Gruusiasse koos koguduselauljatega

Emerituuri siirdumise eel vaikselt oma vaimulikutegevust lõpetama hakates olen pidanud vajalikuks käia nendes kohtades, mida olen kunagi ammu külastanud.

Peeter Kaldur. FOTO: Arhiiv

Sain liituda meie koguduse soomekeelse lauluansambli väikese grupiga, kes võttis ette (25.10–2.11) sõidu Gruusiasse (Georgia) Khuthaisisse ja Bathumisse. Kuna käisin Bathumis 1971. aastal, siis veel 10. klassi õpilasena, oli huvitav näha, mis seal on sama ja mis muutunud. Kuigi lootsin näha ka midagi tuttavat, on aeg teinud 52 aasta jooksul oma töö ja midagi äratuntavat näha ei olnud. Isegi raudteejaam, mis üldiselt on stabiilsuse kehastus, on vahepeal nihkunud teise kohta.

Köisraudteega kirikusse

Oli ka sellist, mida ei osanud oodata. Bathumist viib üles mägedesse köisraudtee, mis oli väga hea ja mille hind oli meile odav. Köisraudtee lõpp-peatuse lähedal on väike õigeusu kirik, mida külastati vägagi palju.

Muide, meie tänaste hindadega võrreldes on Gruusias elu kolm korda odavam, aga sealse elukalliduse tõus toimub samas kiiremini kui meil Eestis – seega on viimane aeg sõit Gruusiasse ette võtta!

Meeste tants

Käisime meeste antud tantsuetendusel, mis toimus Bathumi keskuse ja Musta mere vahele jäävas suveteatris. Peab ütlema, et Gruusia meeste tants on omaette vaatamisväärsus, mida jäljendada pole kuidagi võimalik, küll aga võib seda nautida. Saal oli rahvast täis ning oli selgelt näha, et needki, kelle jaoks meeste tants peaks tavaline ja hästi tuttav olema, nautisid seda täielikult. Suveteater oli mereäärses pargis, kus oli palju inimesi, ka lapsi. Kuigi oli juba pime, sest lõunas läheb kiiresti pimedaks, oli meeldivalt soe õhtu.

Paar päeva hiljem käisime mägedes teiselgi tantsuetendusel, mille andsid noored inimesed.

Gruusia köök on rikkalik

Mägedes antud etendusele eelnes õhtusöök, kus sai maitsta suurt osa Gruusia väga rikkalikust menüüst ja see oli tõesti suurepärane. Toitu võis ilma lisatasuta juurde võtta, kuid ma ei näinud, et seda oleks tehtud. Toidu juurde kuulus hea Gruusia vein.

Olime 500 m kaugusel Türgi piirist. Tänapäeval ei tunta enam piiritsooni mõistet, mida vanemad inimesed aga mäletavad vägagi hästi. Nägime küll Gruusia piirivalvureid, kuid praegu ei pruugi neid mingil moel karta.

Mäed on imelised

Mägedes sõitsime kahel korral. Käisime ka kuninganna Tamari valitsemise ajal ehitatud üle mägede viival sillal, mis on rajatud üle tuhande aasta tagasi. Rajatise kivid on ilma sideaineta kokku sobitatud, aga püsivad väga hästi ning seda silda võib ilma igasuguse kartuseta ületada. Samasuguse tehnoloogiaga ehitatud silda üle tormleva mägijõe ületasime teiseski kohas, kus samal kombel võisime viie meetri laiusest sillast kartuseta (paratamatu kõhedusega!) üle minna.

Pühakodade uus avamine

Praeguseks hetkeks on taasavatud ridamisi nõukogude võimu „viljakates tingimustes“ suletud kirikuid, põhiliselt ortodoksseid. Kuna Bathumis on rohkesti muhameedlasi, siis on avatavate pühakodade seas ka mošeesid. Kõrgete minarettide otsast kuuldus kõlavalt muessini kutset tulla palvusele, mida tänapäeval ei esitata elava inimese poolt, vaid elektrooniliselt.

Silma hakkas väga sõbralik vahekord kristlaste ja muhameedlaste vahel, kusjuures praktiliselt kõik inimesed on usklikud ja ei mõisteta, kuidas on üldse võimalik olla uskmatu.

Kirikud sarnanevad välimuselt väga meie ortodokssete (õigeusu) kirikutega. Võimalik on panna küünlaid pühakute ikoonidele. Enamik sealsetest pühakutest on meile tundmatud, mis aga ei tähenda, nagu me ei võiks neilt eestpalvet paluda. Gruusia kirik on üks maailma vanimaid, ainult veidi noorem vanimast Armeenia kirikust, praegusel hetkel umbes 1800 aastat vana.

Vaade merele

Käisime ka Musta mere äärses kõrghoones, kust avanes ilus vaade. Üle mere Bulgaariasse polnud siiski võimalik näha. Merel ei hakanud silma ka sõjalaevu.

Vahest kõige imelisemad on Bathumis mere ääres asuvad Adami ja Nino kaheksa meetri kõrgused kujud, mis silmale tunduvad kõrgemadki. Õhtuses pimeduses näivad 10 aastat siin vaatajaid rõõmustavad kujud liikuvat, kord teineteisele lähenedes ja siis eemale tõmbudes.

Kahtlemata mõjub ka see, et Bathumi asub lähistroopikas ja oktoobri lõpus oli veel 25–27 kraadi sooja ning oli inimesi, kes käisid meres ujumas, kuigi seal läheb vesi väga kiiresti sügavaks.

Võrreldes Bathumiga on 150 kilomeetrit kaugemal asuvas Khuthaisis vähe vaatamisväärsusi. Millegipärast tuleb lennuk Tallinnast aga just Khuthaisisse, kuigi lennujaam on ka Bathumis. Ilmselt sellepärast, et tegemist on tšarterreisiga otse Tallinnast ja selliste reiside marsruutide üle käib võitlus. Kuigi ka Khuthaisis on õigeusu kirikud, siis aja puudusel neisse ei jõudnud. Lennujaam asub linnast väljas, seepärast pidime õigeks ajaks lennukile jõudmiseks ärkama juba öösel kell kolm.

Peeter Kaldur
Jõhvi koguduse õpetaja