Kui keskaja meremehed Läänemerelt Trave suudmest sisse sõitsid, jõudsid nad natukese aja pärast seitsme torni linna Lübeckisse. Tänapäeval on torne muidugi juurde kerkinud, kuid ajaloo hõng ei ole linnast kuhugi kadunud – uhkust oma ilusa linna üle on tänastegi lüübeklaste seas tunda.

Kristel Neitsov. Kõrval olev St. Lorenzi kirik on olnud meremeeste pühamuks juba mitu sajandit. Esimest kirikut nimetati siin juba 1235, praegune on pärit 16. sajandi esimesest veerandist. Valge maja minu selja taga on kogudusemaja, kus stipendiaadid ka elavad.

Kolmveerand aastaks olen Eesti Kiriku toimetaja vilka elu vahetanud muusikuelu vastu: Põhja-Elbe kiriku stipendiaadina õpin Lübecki eeslinnas Travemündes suve lõpuni orelit ning külastan tunde Lübecki Muusikakõrgkoolis.

Kodune koht

Sadamalinn Lübeck on kaks korda suurem kui Tartu, kuid linna välisilmes võib siiski ühiseid jooni leida, ennekõike ilmselt sellepärast, et Trave jõgi sarnaselt Emajõega kujundab linnas nii arhitektuuri kui ka liiklust.  Lübeckis, kus alates 1239. aastast asus hansaliidu kõrgeim õigusorgan, on sarnaselt Tallinnale punasest kivist katustega maju, mis tihti ka punasest tellisest ehitatud.

Iseloomulikult Põhja-Saksamaale on ka siinsed kirikud tellisest, mis omakorda on andnud ehitajatele võimaluse kirikuid kõrgeks ja liigendatuks ehitada. Üheks ilusamaks kirikuks Lübeckis on kindlasti Maria-kirik, kus 1667–1707 oli organistiks Dietrich Buxtehude. Siinsed kirikud on «kannatanud» inimliku kadeduse all: nii ehitati Maria-kirikut ikka ülespoole, et linnakirik oleks kõrgem piiskoplikust toomkirikust. Toomkirik (ehitatud 1177–1230) aga omakorda on praegu Mandri-Euroopa pikimaks kirikuks (136 m).

Kui lugeda Lübecki ajalugu, siis torkab silma, et siia on oma jälje jätnud paljud kunstnikud ja muusikud, keda on inspireerinud Lübecki rikkus nii maalilise looduse kui majanduse osas. Kirikumuusikutest on siin tegutsenud lisaks Buxtehudele, kelle surma-aastapäeva järgmisel aastal suurejooneliselt tähistada kavatsetakse, nt Hugo Distler jpt.

Lüübeklased on uhked oma kirjandusliku mineviku üle: Maria-kiriku kõrval asub Buddenbrookide maja, mis on saanud kuulsaks läbi Thomas Manni sule. «Buddenbrookid» jutustab ümber Lübecki elu mitme generatsiooni vältel, olles samas romaanina ka ajaloo piidleja. 

Martsipani pealinn

Lübecki linn omas alates 1226. aastast vabariigi õigusi*, mis lõppesid 1937 Suur-Hamburgi seadusega, mille alusel läks linn Schleswig-Holsteini liidumaa koosseisu, kus on tänaseni. 

1806. aastast – samast ajast kui meie kommivabrik Kalev – tegutseb siinne Niedereggeri martsipanitööstus, mis on kuulus kogu ilmas. (Võib-olla ongi Lübecki martsipan Eestis vähetuntum, sest omad tegijad on turgu hästi kaitsnud?) Kui pisut spekuleerida, siis ei valitud siinse Mardileiva (ld k ‚Panis Marci’) valmistamiseks kohta mitte huupi – Lübecki linna nimigi tuleb sellest, et teda siin kunagi elanud slaavi hõimud Liubice’ks (e sulniks) nimetasid.

Eestiga seob Lübeckit mitu asjaolu. Lisaks tihedatele hansaliidu kontaktidele on ühendus ka kultuuriline olnud. Nii näiteks tegutses kunstnik Bernt Notke (1435–1509) nii Lübeckis kui Tallinnas. Alates 1474. aastast asus siin trükikeskus, kus sai kaante vahele palju olulisi teoseid: nt esimene soomekeelne missaraamat 1488. Teadaolevalt on ka meie esimesed raamatud trükitud just Lübeckis, võtkem või Balthasar Russowi Liivimaa kroonika.

Võrreldes mõne teise rahvusega on eestlasi täna Lübeckis vähe. Näiteks on siin palju juute, nii kuuesaja ringis, kes võitlevad praegu oma sünagoogi eest. Tänaval võib palju kuulda vene keelt, sest peale Saksa riigi ühinemist (1990) siia tagasi kutsutud sakslaste hulgas on palju neid, kes elanud terve elu Kasahstanis või mõnes muus endises Nõukogude Liidu vabariigis ning peale Saksamaale ümberasumist võtnud kaasa oma kodukoha elukultuuri, esmajoones keele.

Eestlastest olen kontakti saanud vaid ühe inimesega, oma nimekaimuga muuseas, kelle andmetel siinkandis vaid veel üks eesti naine elavat. Hemingwayl on jälle õigus. 

Elu koolis ja kuurordis

Nagu ülalpool nimetasin, elan Lübeckist pisut väljas, u 12 000 elanikuga Travemünde linnaosas, kus Trave jõgi Läänemerre suubub. Minu peamiseks ülesandeks siin on hästi palju orelit harjutada ja pidevalt õppida. Lisaks tuleb vahel siin-seal jumalateenistustel ja palvustel mängida ning kooritööd teha. Lübecki Muusikakõrgkoolis osalen kirikumuusikute harjutuskooris, seal külastan ka hümnoloogia loenguid. Nimetatud kool on Schleswig-Holsteini liidumaa ainuke muusikakõrgkool, kus töö toimub viies instituudis – sooloinstrumendi süvaõpe, lavaline laul, muusikakasvatus, koolimuusika ja kirikumuusika.

Suve lõpul tuleb mul sooritada C-kategooria kirikumuusiku eksam, mis sisaldab nii oskusi orelimängus, laulmises kui ka kooritöös, teisalt aga ka teadmisi teoloogias ja lauluraamatu tundmises. 

Mulle kui endisele pärnakale tuleb olukord Travemündes muidugi tuttav ette – külmal talveperioodil on tänavad tühjad ja paljud restoranid suletud. Kui aga päike vähegi oma nina välja pistab, on kaiäärne piirkond tulvil inimesi, kes naudivad ilusat ilma ja üksteise seltskonda. Ja koeri – neid tundub siin küll sama palju olevat kui inimesi. Pühapäeviti võib trotuaaril kohata tüüpilist pilti: vanem paar jalutamas oma kammitud ja riietatud puudlitega. Isegi Saksamaal tavaline pühapäevane poodide sulgemiskomme ei ole siin hinnas – kui on rahvast, siis tuleb ka ära lahti hoida.

Muidugi käib elu Travemündes nagu elu ikka – inimesed elavad ja surevad. Just praegu lüüakse viimset kella ühele mehele, kes suri vanurite residentsis 105 aasta vanusena. Kirikuõpetaja sõnul teinud mees veel ettevalmistusi oma järgmiseks sünnipäevaks.

Stipendiaatide korter on kohe kiriku kõrval kogudusemajas ning kiriklik elu nagu peopesa peal. Peale minu õpib siin leedulanna Monika Stasiukenaite, noor lootustandev organist, kes andis paar nädalat tagasi meie kirikus ühe endise stipendiaadi, lätlase Andis Paeglega suurepärase kontserdi. Andis oli siin stipendiaadiks 1997–1998, Põhja-Elbe kiriku stipendiumi Balti tudengitele antakse aga juba alates 1995. aastast. Eestist on seni projekti raames Saksamaal õppinud Kersti Petermann, Hille Poroson, Maarja Haamer, Maarja Korts ja Liina Lill.

Kristel Neitsov

 

* Selliseid omaette vabariigi õigusega linnu on praegu Saksamaal kolm: Berliin, Bremen ja Hamburg.