiget tegemist ning millised on iga inimese vabadused ja õigused ise otsustada.

Viimaks tahan lisada, et ma mõistan soovi anda usundiõpetus teiste humanitaarainete õpetajate hoolde, ent minu kogemuses ülehindab see õpetajate julgust ja ettevalmistust käsitleda ebamugavat teemat ning alahindab usundiõpetuse unikaalse lähenemise väärtust.

Jah, ajalootunnis küll räägiti religioonist, ent sellest perspektiivist ei piisa, sest religioon ei ole ainult faktor, mis kujundas ajalugu ja millesse suhtuda ajaloolis-kriitilise meetodiga, vaid see on päris ja elus kvaliteet kõigis inimestes meie ümber (ja meis endis).

Meil oleks ka hea teadvustada laialdaselt levinud eelarvamust, et kõige objektiivsem käsitlus religioonist on see, mis on sellest kõige kaugemal ja sellega kõige vähem seotud. Tartu Ülikool on koolitanud välja terve hulga õpetajaid, kes on kvalifitseeritud käsitlema konkreetselt religiooniga seonduvaid teemasid pädevalt, enesekindlalt ning tundlikult. Ja on kahju, et nende teeneid kasutatakse nii vähe.

Minu kogemuses oli usundiõpetus õppeaine, mille panus isiksuse, empaatia, religioosse kirjaoskuse ning inimest väärtustava hoiaku kujunemisele oli hindamatu väärtusega.

Rahel Toomik
Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteadur
koolis usundiõpetust õppinu