Evi Sepp: Mina helistan, mitte ei löö kelli!

«Kroonlinna Johann ütleb, et lilled on paradiisi jäänukid praeguses maailmas», on esimene pärl, mida selles majas kuulen. Võõrustaja Evi Sepa (76) kodu seinad Järvamaal Ambla alevikus on kaetud lillevanikutega maalidel, sekka mõni kass ja armas inimene, kirikutorn ning maastikuvaade.

Olen külas Ambla kiriku kellamehel, kes on lõpetanud kunstiinstituudi graafikuna, raamatuid illustreerinud ja olnud Tallinna pioneeridemajas kunstiringi juhendaja. Tema käe all on kunsti õppinud näiteks õpetajad Peeter Paenurm, Tiit Pädam ja paljud teised.
2001. aastast elab Evi Amblas koos kahe kassiga. Kuigi ta on kasvanud Pärnumaal ja õppinud Vändra keskkoolis ning hilisemad aastad veetnud Tallinnas, pärinevad esimesed mälestused Ambla kirikust: «Ema ja isa elasid sõja ajal siin, mäletan kirikuskäimisi, terve elu elasin mujal, nüüd olen tagasi,» võtab Evi oma elulogistika kokku.
Juttu ajades ja naadisuppi keetes räägime elust, usust ja armastusest. Kuigi võõrustaja on väärikas eas, lähen peagi isegi tähele panemata üle sinale. Ehmatan ja vabandan, ent Evi vastab oma mahedal moel, et mis seal ikka, oleme ju kristlased. Lisab veel, et tema küll end vanana ei tunne. Olen sama meelt, kuigi elutarkust kuulen järgnevate tundide jooksul rohkelt. Hiljem, kui vaatan Evist tehtud fotosid, ei tunne teda ära: kuhu ta küll minu külas olles oma kortsud peitis.

Kuidas Sulle tundub, kas elu läheb aastatega paremaks?
Minu isiklik elu läheb, aga maailma, noorte elu mitte. Haljand Udam on ütelnud: «Peaksime inimesele meelde tuletama tema tõsidust ja olemust, et ta ei samastaks ennast ajastu ja selles aktiivselt toimiva pimedusega.» See käib eredalt praeguse aja kohta. Vene ajal oli oma pimedus, aga see oli läbinähtav, kirikul ja usklikel ei olnud nii kange tahtmine samastuda nagu praegu.
Keskendumine on oluline. Heine on ütelnud, et on olemas juudilik ja hellenistlik inimene. Juudid koondavad oma tähelepanu ühele, hellenistlikud inimesed laotavad end igasse külge laiali. Lisaks keskendumisele on elus oluline ka vertikaalsus ehk suhe Jumalaga. Kui see on puudu, siis on nii inimene kui ka kunst piiratud.

Oled aastaid lastega töötanud. Kas oled leidnud saladuse, kuidas lapsi ja noori juhtida?
Üks selle aja pimeduse liike on, et küll teeks ja oleks, aga raha pole … pühapäevakooli pole, aga igaüks võib ju võtta oma lapse ja Piibli ning koos lugeda ja arutada.
Mina sain 35aastaselt usklikuks. Leidsin Jumala oma mehe eest palvetades. Tütar Mari oli siis viieaastane, hakkasime koos lugema Piiblit, jutustasin ja arutasime koos. Uue Testamendi võtsime läbi, kui ta oli 6–7aastane. Lapsele ei pea nännutama, lapsed saavad mõnest asjast rohkem aru kui suured, lapsed ei vaata omakasu seisukohalt, vaatavad kõrgemalt. Mu tütar ütles ükskord, et kui paluda saatana eest, siis ei olekski vaja nende väiksemate asjade eest paluda. Lastel on monumentaalne mõtlemine. Suurte inimestega peab alati ettevaatlik olema, et mida sa ütled. Nad peavad pikalt meeles, kui sa eksid, lapsed aga annavad andeks. Lahe töö oli … Nendest, kes mu juures Vene ajal õppisid, said paljudest kunstnikud.

Kes Sind on mõjutanud?
Mul oli keskkoolis klassijuhataja õigeusklik, tõeliselt haritud vene daam, tol ajal ta muidugi ei rääkinud, et on krahvinna. Ta veetis oma eluõhtu Kuremäe kloostris. Minu meelest on tema palved meie klassile nii mõjunud, et meil on kuidagi eriti õnnestunud klass – üle kooli läks meist kõige rohkem ülikooli.

Oled mitmel korral neitsi Maarjast kõnelnud. Meil ei ole ju sellist neitsi Maarja poole pöördumise kommet.
Jah, Neitsi on mind kõnetanud. Mis ma siis ütlen, et neitsi Maarja, ära räägi minuga … kirik ei luba … Maarja kõnetas mind ühel raskel momendil. Inimesel on alati kaks võimalust, 50:50, et kas pääsed või lähed hukka. Selle peale kogu aeg ei mõtle, aga kui hakkad mõtlema, siis ajab hirmu peale. Olin ükskord sellises olukorras ja … mu pihiisa Juvenali viitas Nevski katedraalis, et võta teadmiseks, see on imettegev ikoon.
Minu ema oli baptist, tegelikult vanas eas sai baptistiks, tal oli ka selline arvamine, et mis neitsi Maarja, see ju tavaline naine … Tavaline naine ei võta usu läbi enda kehasse last, kõik ei saa seda isegi suure tahtmisega koos mehega, rääkimata, et ta usu läbi viljastub. Ega see ikka nii tavaline pole … Jumalale on see muidugi võimalik.

Kas saan õigesti aru, et käid õigeusu kirikus ja luterlikus?
Olen kõikides käinud, alguses ka baptistide juures. Kunstiülikoolis olime punt usust huvitatuid. Dolores Hoffmann, vitraažikunstnik, temale tõi Arvo Pärt õigeusu kloostrist traktaate, mis ka mind väga köitsid.
Öeldakse, et osa kirjandust on, mida inimesed mõtlevad Jumalast, ja osa, mida Jumal mõtleb inimesest või mida ta ootab inimeselt. Õigeusu kirjandus on just viimane. Seal ei arutleta, kuidas üks või teine teoloog mõtles. See on suunatud inimesele, et mida vanad oma kogemustega ütlevad. Einar Laigna tahtis 70ndate keskel, et keegi tuleks altarimaali Märjamaale maalima. Soovitati mind, läksin. Einar Laigna ristis siis mind.

Tunned eri kirikutes end koduselt?
Jah. Ega seal taevas ka pole niimoodi, et on erinevad osakonnad, sektsioonid. Seal on teised kriteeriumid.

Mis on elus tähtis?
Ei aukraadid ega ametinimetused, Püha Vaim on mujal. Mulle meeldis olla tavaline õpetaja. Kuna ma karjääri ei tahtnud teha, siis mul polnud ka mingit vajadust punast juttu rääkida. Need, kes räägivad, et nad pidid lastele valetama, need tahtsid midagi võimu käest saada.
Psühholoogid õpetavad tänapäeval, et kui lähed tööle, siis teed karjääri. Ka kirikus võib seda märgata. Olen imestanud kirikuõpetajate üle, et kui tahetakse minna riigikogusse, siis läheb terve parv, või siis järsku soovivad paljud piiskoppideks saada.
On vagajutt, et rändur näeb ehitajaid ja küsib, mida teete. Üks ütleb, et laon müüri; teine, et teenib perele raha; kolmas, et ehitab katedraali. Praegusel ajal võib ühe mehe lisada: teen karjääri. Selline on suhtumine. See on nüüd üks aktiivse pimeduse väljendus. Mul on häbi, kui vaimulikud õpetavad ristikogudust ilmalike nippidega. Tuleks ikka otsida Piiblist, kuidas elada ja olla.

Kuidas siis elada?
Mingi Ameerika president on ütelnud, et tee seal, kus sa oled, seda, mis on võimalik. Stress on üldse ilmalik mõiste. Kui sa teed jumalariigi tööd, ükskõik, mida sa teed, siis on see ühtviisi auväärne. Oluline on teenida Jumalat, ükskõik mis töö sul on, ja siis sa ei põe, siis sul pole stressi. Vaimulikus mõttes on tark elada sellega, mis sul on. Mitte tahta kogu aeg ikka rohkem ja rohkem. Ükskord Hageri õpetaja Jüri Vallsalu ütles Tallinna Jaani kirikus, et parem on, kui inimene kulutab vähem raha, võtab vähem ruumi, teeb rohkem tööd. Sellest inimesed enam üldse ei pea, see on nii autu. See tarkus, mis praegu sealt lääne poolt tuleb, ajab inimesed hulluks. Tänapäeva vaimsuses on inimesed justkui pimedusega löödud, nad ei saa enam aru, mis on väärtuslik.

Kuidas Sinu palverütm toimib?
Hannes Hermaküla käest küsiti ka, kas loed kohe hommikul Piiblit ja palud. Vastas, et ei, mul on vaja lapsed kooli saata. Ma ütleks niisamuti. Kuidas sa armastust avaldad, kas teed seda kella järgi, kuupäevaliselt … Seda nii ei saa.

Missugune on Jumal?
Ikka suur juht ja valitseja ja looja. Hirm tuleb, kui palvetan meieisapalves «Sinu tahtmine sündigu …», sest kardan, et antakse hirmus raske õppetund, millest ei tule välja, ja ega alati pole tulnud ka. Ma olen väga võhik maapealse elu elamises, mul pole osavust ega kavalust, aga Jumal on mind nendest olukordadest läbi toonud.

Kui ütleme, et Jumal juhib, kas siis inimesel on võimalus öelda oma ei või jah?
Kuidas kellelgi. Mõni juhib täitsa ise oma elu. Mina arvan, et Jumal ikka mingid uksed sulgeb ning teised avab ja viib inimestega kokku. Suur plaan on ikka taga. Seda näed pärast. Ma olen mõtelnud haiguste peale, see on asi, mida ma kardan. Käime hooldekodus, näen, kuidas inimeste elu otsa hakkab saama ja kui kurb see kõik on. See on nagu koolis, et raskemad õppetunnid on ikka lõpus. Siis saad aru, et usku oli liiga vähe, et see oli justkui mingi dekoratsioon elus. Surmale on tark juba noores eas mõelda.

Kas on olemas armastus konkreetse inimese vastu või on nii, et sa tunned inimeses ära armastuse?
Selle kohta on üks õigeusu piiskop ütelnud, et kui keegi sulle meeldib ja sa ei himusta teda endale (nagu vaatad muuseumis ilusat pilti, sa ei taha ju teda endale), siis on armastus. Selleks peab olema hing haritud üksjagu, et niimoodi suhtuda. Sageli algab armastus himustamisega, hiljem on nagu aktsiaselts, et aetakse koos asju. Kõike head on vähe – tarkust ja ilu ja armastust –, nad ei ole nii levinud asjad …

Kas Sul on mõni kirjakoht, mis Sind on kõnetanud või saatnud läbi elu?
Õige elab usust! See sobib igal ajal.

Kui tihti Sa maalid?
Aastas kaks korda. Pole aega. Pean ennast üleval. See on, mille eest hooldekodus maksad 800 eurot, ma teen selle ise.
Ent suvel, mingid kohad tekivad lillepeenras, mis on väga ilusad … siis maalin.
Mulle meeldib mõte, et kunst on elu loomine. Kunst on ju mingis mõttes Jumala loomistöö jätkamine …
Iga töö on seda tegelikult. Just nimelt loomistöö jätkamine, aga see eeldaks, et inimeses oleks ka Jumala meelsus. Kui seda ei ole, siis inimesed muutuvad saatana tööriistadeks. Eestlaste kohta öeldakse, et nad on kõige vähem usklikud, justkui uhkusega öeldakse. Siis tuleks ka öelda, et nad on ka kõige vähem empaatilised.

Sa oled Ambla kirikumees.
Naine …

Eesti keeles on ju ametinimetused soo poolest neutraalsed …
Toomas Mäeväli käest küsiti, et miks need õigeusu kiriku kellad nii ilusasti helisevad ja luteri kiriku omad nii raskelt. Ta vastas, et need on naiskellamehed … see on õige. Meil on ka mees – Mati, tema on vana kooli mees, tuleb matuste ajal kohale. Tõsiselt ma tunnen, et see ei ole naistetöö. Teenistuste ajal teen mina, hommikul lähen ja siis kolm kella, mitte ei löö, vaid helistan. Panen küünlad ja lilled.

Kuidas vaatad meie kirikule?
Minu meelest luterlikud õpetajad on laisad, nad ei viitsi vaimulike asjade peale mõelda, sebivad ja teevad asutuslikku tööd suure hoolega. Ei tea, kas neilt küsitakse aruannetes, kas nad on arendanud oma koguduse liikmeid. Mulle tundub, et kõik muud asjad on tähtsad. Üks asi, mis minu meelest ka nüüdisaegse pimeduse juurde kuulub, on projektipõhine elu ja igasugune jaotamine: kristlik töö noortele, vanadele … Minu meelest on kirik perekondlik asi.

Kuid noored tahavad vahepeal omaette olla …
Seda küll, aga nad ei kasva niimoodi. Üks tüdruk hooldas oma haiget vanaema. Pärast ütles, et on teistest omavanustest palju targem selle tõttu. Õpetada on ka hea rühmas, kus on eri vanuses lapsed, nad täiendavad üksteist. Kui minu teha oleks, siis ma ei lõhestaks kogudust.
On halb, et erapiht on ära jäänud. Õpetajad ei tea, mida inimesed mõtlevad. Peab olema isiklik suhe õpilasega … Kui vaatan tänapäeval leeriskäijaid, siis jään alati uskuma, et see inimene nüüd küll jääb, ent kui leeris on ära käinud, siis on nad nagu lõigatud, enam ei tule. See on väga imelik.
Minu meelest kui noored kolivad, siis peaks õpetaja kontakti looma kogudusega, kuhu piirkonda noor läheb. Õpetaja oskaks ju soovitada, milline vaimulik noorele sobiks, teda peaks üle andma.

Kas soovid veel midagi lisada?
Ema Teresa ütles, et tunnistage vahetpidamata Jumalast ja kui vaja, siis ka sõnadega. Et kui midagi muud üle ei jää, siis … Põhiliselt muud moodi.
Kätlin Liimets

Evi Sepp
Sündinud Pärnumaal Vändras
Lõpetanud Vändra keskkooli ja kunstiinstituudi graafikuna
Ristitud Märjamaa koguduses Einar Laigna poolt
1975 maalis Märjamaa kirikusse altarimaali (praegu Märjamaa kiriku põhjaseinal)
Illustreerinud raamatuid
Juhendanud kunstiringe Tallinna pioneeridemajas
Ambla koguduse kirikumees