Haridusteemad on luteri kiriku DNAs

Usundiõpetuse kooli kohustuslikku programmi viimine eeldab poliitilist tahet, kinnitab haridusteemasid kureeriv assessor, piiskop electus Marko Tiitus Eesti Kirikule ja selgitab, et kiriku algatus tulenes soovist tuua teema sumbunud seisust välja.

Marko Tiitus. FOTO: Urmas Roos

Algava aasta 31. jaanuarini on avatud EELK poolt algatatud allkirjade kogumine, millega soovitakse küsimus „Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?“ viia rahvahääletusele.

Miks kirik otsustas kooli usundiõpetuse teema rahvaalgatusega siduda?

Sellel sammul on aastakümnetepikkune tagamaa. Rahvahääletusest konkreetselt hakkasime rääkima aga sügisel. Kui siiani käsitlesime kooli usundiõpetuse teemat EKNi hariduse ümarlaual ning EELK ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjoni hariduse alakomisjonis, mille kaasesimees ka mina olin, siis teadupärast otsustas valitsus selle komisjoni sellel suvel kaotada. Olime olukorras, kus rida kiriku jaoks olulisi teemasid, mis vajaks valitsusega läbirääkimist, jäi õhku. Pidime mõtlema, kuidas neid edasi käsitleda. Usundiõpetuses tegime vahekokkuvõtteid ja leidsime, et aastaid väldanud arutelud EKNis ja EELK ja VV ühiskomisjonis ei ole meid viinud edasi. Haridusministeeriumi esindajad ei olnud valmis kohustusliku usundiõpetuse teemal sisulist arutelu avama, meile öeldi lihtsalt, et praegu ei ole õppekavade muutmine võimalik. Olime patiseisus. Komisjonides ja ümarlaudades räägitakse aastaid usundiõpetuse kui valikaine propageerimisest, aga praktikas teame, et see sõltub kooli juhtkonnast. Kui paljudes koolides selgitab direktor välja huviliste olemasolu usundiõpetuse õppimiseks valikainena? Siit edasi, kui paljude koolide juhtidel oleks võtta selle aine õpetamiseks kompetentseid inimesi? See on omamoodi suletud ring – kui pole usundiõpetuse õpetajatele koormust pakkuda, siis ei koolitata selle valdkonna spetsialiste, ja kui pole pädevaid õpetajaid, siis ei saa jälle usundiõpetust välja pakkuda.

EELK-le on ette heidetud ühiskonna polariseerimist.

Põhjus, miks me rahvaalgatusega välja tulime, ei olnud see, mida meile on ette heidetud, et kirik soovib tõmmata endale tähelepanu ühiskonda polariseerivate teemadega ning läheneb küsimusele populistlikult. Veelkord, me tõdesime, et arutelu, mida on aastakümneid komisjonides viljeldud, on sumbunud haridusbürokraatlikesse protseduuridesse ja poliitilise tahte puudumisse.

Kuna meil kirikuna puuduvad teised kanalid usundiõpetuse osas aastaid valitsenud patiseisust väljatulekuks, siis otsustasime avalikkuse poole pöörduda ja kasutada selleks keskkonda rahvaalgatus.ee. Kogume allkirju, et pöörduda riigikogu poole ettepanekuga vastavateemalise referendumi läbiviimiseks.

Kuivõrd oli algatuse ajastus seotud kaalutlusega, et advendiajal on inimeste mõtted tavapärasest enam usuteemadega seotud?

Algne plaan oli välja tulla sügisel kooliaasta alguses. Siis jäi samm siiski astumata ning kandus advendiaega. Peapiiskop otsustas algatusele tähelepanu juhtida oma advendikõnes. On tõsi, et jõulueelsel ajal pööratakse religiooni teemadele ja ka kirikule rohkem tähelepanu ja see mõjutas meie allkirjade kogumise ajastamist.

Miks kirik tunneb kohustust kõnelda kaasa haridusküsimustes?

Luterlik kirik on haridusküsimustes läbi sajandite üks võtmeorganisatsioone. Kogu meie rahva haridus on alguse saanud luterlikust kirikust. Hariduse teemad on luterliku kiriku DNAs. Siit ka vastus küsimusele, et miks just luterlik kirik, aga mitte näiteks õigeusu või adventkirik pole teemaga lagedale tulnud.

Ammu oleks aeg üle saada arusaamast, et kirik ja riik peavad olema lahutatud. Et kirik peab tegelema vaid jumalateenistuste ja pühapäevakooliga ning ei peaks või ei tohiks võtta sõna ühiskonnaelu küsimustes.

Tegemist on valdkonnaga, milles kirikul on kompetents. Religioonipedagoogika on teoloogia üks kõrvalharusid, mida eelkõige õpetatakse Tartu ülikooli usuteaduskonnas, aga ka EELK Usuteaduse Instituudis, kuigi mitte eraldi plokina. Terve rida kiriku liikmeid, nii vaimulikke kui ilmikuid, on omandanud religiooniõpetuse õpetaja kutse ja on ka selles ametis tegevad. Ma ei häbene seda algatust ning ei ole nõus, et kirik on astunud oma kompetentsiringist välja. Kui kirik hakkaks automaksu vastu petitsioone korraldama, oleks see küsitav.

Millise tulemuse puhul kirikuvalitsus tunneks, et algatus on ennast õigustanud? Kas siis, kui soovitud arv allkirju koos, või siis, kui rahvas ütleb jah kohustuslikule usundiõpetusele, või piisab sellest, et usundiõpetuse teema on taas tulipunktis?

Arvan, et kõigil kolmel juhul on algatus oma ülesande täitnud. Ka sellisel juhul, kui me ei peaks 1000 allkirja kokku saama, sest siis oleks see selge märk, et teema kõnetab väheseid.

Meie esmane lootus oli aga, et tekib diskussioon ja usundiõpetuse teema tõuseb taas fookusesse. See on ka tänaseks juhtunud, mistõttu oleme oma esmase eesmärgi juba saavutanud. Kui petitsioon riigikokku jõuab ja leitakse, et teema on oluline, siis on rahvaesindajatel kindlasti ka muid hoobasid usundiõpetuse viimiseks kõigisse koolidesse kui vaid rahvahääletus. Veelkord, rahvahääletus ei ole eesmärk omaette, vaid eesmärk on usundiõpetuse staatus ja kvaliteet Eesti koolides.

Millist tulemust võib algatusele prognoosida?

Olen optimistlik ja arvan, et tuhat ja enam allkirja me kokku saame. Muidugi pole me nii naiivsed, et eeldada referendumi toimumist ja usundiõpetuse lülitamist kohustuslike õppeainete hulka lähiaastatel. Oleme tõstatanud meie arvates olulise teema ja soovime selle viia riigikokku.

Märk rahva toetusest tuli esile juba paar aastat tagasi EKNi tellitud uuringus „Elust, usust, usuelust 2020“, kus üle 60% vastanutest toetas kohustuslikku usundiõpetust.

Kvantitatiivses mõttes ei saa 1000 allkirjaga loomulikult rahule jääda. Kuid kümne või kahekümne tuhande allkirja kogumine eeldaks aktiivset turundustööd, mis oleks aga kiriku poolt küsitav, sest siis tunduks jälle, justkui ajaks EELK usundiõpetuse eest seistes mingit oma asja.

Kirikuvalitsus on sõnastanud ja avalikustanud meie arvates olulise teema. Nüüd jääb oodata, et EELK ja teiste kirikute liikmed, aga ka rahvas seda algatust toetab.

Seetõttu kutsumegi üles petitsiooniga ühinema.

Liina Raudvassar