Harald Tammuri 95. sünniaastapäevaks

Tartumaa legendaarne praost Harald Tammur (fotol) on igaveseks end kirjutanud inimeste mällu.

Tartumaal Kavastu vallas 5. jaanuaril 1917 pere ainsa lapsena sündinud Harald Tammur sai leeriõnnistuse Alatskivi kirikus 28. juunil 1936. Tartu kommertsgümnaasiumi lõpetamise järel alustas 1936. aastal õpinguid ülikooli usuteaduskonnas. 
1999. aastal üles kirjutatud mälestustes meenutab Harald Tammur: «1940. a sügisel, kui Tartu Ülikooli usuteaduskond oli suletud, olin sunnitud ülikoolis käimise jätkamiseks teaduskonda vahetama. Läksin üle õigusteaduskonda. Mind abistas vilistlane Hillar Randalu, kellele tema ema abikaasa, rektor Hans Kruus oli andnud korralduse koguda avaldusi õpinguid teisel alal jätkata soovivatelt usuteaduskonna üliõpilastelt. Ainult ei tohtinud kellelegi öelda, et selle ürituse taga seisab H. Kruus.» (www.okupatsioon.ee)
Tammur lõpetas ülikooli usuteaduskonna 1943 Saksa okupatsiooni ajal cum laude, esitades ka magistritöö.
1944 arreteeriti ta Saksa võimude poolt, 1944–45 oli saadetud Stutthofi koonduslaagrisse. 1945 arreteeriti NKVD poolt; aastatel 1945–54 oli vangilaagris ja asumisel. Harald Tammur vabanes 1. juunil 1954 «süü äravõtmisega, tähendab, et olen kohtu poolt karistamata». (Agnes-Asta Marand «Lehekülgi Nõo ajaloost I» 2001)
Oma rahvast teenimas
Lõik samast raamatust: «Siberis levisid kuuldused, et kirikuõpetajad Eestis on kõik Julgeoleku poolt värvatud. Seepärast oli minu otsus kindel: kirikutööle ma ei lähe. Leidsin endale ehitusbrigadiri koha Otepääl. Peagi tuli mulle kutse piiskopi jutule minna. Kirikupea pakkus mulle Nõo ja Kambja õpetaja kohta. /…/ Pöördusin Tartus oma akadeemilise isa Villem Tubina, Tartu Maarja koguduse õpetaja poole.» Jutuajamise tulemusena, kus õpetaja Tubin soovitas «rahva olemasolu eest võidelda koos luteri kirikuga», nõustus Tammur tulema kirikuteenistusse.
Tammur ordineeriti 28. oktoobril 1954 ja määrati Nõo koguduse pastoriks. Teenis aastatel 1954 kuni 1997 järgmisi kogudusi: Nõo ja Kambja kogudust 42 aastat, Rannu kogudust 16 aastat, Elva kogudust 10 aastat, Tartu Pauluse kogudust 17 aastat ja oli Tartu praost 15 aastat, konsistooriumi assessor 7 aastat.
1979. aastal avanesid Harald Tammuri ees ka piirid ja peapiiskop Edgar Hargi soovitusel lubati teda välismaale. «Peapiiskop Hark oli usuasjade volinikule öelnud, et ta usaldab mind ja soovib mind lähenevale ülemaailmsele luterlikule konverentsile, mis toimus Norras, saata. Seal mul õnnestus käia.» (Agnes-Asta Marand)
Peapiiskop Hark oli haigestununa Tammurile mitu korda teinud ettepaneku hakata pärast teda peapiiskopiks. «Olin sellele kindlalt vastu. Genfis oli ta Luterliku Maailmaliidu peasekretäri teavitanud sellest, et ta sooviks oma järeletulijana näha Tammurit. /…/ Peasekretär ütles, et ma sobivat kõige paremini peapiiskop Harki järeltulijaks. Vastasin kindla ei-ga. Põhjenduseks tõin asjaolu, et kui seda kohta oleks mulle viis või kümme aastat varem pakutud, oleksin ehk vastu võtnud.» (Agnes-Asta Marand)
Eesti lipu hoidja
Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmena on ta läinud ajalukku kui üks kolmest Eesti rahvuslipu peitjast. Ta ise on oma mälestustes peatüki «Periood kevadeni 1941» all selle kohta kirjutanud järgmiselt:
«Väga tähtis üritus oli EÜSi ajaloolise lipu (Eesti esimese sinimustvalge lipu) peitmine. See oli alguses hoiule antud Eesti Rahva Muuseumi. Kohta ei peetud kindlaks, lipp toodi muuseumi juhtkonna (vilistlase direktor Gustav Ränki) kaasabil välja. Lipp pakiti kinnijoodetud metallkasti. Seda tegi aseesimees Turvo Turviste oma tööstuses Viljandis. Kast müüriti selleks lisatud korstna vundamendi alla Karl Auna kodutalus Vaimastveres. Täpset kohta teadsid ainult eestseisus ja Karl Auna isa. Kui isa hakkas surema, viibis Karl Aun Kanadas, Saago ja mina vangis. Isa ei teadnud meist midagi ning laskis seetõttu kutsuda oma naisevenna Rudolf Korgi, kellele näitas kätte lipu asukoha. Nii võtsid taasvabanenud Eestis lipu peidukohast välja mitte EÜS volitatud isikud, vaid võõrad inimesed.» (www.okupatsioon.ee)
Abielust Leida Kuslapiga on sündinud lapsed Rein ja Mai. 1955. aastal abiellus Harald Tammur Linda Libesega (5.4.1916–1.7.2009).
Harald Tammur suri 12. mail 2001 ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Sirje Semm