Et Ruhnu uus kirik säraks

Ruhnu läänekaldale jalutades õpid saart hoopis teisest küljest tundma: künklike metsade asemel leiad end põllusiilude ja naistepunakollaste heinamaade keskelt.

Enne imepuhta valge liivaga kivikülvise rannani jõudmist saan korraliku ehmatuse osaliseks: kõrkjatest, kust ootaks pigem lindude tiivaplaginat, kostab jõulist liikumist ja müdinat. Esmalt ilmuvad sarved, siis ruuged karvased kehad uudishimulike silmadega. Vaatan hinge kinni pidades tõtt, siis loomad loobuvad. Ohkan kergendatult ja naudin ootamatult avanenud maalilist, lausa muinasjutulist pilti: pikakarvalised ruuged veised sammuvad helesinisesse merre. Ruhnu romantika.
Need imelised vaated on võimalikud tänu Jüri Keskpaigale (41), kes peab saarel sajapealist Šoti mägiveise karja. Väikeses kogukonnas tuleb endale võtta palju ülesandeid. Nõnda on rõõmsameelne ja tegus Jüri talupidamise kõrvalt ka Ruhnu koguduse juhatuse liige; kaitseliitlane; merepäästja; kuulub kiirabi neljaliikmelisse brigaadi, kes telemeditsiini toel annab haigetele esmaabi, ja on vabatahtlik pritsimees.

Lapsepõlv saarel
Kaheksalapselise pere seitsmenda lapsena kolis ta nelja-aastaselt Valgamaalt Karulast Silla talust Ruhnu kihnlase Kibuse Jüri ehitatud majja. Kaasa võeti kõik loomad: hobune, maatõugu veis, lambad, siga. Elu oli naturaalmajanduslik. Poest osteti algusaastatel vaid soola, seepi ja küünlaid. Isa töötas metskonnas ja ema oli kodune.
Isa nimetab Jüri usumeheks ehk usk oli talle oluline, ning meenutab puust ikooni, mis vanemate voodi kohal seinal rippus. Ristitud sai ta teismelisena 1988. aastal koos noorema venna Andresega peagi pärast Ruhnu uue kiriku taasõnnistamist.
Lapsepõlvele tagasi vaadates kirjeldab Jüri kastemärgi varahommikuid, kui ta vendadega 10–11-aastaselt läänekaldal angerjamõrdasid nõudmas käis. See oli poiste ülesanne. „Vahel oli raske nii vara ärgata ja minna külma vette. Teinekord oli jälle meri nii soe, et olime rannas poole päevani,“ räägib Jüri saarepoiste argielust.
Saareelu lahutamatuks osaks olid nõukogude ajal ka ajateenijad, nn Vene sõdurid. Head suhted olid Jüril Bakuust pärit sõduriga, kes ka kinomehaaniku ametit pidas. Nõnda siis kui märgati lennukilt filmikarpide laadimist, olid poisid kasarmus kohal, kus neid väga sõbralikult vastu võeti, lahkelt filme näidati ning filminäitamise tehnikat tutvustati. Sõdurite seas olid eriti populaarsed India armastusfilmid.

Jõulud tondilossis
Kui kirikuga seotud mälestuste kohta küsin, ütleb Jüri, et puukirikus tol ajal ei käidud, uks oli kinni ja uus kirik nägi välja kui tondiloss: „Aknaid ees polnud, oli mingi võrk. Uks päris lahti ei olnud, võti oli ühe saar­lase käes hoiul. Uuest kirikust räägiti tol ajal ka kummituslugusid.“
Samas meenutab ta helgel toonil, pilk aastate taha kadumas, et jõulude ajal mindi ikka kirikusse. Kuuskki oli olemas. Minu imestunud pilku nähes saan selgituse: „Sellest ei räägitud, külarahvas salaja läks. Kirikus oli umbes 5-6 inimest. Ei mäleta laulmist, see oli lihtsalt vaikne olemine küünalde põledes. Need olidki jõulud. Mäletan kõike mustvalgelt.“
Elu viis Jüri koos perega taas mandrile, nõnda et 9. klassi lõpetas ta Häädemeestel: „Kui saarelt lahkusime, toimus järsk elumuutus. Olime elanud niivõrd arhailiselt, et tolleaegne elu mandril tundus üsna aktiivne ja intensiivne. Sellega oli raske kohaneda, ent saime hakkama.“

Et kirik säraks
Igatsus lapsepõlvekodu järele jäi aga hinge. Alguses külastas Jüri saart suviti ja seitsme aasta möödudes 2011. aastal pöördus tagasi, võttes enda kanda Ruhnu kooli töö- ja kunstiõpetaja ameti. Nüüdseks on õpetaja amet maha pandud ja tema põhitöö on loomakasvatus.
Aasta algusest elab ka kaheksa-aastane poeg Mattias isa juures, saades osa saare­elust. „Jumala abiga anti võimalus, et sain Mattiase enda juurde võtta. Tal on elus õnnelikumad hetked üldse, kasvab naturaalses ja õiges kristlikus keskkonnas,“ on Jüri rahul, et saab oma poja kasvatamises osaleda.
Tänavu lisandus Jüri kohustuste hulka ka koguduse juhatuse liikme amet. „Peame seisma selle eest, et uuel kirikul saaks tornikiiver ja pikihoone katus värvitud, et kirik ikka säraks uhkelt. Praegu on värv luitunud,“ jagab ta entusiastlikult eesseisvat.
Saareelu kohta arvab Jüri, et ilusad ja helged ajad on ees: „Väga palju on veel ära teha, et olla iseseisvad ja näidata eeskuju teistele, kuidas nii väikses kogukonnas saada hakkama, ilma et peaksime väga palju tuginema toetustele.“
Kätlin Liimets