Hannes Nelis: sa pead südamega kuulama

25. mail valiti EELK vaimulike veebikonverentsil aasta vaimulikuks Saarte praostkonna Valjala, Kaarma ja Muhu koguduse õpetaja Hannes Nelis.

Lõikuskuu esimesel päeval suundun läbi vilja koristava Eestimaa Saaremaale Kirikuküla külla, kus asetseb Kaarma Peeter-Pauli kirik koos pastoraadiga. Pärastlõunal toimuv jumalateenistus on sel päeval teine õpetaja Nelisele, hommikul teenis ta Valjala kogudust. See on igapühapäevane tavaline töörütm vaimulikule, kelle hoida on kokku kolm kogudust.

Kirikuvõlvide alla on kogunenud 13 inimest – üsna tavapärane pilt maakogudustes. Hannes Nelis teenib oma kogudust väärika hoiaku ja väga hea lauluhäälega. Jutlus jääb sel korral temalt kuulmata, sest külas on saart väisav ammune koguduse sõber Mårten Andersson, kes pühakirja seletamise enda peale on võtnud.

Vaatame koos sõbralikult naeratava ja taeva poole suunduvate kelmikate vuntsidega õpetaja Nelisega pärast jumalateenistust Kaarma kirikukompleksi üle ja istume pastoraati õpetaja tuppa, et vestelda elust ja Jumalast. Ei saa mainimata jätta, et tänavune aasta vaimulik alustas oma vaimulikuteed 30 aastat tagasi koos äsja iseseisvuse taastanud Eesti vabariigiga ja on seega kogu taastatud iseseisvuse aja Saaremaa erinevaid kogudusi teeninud.

Mai lõpus pälvisid enda jaoks üllatuslikult aasta vaimuliku tiitli.

Ametivend Veiko Vihuri ütles kunagi kenasti, et laske mul olla tavaline külapapp. Mõnele inimesele olengi perepreester, teisele Kaarma või Muhu või Valjala koguduse õpetaja. Tiitel tuli muidugi üllatusena. Inimesed teevad sageli oma tööd andunult, südamega, ja vaevalt et keegi ootab selle eest tänulikkust … Aga kui tunnustatakse, siis tuleb vastu võtta tänuga.

Kuidas läks nii, et Issand su südame uksele koputas?

Seda peaks Issanda käest küsima. (Naerab. – K. L.) Üks asi on viinud teiseni. Mind ristiti kaheaastaselt Püha kirikus, kus vanaisa Herman Nelis oli koguduse juhatuse esimees. Kodus räägiti seega varakult kirikust ja Jeesusest. Kogu mu lapseea kuulasime õhtuti Ameerika Häält ja Vaba Euroopat. Seal kostitas isa Vello Salo meid Jumala sõnaga. Olin siis 15-16aastane, kui teda kuulama hakkasin. Mingil määral on ta selliselt minu õpetaja olnud, konspekteerisin lausa ta jutlusi, kladed on siiani alles.

Soovisid vaimulikuks saada juba lapsena?

Ei. Vahepeal oli ka protest. Mu isa rääkis mulle juba lapsepõlves, et Eestimaa on iseseisev maa, aga oleme Venemaa poolt okupeeritud. Seepärast ei astunud komsomoli ja pioneeriks, tagakiusu siiski ei kogenud. Olin väga aktiivne noor: meeldis näitlemine, rohke suhtlemine. Mäletan, et toimus komsomolide reis Kiievisse ja mind võeti kaasa. Kui teel sai õpetaja teada, et ma pole komsomol, siis tahtis tagasi saata … Seda siiski ei tehtud.

Milliseid väärtusi oled lapsepõlveperest kaasa võtnud?

Isa juured on Pühas, ema omad Kärla kandist (täpsemalt Kõrkkülast). Vanemad olid mulle suureks eeskujuks. Eelkõige seetõttu, et nende abielu kestis 63 aastat. Surid mõlemad 2018. aastal, hooldasime neid abikaasaga kuni lõpuni. Kahjuks pole suutnud isiklikus elus vanemate eeskuju järgida. Olen lahutatud. Esimene abielu tuli väga noorelt, elasime 15 aastat koos, sündis kaks last. Rõõmustan, et oleme esimese abikaasaga sõbralikes suhetes siiani. Abielludes ma polnud veel kirikuõpetaja ja tollane abikaasa ei suutnudki sellega harjuda, ei saanud sellest pühendumisest aru. Ta käis küll leeris, ristisime ka lapsed, ent registreeritud abielu jäi laulatamata. Minu teine abielu on laulatatud.

Kuidas jõudsid hingekarjase ametini?

Tahtsin näitlejaks saada, ema oli küll selle vastu. Tema hinnangul olid näitlejad kerglased inimesed. Soovisin ikkagi minna. Keskkooli lõpetamise aastal polnud lavakunstikooli vastuvõttu ja astusin Tallinna 19. tehnikakooli sõiduautode remondilukksepa erialale, mille ka lõpetasin. 1985. aasta kevadel saadeti mind Nõukogude sõjaväkke ja pärast seda kui uuesti näitlejaks soovisin proovida, jäin haigeks, kopsupõletikku. Siit algab minu jaoks Jumala käe juhtimine. Eks kirikuõpetajal on teatud mõttes näitleja oskusi vaja, „lava“ on küll teistsugune.

1989. aastal läksin Kuressaare kogudusse leeri, meid oli tol ajal vähe, õpetajaks Joel Luhamets. Joel kutsus mind ka kirikukoori. Läksin ja laulsin koos Joeliga tenorit. Tol ajal laulis meiega ka hilisem õigeusu preester isa Andreas Põld.

1990. aastal astusin usuteaduse instituuti. Eksamite tegemine toimus tol ajal vaba graafikuga vastavalt sellele, kuidas kirjandust kätte said, ja aega kulus õpinguteks kokku üheksa aastat. Osalt seetõttu, et pidin pärast Jaan Tammsalu lahkumist Kuressaare koguduse üle võtma. Alustasin diakonina, siis sain aseõpetajaks ja hiljem nimetati veel kõlavamalt mind diakonõpetajaks. Oleme ametivendade Veiko Vihuri ja Anti Toplaanega ordinatsioonivennad. Kirikus oli tol ajal tohutult tööd, Kuressaares tegime seda koos Anti Toplaanega. Käisin 1989. aastal leeris ja 1993. aastal sai minust sama koguduse õpetaja. See oli väga kiire areng.

Paljud 1990ndate alguses kirikusse tulnutest ei jäänud sinna. Kas midagi läks valesti?

Eks see ole praegugi nii ja võib võrrelda vaktsineerimisega. Kõik tahavad saada vaktsineeritud, aga … Paljud ütlesid, et kirikuga liitumine oli tol ajal mood. Kui see oli mood, siis see oli väga ilus mood. Meie ikka õpetasime kõiki. Abis käis ka Veiko Vihuri Karja kogudusest, sest leerigrupid olid väga suured.

Kuidas sinu usuline areng on kulgenud?

Kui läksin instituuti õppima, siis oli suguvõsas küllalt neid, kes hoidsid kahe käega pead kinni. Küsiti, kas olen rumalaks läinud, mis mul arus on. Ent mul oli tohutu kihk jagada oma usku.

Kogesin eriliselt Jumala lähedust viieaastaselt. Mäletan end poisina, kes istus Kuressaares Moskva (nüüdne Tolli tänav) tänava korteri aknalaual ja nuttis mõeldes, et saab iga aasta vanemaks, varsti sureb ja see ongi kõik. Tõeline maailmavalu.

Tol päeval tuli meile külla vanaisa, kes võttis mind põlvele, kõneldes Jeesusest, surnuist ülestõusmisest, et olen ristitud ja mu nimi on kirjutatud taevasse Jumala peopesadesse. See puudutas mind ja võttis hirmu.

Suvevaheaegadel elasin vanavanemate juures Ilplas, see on mõniteist kilomeetrit Püha kirikust. Mäletan, kuidas vanaisa-vanaema valmistusid juba laupäeva õhtul pühapäevaseks kirikusse minekuks: ei söödud, kui oli lauakirik, sätiti valmis paremad riided. Kui kirikust tagasi tuldi, ütles vanaisa alati, et õpetaja saatis teile tervisi. Kas ta saatis ka, ma ei tea, aga olen ka ise alati palunud tervitada neid, kes kodus on.

Mis on vaimuliku töös raske? On luterlikus traditsioonis midagi, mida eriliselt hindad?

(Mõtleb pikalt. – K. L.) Ei ole ühtegi sellist asja, mida saaksin raskeks nimetada. On küll olnud raskeid laste matuseid, mille tagajärjel olen tundnud ka ennast nõutu ja tühjana. Mulle meeldib, et saan siin kirikus teenida. Et selles kirikus pole Jumala kutsumist maha suruvaid tõkendeid (nt tsölibaat või sugu) ja iga teenija saab olla nii, nagu Looja inimese elu loonud on. Aga ma püüan mõista ka teisi vaateid. Kuid lõputu vaidlemine ja ainult oma arvamust õigeks pidamine väsitab ja teeb hinge tühjaks. Usun, et kõigil võib olla oma nurga alt õigus.

Räägi oma kogudustest.

Kaarma koguduse kohta on üks kunagine seda kogudust teeninud vaimulik öelnud, et ta on väljasurev kogudus … Ent tänagi oli meid jumalateenistusel 13. Toomas Paul ütles kunagi, et ta ei lähe enne Valjalast, kui on matnud viimase koguduseliikme. Mul on sama mõte olnud, aga usun, et seda päeva ei tule. Küll Jumal teab, mil miski lõpeb või algab …

Üks asi, mis mind tõesti hirmutab, on see, et olen ehk liiga kaua samu kogudusi teeninud. Keegi pole mulle küll seda öelnud, aga äkki on nii nagu selles Veskimehe laulus, et:

Üks veski seisab vete pääl,

kuid veskitööd ei tehta sääl,

sest veskimees on väsinud

ja veskikivid kulunud.

Oh tule, noor ja tugev mees,

ning vaata ringi veski sees.

Sa otsi riistad ülesse

ja raiu sooned kivisse.

Tee veskikivid teravaks,

löö aknad puhtaks, säravaks,

küll tuleb rahvas rõõmuga

siis kõrge veskikoormaga.

Jõudu on, aga vaja oleks uusi ideid, uusi lähenemisi. Jaan Kiivitil oli omal ajal õigus, et liiga kaua ühele kohale ei tohi jääda.

Väljakutseid muidugi on, ei põgene nende eest. Remontida, raha välja kaubelda ja projekte teha on lihtne, aga töö inimestega … Leerilapsi ei tule maakogudustes. Ausalt öeldes ei käi isegi juhatuse liikmed kirikus. Raske oli üldse kedagi juhtorganitesse saada. Keegi ei tunne enam huvi. Mõnikord on nii, et kirik leitakse üles, kui on raske, ent siis, kui saadakse mingigi tugi, kaovad jälle paljud. Vähemasti nad teavad, kust abi saab.

Kas oled kaalunud ametist loobumist?

Väsimust pole olnud. Kui tulen ametitalituselt koju, siis vajan puhveraega. Mu pere teab seda. Tavaliselt lähen oma tuppa, võtan vaimulikurõivad seljast ja pikutan järelkuulates näiteks „Müstilist Venemaad“ või mingeid muid saateid. Vajan sellist aega umbes tunni ja siis tulen jälle päikeseliselt välja. Kui kohe koju jõudes ootaks mind sada vajadust ja tööd, siis muutuksin närviliseks.

Abikaasaga koos juhime ka MTÜd Elu Jaoks, mis toetab puuetega laste vanemaid. Pakume muusikateraapiat. Tihti tuntakse muret ja mõeldakse puuetega laste peale, aga mitte keegi ei mõtle nende vanemate peale. Meil on 10–15 vabatahtlikku. Koroonakriis on meie tegevuse pea täiesti kokku tõmmanud.

Kas on olemas mingi võluvits, kuidas inimestele rõõmusõnumit lähedale tuua?

(Ütleb väga vaikselt. – K. L.) Sa pead inimesi kuulama. See pole see, et oled vait ja kuulad, vaid sa pead neid südamega kuulama. Ega teistmoodi ei saa.

Missugune on Jumal?

Jumal on tore sell, kes on alati kõrval, püüab meid mõista ja juhatada. Ta paneb meid nii mõnigi kord ka valikute ette, mida alles hiljem mõistame.

Oled olnud liturgiakomisjoni liige alates 2001. aastast. Meil on valmimas uus lauluraamat, mille lõppu soovitakse jumalateenistuse kord trükkida. Kuidas sulle tundub, kas peaksime minema edasi ühe ühtse jumalateenistuse korraga või võiks jääda alles võimaluste paljusus nagu praegu?

Kui mõtlen haritusele, mida vaimulikkond kannab, siis see ei peaks küll probleem olema, et veidi ümber harjuda, kui kehtestatakse üks ühine jumalateenistuse kord. Küsimus on, kas oleme ühtne kirik või mitte. Kurb on kuulata neid, kes tulevad kas Lõuna-Eestist Saaremaale või, vastupidi, Saaremaalt Lõuna-Eestisse ja ei tunne enam jumalateenistustel end nagu kodus, kuigi oleme kõik üks luterlik kirik. Minu kogudustest pole keegi sellepärast lahkunud, et liturgiline kord 2008. aastal muutus. Paar pühapäeva õppisime. Kõige tähtsam oli seletada, miks midagi tehakse ja et see kord pole midagi uut, vaid vana taaskehtestamine.

Ees ootab kolmas koroonalaine. Mida kirik senisest kogemusest võiks õppida?

See on olnud ilus väljakutse. Väga paljud kogudused on arenenud elektrooniliselt, ent ülekanded võiksid olla kvaliteetsemad. See on veidi piinlik, kui ülekande sisu on, et ollakse mobiiltelefoniga külmas kirikus, kus midagi ei toimu ja kaamerasse vaatab klaasistunud pilgul vaimulik, kes loeb jutluse maha. Asi peaks olema läbimõeldum, kaamerad korralikumad, ja need kogudused, kes seda suudavad, võiksid jätkata.

Isiklikult oli piirangute aeg mulle suurepärane võimalus olla koos perega, ämma ehitustöödes Karujärve-äärses turismitalus aidata, lugeda ja ennast täiendada. Super! Ei mäletagi enam, millal vaimulikuametis olles viimati puhkusel käsin. See vist jääb 1990ndate lõppu. Imetlen neid ametivendi, kes seda oskavad endale ja oma perele korraldada – minna lihtsalt oma koguduste juurest pisut eemale … Väikestel maakogudustel pole tihti seda võimekustki, et maksta oma õpetajale puhkuseraha ja palgata selleks ajaks asendaja.

Aasta vaimuliku tiitliga käib kaasas palverännaku toetus. Ütlesid vahetult pärast tunnustuse pälvimist, et sinu palverännak on ratastoolis poeg. Äkki on ikka võimalik leida abilisi, et palverännakule minna?

Küllap olekski, aga ei taha üksi minna, tahaksin minna koos abikaasaga ja see on keeruline. Meie 12aastasel füüsilise puudega pojal on väga hea tugiisik elu tarvis väljaspool kodu, aga kodus aitame teda ise. Pakkusin, et loobun palverännaku rahast, ent jõudsime peapiiskopiga kokkuleppele, et kasutan seda oma poja heaks.

Sinu osa on teistele pühendumine – kogudus, pere, abi vajav ratastoolis poeg. Kas on midagi sellist, mida sa vaid endale igatsed?

Võiks olla üks täiuslik, maistest muredest vaba päev või lausa kuu, mil tead, et sul on piisavalt võimalusi, et näiteks poleks enam mingeid maiseid võlgasid jne … See oleks unistus. Aga unista suurelt, siis ehk kord ongi nii!

Kätlin Liimets

Hannes Nelis

Aasta vaimulik 2021.

Valjala, Kaarma ja Muhu koguduse õpetaja.

Sündinud 15. jaanuaril 1965 Kuressaares.

Ristiti 1967 Püha kog, konfirmeeriti 1989 Kuressaare kog.

Ordineeriti diakoniks 07.11.1991; aseõpetajaks 16.12.1992, õp õigused 1999.

Haridus: Kingissepa 2. kk (1983), Tallinna 19. tehnikakool (1984, sõiduautode mehaanik), usuteaduse instituut (1991–1999, dipl).

Teenimine: Kuresaare, Kaarma, Muhu ja Pöide diakon 1992, Kuressaare õp 1993–1997 ja abiõp 1997–2001, Kaarma õp 1997–2001, Valjala õp alates 2001. Lisaks olnud erinevate Saaremaa koguduste hooldajaõpetaja. Kirikukogu liige 1997, 2001–2005. Liturgiakomisjoni liige al 2001.

Muud ametid: Olnud Kuressaare linnavolikogu ja Valjala vallavolikogu liige ja erinevate komisjonide liige, MTÜ Elu Jaoks juhatuse liige.

Autasud: EELK aukiri 2017, aasta vaimulik 2021.