Häid jutlusi!

24.–25. jaanuarini Roostal peetud EELK vaimulike konverentsi korralisel istungjärgul räägiti palju jutlustamisest ja jutlusest.

Jutlustada on imelihtne! Selle intrigeeriva väitega alustas teoloogiadoktor Urmas Petti oma akadeemilist ettekannet Martin Lutherist kui jutlustajast. Nimetades, et tegelikult ei tea me Lutherist jutlustajana just palju, kirjeldas lektor aega, mil Martin Luther kasvas, hariduse sai ja ise kantslisse tõusis.
Hiliskeskajal viljeldi teemajutlusi, selgitas Petti, mis puudutasid usu algtõdesid; eksegeesi kohaks oli ülikool, mitte kirik. Millestki muust ei saa jutlustada kui Jeesusest Kristusest ja usust, väitnud usuisa. Urmas Petti tõi välja, et heas jutlustajas peab olema koos retoorik, poeet ja teoloog.
Kas kümnele või tuhandele
Teoloogiamagister Marek Roots tutvustas eestikeelseid jutluseraamatuid alates 17. sajandist tänapäevani. Teenimatult on teemat vähe uuritud, eriti vanemaid raamatuid, mille juurest pelutab raskepärane keel ja vananenud mõttemaailm. Läbi aegade on jutluseraamatutele aga omistatud õige õpetuse valvamise rolli; vaimulikud on suurt tähelepanu pööranud sellele, et trükimusta jõudev jutlus oleks keeleliselt ja teoloogiliselt eeskujulik. Ettekandja väitel on raamatuks köidetud jutlused üks väärtuslik osa eesti kirjandusloost.
Kuidas kasutada sõna jutluses nii, et see vastuvõtjat puudutaks, et rõõmusõnum ülestõusnud Issandast inimestele arusaadav oleks, oli kõneks erinevates töötubades.
On suur vahe, kas jutlus öeldakse sakraalses hoones või vabas õhus rahvakogunemisel, kas kümmekonnale kirikulisele või raadioauditooriumile, kas jutlus kantakse ette suuliselt või jõuab see inimesteni kirjalikult. See, milline on meedium ja sihtrühm, dikteerib suuresti ka meetodi, mida vaimulik suhtlemiseks peaks kasutama. Kirikulehe ajakirjanike juhitud vestlusring keskendus küsimusele, millega peaks arvestama vaimulik Eesti Kirikus ilmuvas jutluses. Kas ette antud maht mõjub kirjutajale ahistavalt või näeb ta siin võimalust tavalisest avarama koguduse ees kompaktseks kokkusurutud sõnumi edastamiseks. Lehes avaldatav jutlus ei saa olla identne kantslist kuulutatavaga. On suureks väljakutseks mahutada piiratud lehepinnale tekst, mis kõnetaks avarat sihtrühma. Vaimulikud võiks näha siin võimalust kuulutamiseks.
Tegijad valisid tegijamad
Luterliku kombe kohaselt pidas pidulikul õhtusöögil lauakõne emeriitõpetaja Kalle Mesila, kellel sel aastal täitub 50 aastat ordinatsioonist. Juba kuuendat aastat valiti ilusa traditsiooni jätkuks konverentsil aasta õpetaja nende nelja hulgast, kes olid selle tiitli nominentideks esitatud eelmise aasta töö eest. Risti koguduse õpetaja Annika Laats ja Pilistvere koguduse diakon Hermann Kalmus rõhutasid tiitlit vastu võttes, et käsitlevad seda mitte tunnistusena enda, vaid koguduse ja perekonna heast koostööst ja Jumala armust.
Eesti Kirikule antud intervjuus tõstis kolme lapse ema Annika Laats esile oma abikaasa, teoloogiadoktor Alar Laatsi osa enda jõudmisel aasta vaimulikuks: «Et ma teenimise töös oskaksin eristada olulist ebaolulisest. Et ma ei heituks kurja kiusamisest, mis avaldub väga erineval kombel. Et ma hoiaksin Kristuse risti kui selget sihti silme ees. Et mul ei läheks meelest evangeelium, mille järele rahvas januneb, kui ta ise ka seda ei oska tunnistada. Kõiges selles on mu abikaasa mulle suureks toeks.» Annika Laats näeb oma missioonina paotada ust evangeeliumi valgusesse, mille paistest ta ise on sooja saanud: «See ongi minu töö, mille pärast ma Ristil olen. Kõik muu on vahend.»
Nelja lapse isa Hermann Kalmus tunnistas Eesti Kirikule, et peab inimlikku tunnustust oma tegevusele Pilistvere koguduse ja kogukonna hüvanguks enda jaoks oluliseks: «Kahtlemata on meie viimne tasu taevas, aga inimestena me vajame üksteist ja märki, et meie püüdlusi mõistetakse. Üksteise kaudu tunneme Jumalat ning suurim, mida me temale teha saame, on, kui toetame endi hulgas vähemat venda. Teeb meelele sooja, kui teised ütlevad, et sina oled ka tubli olnud.»
Kalmus rõhutas, et igasugune muutus ühiskonnas on ikka alanud usklike inimeste seast. «Pilistvere kogudus, Pilistvere noored, talgulised ja meie koostööpartnerid – tänu neile on ühte inimest tunnustatud. Mina poleks saanud midagi üksi teha,» rõhutab Kalmus. Ta peab märkimisväärseks, et tunnustus tuli ametikaaslastelt, kes teavad tema õnnestumisi ja vajakajäämisi.
Usutavasti saab Roosta viljadest osa iga kirikuline, raadiokuulaja ja lehelugeja, kes antud meediumi vahendusel end vaimuliku sõna lainele seab, sest konverents pakkus paremaks sõnaseadeks mitu hüva näpunäidet. Osalejate tänu ladusalt kulgenud sisukate päevade eest kuulub vaimulike konverentsi juhatusele.
Liina Raudvassar

Aasta vaimulikud
2006 Eenok Haamer ja Ants Leedjärv
2007 Patrik Göransson ja Jüri Vallsalu
2008 Mihkel Kukk ja Ove Sander
2009 Teet Hanschmidt ja Aare Kimmel
2010 Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu
2011 Annika Laats ja Hermann Kalmus