Ungari kirjanik ja hermetist Béla Hamvasi (1897–1968) alustab oma 1945. aastal kirjutatud teost «Veini filosoofia» (eesti k 2006) motoga: «Lõpuks jäävad kaks – Jumal ja vein». Hamvasi arvates piisab ateistidele sellest, et nad märkavad Jumala nime ning jalamaid viskavad raamatu maha. Ta soovitab ateistidega mitte võidelda, vaid pakkuda neile seda, mille puudus teeb neid nõrkadeks, viletsateks ja naeruväärseteks. Nii asuski Hamvasi kirjutama palveraamatut ateistidele, seejuures ei tohi nad märgata, et see palvetama õpetab, pealtnäha pajatabki raamat justkui ainult veinidest.

Hamvasi käsitluses on aga vein hieraatiline, püha mask, mille taga on keegi, «kellel on piiritul arvul maske». Ateistide kõrval tegeleb autor ka nn pietismiga, mis on tema sõnul ateistide tume sekt, ümberriietatud ateism. Pietist on sama jumalatu kui ateistki, aga peale selle on tal veel ka halb südametunnistus ja «sellepärast riietab ta end tõelise usu välistunnustesse. Pietist nõuaks, et inimene elaks vee ja leiva peal, ta paneks kõige ilusamad naised käima halvalõikelistes kleitides» jne.

Hamvasi teebki vahet hea usuga inimeste ja halva usuga inimeste vahel, tema arvates on hea usuga inimesel rohkem intelligentsust, südant, tõsidust ja temas on rohkem ka elu vahetut nautimist. Kristlus ei tohi olla teeseldud, vaid tegelik, tõeline üleolek, hea usuga inimene on ateistidest ja pietistidest mõõtmatult üle, ta oskab joobuda ja usub Jumalasse, mitte surrogaatidesse nagu maailmavaade, areng, humanism jne. Mida aga peaks siis ateist või pietist tegema? Hamvasi vastab: «Ravim on siin lihtne: sundimatult elada. Esimesse ilusasse naisesse armuda ja seejuures kiiresti, palju süüa, lillede keskel jalutada, minna elama männikusse, kuulata muusikat, imetleda maale ja juua veini, veini, veini,  veini.» Niisiis ei peaks ateist mitte millestki loobuma, vaid alustama tõelist nautimist. Autor saab aru, et selline jutt on paljude silmis lollus, aga ta võrdleb end apostel Paulusega, keda ka kunagi sõimati.

Eesti ajalehtedes ja netikommentaarides on levinud arvamus, et usundiõpetuse sildi all tahetakse koolidesse varjatult sisse viia usuõpetus ja hakata lapsi pöörama, neile nii-öelda Piibliga pähe taguma. Võib-olla peaksimegi endalt küsima, millest tuleb selline moondunud ettekujutus usklikust inimesest. Ja kas see on ikka moondunud vaade või hoopis peegelpilt? Peaksime küsima, kas keegi usklikest ehk tõepoolest võtab oma missiooni religiooniõpetuse õpetajana või propageerijana nii koolivõõralt ja lihtsustatult?

Ma ei arva, et «asju» ei peaks ajama, aga… Kas me tõesti võitleks ateistidega nii primitiivselt? Kas tõesti on meie üleolek ateistidest vaid teeseldud ja mitte tõeline? Kui Hamvasi elaks, väidaks ta ilmselt, et usklike hulgas on ehk ikka veel liiga palju halva usuga ja liiga vähe hea usuga inimesi. Mida teha, et halva usuga pietist ei pääseks lapsi mõjutama ja looma jätkusuutlikku halba usku? Kust võtta raha, et osta pietistile hoopis pudel head veini? Siin on ainult üks probleem, nimelt Hamvasi teooriate järgi ei olegi me veinirahvas, vaid pigem vist viinarahvas.

Paavo Matsin