Euroreferendumi usulistest aspektidest 4. osa

(Algus EK nr 45, 5.11.)

Euroopas rõhutatav tolerantsuspoliitika seksuaalvähemuste osas on juba pikemat aega olnud pinnuks silmis paljudele konservatiivsetele kristlastele nii ELis kui väljaspool ELi. See on seostatud patu, kuradi töö, surma ja Jumala vihaga. Nii on siin tegu väga tugevajõulisi negatiivseid emotsioone äratavate arhetüüpsete mõttemallidega, mis nüüd on lahutamatult seotud ELi poliitilise ühendusega. Järelemõtlikud europooldajad olid e-diskussioonis sunnitud tõdema sedasama:
Tundub, et püsti on pandud mingid abstraktsed ohud ja hirmuvärinad ning asutakse neid usinalt ekspluateerima. Vastaliste suust kuuleb vaid, et EL on mingi metsaliste pesa. Seal on usuline liberaliseerumine kohustuslik ja rahvuslus juuritakse mingi salajase vaktsineerimisega sootuks välja. Vaata ei usu seda. …
Parafraseerides pensionireklaami, võib ELis olla selline nagu tahad, olla seda elu lõpuni! Kogu lääne kultuuriruum liigub «isiku» ja «kodaniku» ja «sugudevahelise» ja mis iganes «vabaduse» poole. Sõltumata mis tahes liidust. … Ma ise ei ole tuline EL pooldaja. … Aga ma olen veendunud selles, et ELst väljajäämine mõjuks meie rahvuslusele, majandusele ja muule hävitavalt.
Väljaspool ELi on piisavalt palju jõude, kes on huvitatud mõne nn halli tsooni mõjutamisest. … Koloniaalajastu ei ole lõppenud. Ainult et kolonialistid ei ole enam korgipuust kiivritega mehikesed. Sooviks, väga sooviks, et neid aspekte ka oma eurokõhklustes nähtaks. See nõuab aga mitte ainult piibliprobleemide üle mõtisklemist. Maailmas toimuvate protsesside üle mõtisklemine ei ole patt.
Toodud näited iseloomustavad hästi tõdemust, et kristlik hoiakuvõtt EL poolt või vastu on paratamatult kahefookuseline:
Piibliga seostuvad kristlikud väärtushinnangud
Euroopaga seostatavad väärtushinnangud
Esmapilgul näib see tõdemus truismina kõlavat, ent need väärtushinnangute kaks fookust on siiski omavahel suhtestunud küllalt mitmetahuliselt. Ei ole lihtsalt nii, et ühel pool on puhtalt kristlikud väärtused ja teisel pool sekulaarsed väärtused. Kristlikud väärtushinnangud on algusest peale sotsiaalsed ja elulised, Euroopaga seostuvatel väärtushinnangutel on aga omakorda sageli kristlik taust.
Kristlik teoloog James Wm. McClendon ja ateistlik filosoof James M. Smith on just neid küsimusi vaagides avaldanud põneva ühisteosena religioonifilosoofia valdkonda kuuluva uurimuse «Convictions. Defusing Religious Relativism» (Valley Forge, Pennsylvania: Trinity International Press, 1994). Selles teoses analüüsivad nad «religiooni» fenomeni ja jõuavad järeldusele, et «religioonil» puudub mõistena selle aluseks olev substants.
Asi on selles, et mõiste «religioon» on välja kujunenud konkreetses kultuurisituatsioonis ja on eri aegadel tähistanud eri asju ning on seega piiratud nii oma sisult kui kirjeldusulatuselt. Nõnda võtavad nad omaks funktsionalistliku lähenemise religioonile ja defineerivad seda kui «kõige terviklikumat ja intensiivsemat väärtustamise viisi». Siit edasi minnes üritavad nad nimetatud väärtustamisprotsessi analüüsides jõuda selle tuumani, n-ö ehituskivide või aatomiteni. Selleks osutub «veendumuste» (convictions) mõiste. Need on defineeritud järgnevalt.
Veendumus (nimetatud käsitluse lõikes) on säärane püsiv uskumus, mida, juhul kui X (isik või kogukond) omab veendumust, ei saa kergesti loovutada; ja seda ei saa loovutada ilma, et X muutuks selle käigus varasemaga võrreldes märkimisväärselt erinevaks isikuks (või kogukonnaks).
Nagu näeme, on veendumused otseselt seotud veendunu identiteediga, see määratleb tema olemise ja enesemõistmise. Veendumused iseloomustavad nii üksikisikuid kui kogukondi. Viimased moodustavad veendekogukonnad (convictional communities). Ja siin kaob eristus sakraalse ja sekulaarse vahel. Nagu veendumustega, nii on lood ka veendekogukondadega: kumbki pole määratletav ainult veendumuse sisu kaudu. Veendumus võib olla religioosne, poliitiline või kultuuriline – mis iganes.
Oluline on taas see, et veendumus teeb inimesest selle, kes ta on – see on veendekogukonna identiteedi üks aluskivisid. Teatud veendumuste pooldajad võivad neid küll rahumeeli kas religioosseteks või mittereligioosseteks pidada, veendumuste struktuur jääb igal juhul samaks. Kuidas need veendumused siis töötavad? Meie teema seisukohalt on siin olulised kaks küsimust.
1. Esiteks hõlmavad veendumused nii veendumuse sisu (uskumuse pool) kui ka sellega seotud käitumismalle (praksis). Olgu näiteks kristlik veendumus «Jumal kõneleb inimesega unenägude kaudu». Siin on enam, kui Piiblile ja kristlikule spiritualiteedile toetuva võimalikkuse äratundmine. Me nägime eespool, et üks europooldajaist muutis just sellele veendumusele tuginedes oma käitumist. Selle veendumuse tõsiseltvõtt iseloomustas aga teisigi eurovaidluses osalejaid. Üks neist, olles ise europooldaja, leidis lahenduse selles, et ta analüüsis kirjeldatud unenägu uuesti – ja seekord muidugi kooskõlas oma veendumustega:
Nii nagu Iisraelil omal ajal nii ka Eestil on vaja kolm etappi läbida. Esimene on see, kust me tuleme: vaimulikus mõttes Egiptus on kommunistilik/ateistlik Nõukogude riik, kus olime orjastatud ja okupeeritud jumalavallatu valitsuse poolt. Etapp, kus asume, on tegelikult kõrbeteekond ja selle teekonna sihteesmärk on «tõotatud maa». See selgus, mis minul on Jumala käest saadud, on see, et meil tuleb minna edasi, mitte tagasi. Tagasi tähendab minna SRÜ koosseisu.
(Järgneb.)
Ain Riistan ja Lea Altnurme