Haljand Udami õpetus

Haljand Udami õpetus

Raamat „Traditsiooni jõud: Mõtteid ja vaateid“, 2023

Ivar Tröner koos Sirje Endrega on võtnud vaevaks koostada Haljand Udami (1936–2005) avaldamist ootavatest artiklitest „pool rehkendust“ väljavalitud katkendite näol. Artiklid on viibinud ka abikaasa Ülle Udami (1943–2016) korrastava käe all. Koostaja Ivar Tröneri tekstis „Saateks“ on kokku võetud raamatu eesmärk: „Käesoleva valimiku eesmärgiks on näidata Haljand Udami seni avaldamata suulise ja kirjaliku mõtteloo ulatust ja tähendust, et avada tänasele lugejale uusi vaatenurki ja mõtisklusteemasid.“ (Lk 18)

Natuke hämaraks jäi selle raamatu kontekstis „suuline mõttelugu“, aga see selleks. Raamat ise koosneb seitsmest osast: „Ühiskond ja totalitarism“ (62), „Kirik ja religioon“ (27), „Jõulud“ (12), „Inimene ja maailma erinevad näod“ (18) ning kolm suuremat ülevaadet: „India kirjandus“ (66), „Araabia ja islami kultuuri ehitus ja teisenemine“ (22), „Sufism“ (147 lehekülge).

Haljand Udami mõttetäpsus ja sõnaökonoomsus on pärit ENE (EE) entsüklopeediatoimetuses töötamise päevilt. Tänu temale on meil võimalik uurida eestikeelset Koraani, Umar Hajjami, Rudaki, Saadi „Roosiaia“ värsse. Võiks ju juhtuda, et lugeja võtab kätte kõigepealt sufi Umar Hajjami „Nelikvärsid“ (ENE toimetus 2000, kujundaja Tiiu Allikvee – üks mu luuleriiuli ilusamaid raamatuid) ja silmitseb ka sealseid „Seletusi ja kommentaare“ 127 leheküljel. Alles siis pöördub käesoleva raamatu peatüki „Sufism“ juurde, sest viimane käsitlus on kruvinud üldistused ja kontekstid ülemaailmsesse haardesse.

Haljand Udami India kirjanduse käsitlust lugesin mitut puhku uuesti. Võtsin akna kõrvalt raamatupüramiidist välja mõned venekeelsed köited venelaste „Maailmakirjanduse varasalvest“ Indiat puudutavast osast – ohkasin sügavalt, suutäis ületas mu süvenemisvõimed. Pealegi oleks see maakuulamisretk kaasa toonud Linnart Mälli (1938–2010) raamatuvirna jagu tõlkeid eesti keelde. Mälli pühendumus budismi ja India klassikalisse kirjandusse oli meeliülendav. Lõpuks tingis armastuse kompromissitus ta tuha puistamise tuhandeid aastaid pühaks peetud Gangese jõkke Indias.

Siinses käsitluses tõstan esile India rahvakirjanduse teose „Pantšatantra“, kus õpetust saavad kuninga kolm rumalat poega juttudega viiel poliitikas olulisel teemal: „Sõprade kaotamist kirjeldab lugu šaakalitest Damanakast ja Karatakast, kes ajavad tülli lõvi ja härja. Sõpruse võitmist kujutab lugu sellest, kuidas vares ja rott sõpradeks saavad ning teevad sõpradeks ka kilpkonna ja gaselli. Sõja ja rahu olusid ilmestab lugu ronkade võidust öökulli üle. Neljanda osa aineks on kättevõidetu kaotamine rumaluse läbi: krokodill püüab kinni ahvi, et selle südamega oma naist toita, kuid laseb ahvil end lolliks teha. Viies osa käsitleb mõtlematult ja ennatlikult tehtud tegusid: braahmani naine tapab vaaraoroti ehk mangusti, arvates, et see on surmanud tema hoolde jäetud lapse. Tegelikult sai vaaraorott veriseks hoopis kaitstes last mao eest.“ (Lk 159–160)

Vaaraorotte ehk ihneumone ja hallmanguste peeti kodudes just kaitseks madude eest. Meeliülendavalt on kirjeldanud manguste Rudyard Kipling oma „Džungliraamatus“. Kui palju inimlikke tõdesid saab loomajuttudes esile tuua! Ainult kui tunned loomade-lindude käitumist lapsest saati. Paneme tähele, et „sõbrad“ on üksteise toidusedelis. Kuid kes julgeks teatada meil Eestis, et kuninga/poliitiku kolm poega on kergelt öeldes … ja siis neile pisut õpetust jagada.

Tsitaat Udami raamatust: „Siit ka prohvetite jada: jõudis kõigepealt Mooseseni, siis Jeesuseni ning viimase prohvetina Muhammedini. Selle maailma ajastu piires enam uut prohvetit ei tule. Sellise sõnumiga pöördus Muhammed ka araabia linnade juutide ja kristlaste poole, et just nemad peaksid taipama tema sõnumit, mille järgi on vaja tagasi minna Abrahami usu juurde. / … / Sellest sai alguse islami identiteet ning selle pärast hõlmab islami prohvetite ajalugu endasse Vana ja Uue Testamendi pärimuse. Islami seisukoht on selline, et on olemas kolm lepingu raamatut: vana lepingu raamat (Vana Testament), uue lepingu raamat (Uus Testament) ja siis viimane lepingu raamat (ehk Koraan).“ (Lk 184–185)

Ootasin Udami jutustamises viidet Farid ad-Din Attari (tema tapsid arvatavasti mongolid 1219. aasta paiku) „poeemist lindudest, kes on tüdinenud oma ühiskonnas kestvast korralagedusest ja otsustavad minna vaenukäo (juba Koraanist tuntud hudhud) juhtimisel endale kuningat otsima“ (lk 223). See raamat on eesti keeles ilmunud „Lindude keel“ 2012 Kalle Kasemaa tõlkes. Vaenukäo nägemine meie looduses on tervet suve õnnestav hetk. Raamatu viites mainimine toimetaja poolt oleks abikäsi inimesele, kes mõnda asja sooviks ise juurde lugeda.

Üsna tihti pikib Haljand Udam temale kui keelteoskajale avanevast varamust mõistujutte: „Üldtuntud on pärimus sellest, kuidas röövlid ründasid kõrbes karavani, millega kuulus teoloog al-Ghazali naasis pärast õpingute lõpetamist Bagdadis oma kodulinna. Teoloog palus pisarsilmil mitte võtta temalt usuõpetuse raamatuid, need on talle tähtsamad kui elu. Röövlipealik vastas talle põlgusega: „Mida on väärt usk, mis põhineb sellel, mis iga hetk võib kaotsi minna?“ See küsimus vapustas al-Ghazalit sedavõrd, et ta jättis usuõpetuse ja hakkas sufiks.“ (Lk 204)

Või teine lustakam lugu: „Niisugune maailmapilt on olemas ammu, seda ei ole vaja leiutada, kuid selle juurde jõudmiseks on vaja pöörduda, vaadata tagasi, kõrvale, üles. Näha seda, mis ei ole vahetult nähtav. Otsitakse valest kohast. Nasreddin pillas pimedas toanurgas maha kirstu võtme ja hakkas seda otsima, ei leidnud ja läks õue, jätkates otsimist seal. Miks nii? Siin on valge, on parem otsida.“ (Lk 112, ka lk 107) Raamatuke „Mulla Nasreddin“ (1987) Haljand Udami tõlkes peaks lausa teoloogilises baashariduses figureerima kui mõistujuttude klassika ja võinuks olla toimetaja kommentaaris.

Kas tuleb meile kõigile tuttav ette: „Nüüdisajal on kombeks öelda: milleks mulle kirik, tahan, lähen metsa, tahan, räägin Jumalaga oma südames – niisugune on valitsev arusaam. Sellise mõtteviisi juured on protestantismis, mis rõhutab isikliku jumalasuhte tähtsust ning mis võib realiseeruda mõtteviisina: olen luterlane, luteri kirik on hea kirik, seal ei pea kirikus käima! Tõepoolest, eestlaste mentaliteedis on just selline suhtumine valitsev. Ajan ise oma suhted Jumalaga joonde, milleks mulle siia vahele kirikut vaja. Üldiselt korraliku inimesena makstakse ära oma maksud ning jõulude ajal astutakse ka kirikusse sisse, ankeeti kirjutatakse – luterlane. Individualism, lootus vaid iseendale, on eestlase iseloomus domineerivamaid jooni koos kõigi sellest tulenevate hädade, kuid ka hüvedega. Kirik, kus üldiselt ei käida, on nõrk ning näib väheolulisena ja on ka pahatahtlike poolt kergesti rünnatav. Ometi on kirik Jumala jälg maisuses, imetlusväärne kingitus Loojalt, kui seda vaid osatakse ja tahetakse nõnda näha.“ (Lk 93)

Ja veel üks tsitaat rikkalikku mõtlemisainet Haljand Udami poolt pakutavas raamatus: „Kristuse õpetus oleks minu meelest selgem ja veenvam, kui me alustaksime tema igavikulisest ja kosmilisest tähendusest. Praegu levib üha rohkem arvamus, et me mõistame Kristust paremini, kui tunneme hästi Palestiinat ja tema vanavara. Kuid see ei ole meile abiks, kui me tahame mõista, miks too tavade vastaselt käitunud ja rängalt nuheldud palestiinlane maailma ajalukku pöörde tõi. Mitte tema elu maised seigad ja inimlikud omadused, vaid pigem ta elu sündmuste kaudu nähtavaks saavad ja kehtima hakkavad üldised, igavikulised ja arhetüübilised või, teisisõnu, pühad tõed panevad meid veel tänapäevalgi tema järel käima.“ (Lk 102)

Võib-olla kantslist kostvad jutud on meile liiga maalähedased, kalduvusega klantsajakirjade kroonikatele, liiga vähe mõistujutulised, et ei aita uskliku hinge lendutõusule kaasa? Kui kasvõi ükski inimene annetaks turismisõiduraha Palestiinasse kodukiriku heaks, oleks meie Eesti pisut soojem elada. Juhan Liivgi sõnas Eesti kohta: „Sa oled kui Iisrael vanast`.“

Tsiteerima võiks jäädagi, kuigi ilmselt igaüks meist, kes on hoidnud seda raamatut käeulatuses kauemat aega, märgiks ja valiks endale meelepärased tsitaadid. Olen tänulik Ivar Trönerile ja Sirje Endrele selle „poole rehkenduse“ eest. Küll järgmised uurijad rehkendavad edasi.

Ja lõpuks pisike mälestuskild: Haljand Udam oli ainuke, kes „Uku Masingu maastike“ filmi jaoks intervjuud andes tõusis kohalt, mis talle pakkusin, pööras ringi ning süvenes paar hetke sellesse tausta, mis ta seljataha jäi, ning istus siis ilmselt rahulolevana tagasi. See oli rahvusraamatukogu haruldaste raamatute osakonnas. Eks intervjueeritava taust ole omamoodi kontekst kogu inimese tulevasele jutule. Raamatut uurides jäi mulje, et kontekst on talle väga tähtis.

P. S. Raamatu kaanel on esmapilgul kõrvarõnga kohal särav ja siis internetis Google eye vahendusel pildil loetavaks osutunud araabia kalligraafilises kirjaviisis sõna „armastus“. Raamatu tagakaanelgi on rida autori omakäeliselt käsikirjadele visandatud sümboleid.

Vallo Kepp