Euroopa evangeelsete kirikute juhtide nõupäevad Ostravas

Tšehhi Vabariigis Ostravas toimusid Luterlikku Maailmaliitu (LML) kuuluvate kirikute juhtide konsultatsioonid.

Eestist osalesid EELK kantsler Urmas Viilma, konsistooriumi diakooniatalituse juhataja Avo Üprus ning kirikunoorte esindajana laste- ja noorsootöö ühenduse juhatuse liige Helen Kuldkepp Tallinna Jaani kogudusest.
Nõupäevade fookuses püsis lähenev reformatsiooni 500. aastapäev 2017. a ja tegevusplaanid järgnevaks viieks aastaks. Kahtlemata oli tegemist võimalusega mõelda oma usulise identiteedi üle ning mitmetel erinevatel foorumitel tõstatati küsimus, mida tähendab olla luterlane 21. sajandi Euroopas.
Ainuüksi Ida-Euroopa töörühmas osalesid Ungari, Rumeenia, Vene-Ingeri, Bulgaaria, Sloveenia, Tšehhi, Läti, Saksimaa, Ukraina, Sileesia, Eesti, Poola erinevate kirikute esindajad.
Rõhutati asjaolu, et reformatsioon ei alanud mitte Saksamaal, sest nii vajadus kui taotlused uuenduste järele on elanud kirikus ammu enne Lutherit. Esile tõsteti hussiitide, böömi vendade osa selles uuenemises.

Usuelu praktiseerima
Läti peapiiskop Janis Vanags soovitas võtta lähenevat juubeliaastat pigem mitte niivõrd pidustuste, kuivõrd tööaastana.
Me peame kasutama modernse tehnoloogia võimalusi sõnumi kohaleviimiseks (digitaliseerimine, internet, filmid jne) – Gutenbergist Google’ini. Probleemina tõi peapiiskop välja läti luterlaste usuelu praktiseerimise: 70 000 luterlasest vast 10% on seda ka praktikas. Karm hinnang, mis paneb peeglisse vaatama meidki.
Usuelu praktiseerima kutsus ka Ungari piiskop Tamas Fabiny, kes meenutas osalejatele, et Luther julgustas pereisasid olema oma pere õpetaja ning preester. Ungaris on käsil Lutherist filmide tegemine.
Poola luterliku piiskopi kõrval jäi meelde noor Piotr Sztwiernia, kes kõneles noortele suunatud aktsioonidest ja projektidest, milles mängitakse numbriga 500. Kokkutulekud (täpselt 500 osalejaga), 500 puud reformatsiooni aeda, 500 Lutheri roosi kujulist leiba (jagatakse poliitikutele, katoliku preestritele, vastabiellunutele: Jeesus on eluleib), 500 käepaela Lutheri teesidega ja sobivate piiblisalmidega. Tootmises on animafilmide sari Lutherist.
Leedu piiskop Mindaugas Sabutis leidis, et reformatsiooni juubeliaasta on väga hea avalike suhete võtmes. Aga ei tohi unustada, et Martin Luther oli augustiinlasest munk, katoliku preester ja teoloogiadoktor. See paneb rõhutama, et oleme ikka sama katoolne kirik, aga mitte enam Rooma kirik.
Sabutist täiendas oluliselt kantsler Urmas Viilma, rõhutades, et reformatsioon ei ole luterlaste omand. Samadel põhjustel ei ole see, kuidas me tähistame kristianiseerumise algust meie maal, ainult katoliiklaste asi. Me ei saa endid eraldada teistest kristlikest denominatsioonidest.
Ka Slovakkia esindajad toonitasid, et on oluline teha koostööd katoliiklastega. Meie ajalugu on märksa pikem kui 500 aastat.

Väljaspool konverentsiruumi
Konverentsi teine päev oli pühendatud diakooniale. LML solidaarsustöörühm sisustas selle päeva töötubadega, milles otsiti vastuseid nende inimeste küsimustele, kes ootavad kiriku tegudes väljenduvaid seisukohti. Märgiti, et meie kirikutes ja riikides on vaesuse kogemus ja kasvavad varalised, aga ka hariduslikud ja sotsiaalsed lõhed inimgruppide vahel.
Multikultuursus ja postmodernistlikkus panevad meile kohustuse kuulutada üht sotsiaaleetilist evangeeliumi. Lääne ühiskondadele on probleemiks sisseränne, Ida-Euroopas väljaränne. Vananevates ühiskondades on demograafiaprobleem – madal iive, vähe ristimisi. Euroopa killustub, peame hoidma kokku ja pakkuma lahendusi koostöös.
Pühapäeval külastati Ostrava ja selle lähiümbruskonna kogudusi, osaleti jumalateenistusel, kohtuti sealsete töötegijate, koguduseliikmete ning vaatamisväärsustega – see oli väga värskendav elamus väljaspool töist konverentsiruumi. Veel pakuti võimalust minna söekaevanduse muuseumi, et näha, millistes tingimustes ja kuidas söekaevurid pidid töötama.
Luterliku Maailmaliidu peasekretär Martin Junge tõstatas retoorilise küsimuse, kas juubeliaastal keskenduda tehtud vigadele, pidada pidulikke kõnesid või taotleda uut muutust. Luterlik vastus sellele küsimusele on: ecclesia semper reformanda (alati uuenev kogudus – tlk.). Luterlik identiteet on püsivas sisemises uuenemises.
Avo Üprus
Helen Kuldkepp