Et ka kivikujud austaksid Jumalat! 

Kui uhkeks suudab üks inimene minna? Kui palju võib ta hakata endast arvama? Juba Eedeni aias lubas madu: „Te saate Jumala sarnaseks.“ Inimene läks õnge ja siiamaani üritab seda teoks teha. Paabeli torni ehitus jäi küll pooleli, aga Rooma keiser kuulutas enda jumalaks. Sedasama on teinud paljud valitsejad. Kus jumalaks pürgijaid on palju, seal luuakse panteon. 

Julgen arvata, et midagi seesugust juhtus nii muistses Kreekas kui vanade viikingite juures. Isegi kui vägimees või valitseja ennast teadlikult jumalaks ei tõstnud, lasi ta siiski end paista kõigevägevamast küljest, nagu seda praegusedki võimumehed meeleldi teeksid. Eelkäijat austades tallatakse rada sisse endalegi. Ja nagu nooruses püütud kalad venivad aastatega pikemaks, nii kasvab ka teise ilma läinud kangelaste kuulsus. Ratsamonument keskväljakul võib kuninga tõsta kõrgemaks veel, kui ta eluajal on olnud. Võib-olla oleks president Pätsi pea juba ammu valmis saanud ja hoopis suurem, kui need va ajaloolased poleks kaunist legendi mitmetahuliseks vorminud. 

Pole teada, kui palju peitub mütoloogiates tõsilugusid, kuid nn jumalate lood näivad kuuluvat siiski inimeste maailma. Need on justkui kõrgkihi muinasjutud. Seevastu eesti muinaslugudel on talupoeglik taust. Meie lugude keerukad inimsuhted on talutaredes, samas kui kuningal pole muud teha kui otsida noormeest, kellele anda oma tütar naiseks ja pool kuningriiki pealekauba, ja sellekski osutub mõni lihtrahva liige. 

Teisest küljest on ka eliidi lood mõeldud laiemaks tarbeks. Need meenutavad valimiskampaaniat – müüti kõikvõimsast riigielu kordaseadjast, rikkuse toojast, turvalisuse tagajast, õigluse kehtestajast, rahajagajast, heategijast. Kirja pannakse lood küll Olümpose mäel, aga pähe peavad kuluma lihtsale valijale. 

Varem või hiljem saab inimene aru, et ta pole tegelikult jumal. Pärast karmi katsumust pani Jaapani keiser 1945. aastal oma ameti jumalana maha. Eks ta ole, Jumala ülesandeid täites jääme ikka jänni. Näiteks otsustab Jumal elu ja surma üle, aga inimene saab hakkama vaid surma üle otsustamisega. Jumal kõneleb Sõna kaudu, aga inimene suudab pühakirja sõnu üksnes maha kraapida ja tühjaks teha. Tagatipuks oleme kaduvad ja mälestused kestavad vaid seni, kuni kestavad mäletajad. Hirm kaduvuse ees sunnibki kogutud kuulsust kivisse raiuma. 

Ma pole kokku lugenud, kui palju on Tartu linnas ausambaid, kivikujusid ja mälestusmärke. Neid on palju. Töökaid ja häid inimesi on kahtlemata rohkem. Kui aga tuhande aasta pärast asub arheoloog meie kaasaega välja kaevama, siis mida ta leidude põhjal järeldab? Lõbus on mõelda, mismoodi murrab ta pead, mis eesmärgil üht või teist tööriista on kasutatud või milliseid jumalaid 21. sajandil kummardati. Mis kummaline religioon see oli, kui kummardati kivi- ja pronkskujusid? Igas linnas ja kihelkonnakeskuses, igas suuremas asulas leidub selliseid. 

Ka kujud on määratud kord kadma, kuid seni kannavad nad sõnumit ja vaimsust. Selleks tasub juba täna oma kodu üle vaadata ja reisilt suveniiriks ostetud puuslikud ära koristada. 

Piibel julgustab hoidma mälestusi, kuid valikuliselt. „Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb“ (Õp 10:7), „Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!“ (Hb 13:7). 

Mälestust aitavad hoida mälestusmärgid, olgu selleks siis foto albumis või kellegi nimi tänavasildil. Sagedamini püstitatakse mälestusmärke ja -sambaid haudadele. Hauatähised on asukohaviidad, samas ka usutunnistused, näiteks risti kujul või piiblisalmina kiviplaadil. On mälestusi, mis aitavad püsida osaduses Kristusega. 

Samamoodi nagu kristlane ei kummarda pilti, vaid Jeesust, keda pildil on kujutatud, võime ka inimest kujutades austada inimese asemel ideaali, mida ta kandis, ja sõnumit, mida ta edastas. Siis võib ausammas saada teeviidaks Kristuse poole. Või tuleks valida kohe otsetee ja tõsta silme ette Kristuse rist, nagu oli algkoguduse päevil Galaatias (Gl 3:1), või Kristuse kuju, nagu see on täna Rio de Janeiro või Świebodzini linna kohal? Kuid eks seegi ole üksnes teeviit ülestõusnud Issanda poole. 

Kõigeväeline on see, kellest suuremat ei ole. Seal, kus elav Jumal jääb varjule, kerkib paratamatult esile puuslike paraad. Kui me aga oma eluga tõelist Jumalat austame, võib isegi kivikujudest saada Jumalat austav kogudus. Jumala sõna ja palvega pühitsetakse sambaid, et just nõnda see sünniks – et ka kivikujud austaksid Jumalat! 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist