Hauakaevaja sügis

Jälle sai üks haud valmis tehtud. See oli lihtne töö. Kaks meetrit korda üks meeter ja kaks meetrit sügav. Olin isegi poolteist päeva kaevanud, kui olid väga rasked tingimused, kui pidi kividest 1äbi raiuma. Surnuaia veerel vedeles lehekõdu, lõin seda jalaga laiali. Kadunud ema ajal oli kah alati lehekõdu lõhn, kui sügisel hilja kirikust tulime. Oh, vanu aegu, äratundmisi kisub kõdulõhn jälle meelde.
Mõnikord ma käisin tagasi kalmistul ja vaatasin, kuidas nad olid haua kujundanud. Mõnikord ei käinud. Mis seal ikka vahtida, enam-vähem sama ju. Mõõdutokkidega vaatasin veel haua üle ja hakkasingi liikuma, asjad kaenla all. Savi ja kruus, kruus ja savi. Mis siin ikka vahtida. Väiksena mulle meeldis väga kaevata. Tahtsin teada, mis maa sees on. Ema käest sain kõvasti võtta, sest jälle oli mul koduõue sirelipõõsaste all auk. Endal nina mullane.
Nendel päevadel, kui tööd ei olnud, hulkusin metsades ringi. Nüüd oli juba päris hiline sügis, pimedat pikalt. Kui hommikul niimoodi vähese valgenemise aegu lähed, on väga põnev. Puud ja põõsad hahkuvad udust välja. Keegi midagi ei räägi, aga ometi on nii, nagu vaimud kogu aeg jutustavad ümber. Vanaisast ja vanaemast võid igasuguseid jutustusi ära aimata, et kuidas vanasti elati ja oldi sellesama videviku sees. Kusagil häälitseb lind. Fotosid saaks siit suurepäraseid.
Ühel õhtupoolikul külitasin Mäepalu tagakallakul, lihtsalt niisama. Väheke päikest veel leigitas ilma, kuiv oli. Ja mis ma näen: inimene kõnnib põigiti üle Mäepalu tagakallaku. Kusagilt ta oli tulnud, kuhugi ta astus. Peatus minu kohal, vaatas nagu mind. Naine oli vist. Või kes nendest täpselt aru sai, pükstega nad kõik käivad ju. Sügis pealekauba. Ikka vist oli naine. Meest ma poleks üldse sallinud. Lihtsalt ei taha enda lähedusse samasoolist. Naist ka ei tahtnud, piisavalt vana olin juba, polnud vajadusi. Aga kui naine, siis naine, noh las tema olla. Küsisin: «No kust tuled? Või kuhu lähed siis?» – «Ära tulin.» – «Kuskohalt sa ära tulid?» – «Igalt poolt tulin ära. Ma tulin üldse ära. Kõigest sellest tulin ära.»
Tuli ära. Kaesin niimoodi alt ülespoole. Eesti keelt ta mingil määral rääkis, polnud vähemalt mingit tumma või segast mulle kaela saadetud. Mõtteid oli mitmesuguseid. Hull, on mingist suvalisest kohast lihtsalt minema kõndinud? Vene piir on siinsamas lähedal. Võib-olla tahtis illegaalset piiriületust? Muidugi ma teadsin neid kohti, aga kes too no tahab Venemaale põgeneda?
Asju tal mitte mingeid kaasas ei olnud, kaks kätt taskus, kõndis. See viitas esimesele oletusele, et hull. Või siis mingi ränk armudraama? Et pidi mehe käest peitu jooksma. Igasuguseid lugusid ju räägitakse, kuidas paljajalu kruusateel jooksevad jõhkardite eest. Või siis mingid mahhinatsioonid, et pidi maffia eest peitu pugema? Oli juba siia Lõuna-Eestisse välja jõudnud ja tahab kusagil metsamajas varjuda.
Mõttetu oli tema enda käest ka midagi küsida, pärida. Ta võis mulle rääkida igat sodi. Vähemalt praegu oli küsitlus mõttetu. Hetk oli liiga värske. Ma tõusin. Ta polnud vähemalt edasi läinud. Seisis ikka. Kõige tähtsam on esimene reaktsioon. Sellest johtub kõik järgnev. Aga kõige esimene reaktsioon on intuitiivne. Ega sa ei mõtle sellele, vaid tegutsed. Kõige esimene reaktsioon tuleb sinu isiksuse mustrist, sinu värvist ja lõhnast. See, kes sa tegelikult oled, vallandubki iseeneslikult.
Ütlesin: «Ma elan siin lähedal. Ma lähen nüüd koju. Kui sa tahad, siis sa võid kaasa tulla. Kui sa ei taha, siis sa võid mitte kaasa tulla.»
Kui ma pea tagasi keerasin, asus ta tasapisi järele tulema. See oli tema esimene reaktsioon, sõnatu. Kui ta oleks läinud oma mõtetes, siis – edu talle. Jõudu sammumisel, ma poleks reageerinud. Mul kah ükskõik ilmamurest lõputust. Aga nüüd ta vist ikka tuli? Ikka liikus, kui ma veel kord pöörasin. Tahtmatult seostus hetk kodutu koeraga, kes vähegi sõbralikule kutsujale järgneb. Inimeseloom pole ju ometi koer. Rumal minust.
Kuidas me üle läve uksest sisse saime, ei mäletagi. Nüüd ta siin istus, minu toas. Peakatte oli sülle tõmmanud. Toetasin end truubiservale, hõõrusin pihkusid vastamisi. Inimene oli tulnud minu juurde. Ma ei osanud temaga mitte midagi peale hakata. Ta polnud ei ilus ega inetu. Täiesti tavaline, vaata et kesksoost.
On üksikuid selliseid, kellest korraga ei saa aru, kas ta on mees või naine. Lihtsalt inimene. Lihtsalt üks ühik, kui nii kalgilt sobib väljenduda. Nüüd oli minu ees see rida: preester, leviit, samariitlane. Aidata või mitte? Kuidas ma jätan aitamata? Milles siin üldse aidata?
«Mis su nimi on?» küsisin. Tegin kohmetu katse suhtluseks, sest kauane vaikimine painas oma ebaviisakusega.
«Mis tähtsust sellel on? Ma võin sulle öelda suvalise nime.»
Taibukas mõneti, oleksin isegi midagi samasugust kostnud. Nime ka polnud. Kuidas teda kutsuda? Inimene – lihtsalt.
«Kas sa tahad üldse midagi rääkida mulle? Et kust sa tuled ja mis asjaoludel,» tegin veel teisegi algatuse.
«Ma ei räägi. Vähemalt praegu ma ei taha midagi rääkida. Ma tulin kõigest ära ja … ma astusin maailmast välja.»
Vähemalt tema kõnelus kinnitas, et tegemist on naisega. Kuigi jah, hääl oli kah mõnel harval juhul selline, et ei saanud aru, mis sugu.
«Võta arvesse, et metsas sa niisama, ilma mitte milletagi kuigi kaua vastu ei pea. Kolm ööpäeva ehk püsid elus. Kui sa mõtlesid, et oled ühtäkki nii kange mutt, et kõnnid otsejoones võssa … siis on niimoodi.» Vaikisime. «Kui sa tahad, siis sa võid mõnda aega siin olla ju.» Seda öelnud, ma juba kahetsesin sõnu. Oli mul vaja pakkuda? Alguses oma reaktsioone ei kontrolli.
Käisin vahepeal väljas ja pigistasin telefoni taskus. Helistada? Kuhu? 112? Ametivõim pole kunagi eriti taiplik olnud. Aga kellelt muult abi loota? Helistan sinna, et teate, minu juurde tuli üks inimene. Kas te ei taha ühte inimest endale? Kindlasti mõtlevad, et mingi sobotopski kusagilt porikülast helistab. Imelik oli omaenda majast eemalduda, kui ta seal endist viisi istus.
Ta oli küllaltki apaatne, keskendunult vahtis vaid. Ma olin küllalt suur raadiokuulaja. Viimase kahe-kolme päeva jooksul küll pole öeldud, et mõni hull on kusagilt jalga lasknud. Tavaliselt nad ikka ütlevad. Mõnikord ütlevad kaks kuud hiljem. See on täiesti mõttetu kaks kuud hiljem kadunut otsima hakata.
Õhtu jõudes tegin tule ahju ja pliidi alla. Nii nagu tavaliselt, nii nagu iga päev. Olgu teda või ärgu olgu, mul endal oli ikka vaja elada ja olla. Tule lõkitsemist ta vaatas niimoodi võõralt. Süvenes aim, et eks ta kusagilt linnast ikka on, kus igapäevast tuleleeki keegi näinud pole. Otsisin midagi laua peale ja lükkasin mõned asjad talle lähemale. Olen siin nüüd nagu inimesetalitaja. Kes mul käskis heakest mängida? Leiba võttes alustasin juttu.
«Ma küsin otse: kas sa tahad illegaalset piiriületust? Et viisat pole ja piiripunktist otse ei saa.» Ma rääkisin iga võõraga julmalt sina. Ei hakanud ma neid kedagi hellitama.
«Ma ei tea. Ära küsi selliseid asju. Ma … mõtlesin, et mul oleks parem kusagil maal elada.»
«Kusagil maal,» kordasin. «Kusagil kaugel maal … Aafri­kas. Meil aga on siin külmad ja talv kohe peale tulemas. Nõndasama päris võserikus ei ela.»
«Ma ei tea. Ma pole sellele nii palju mõelnud. Mul jäid pangakaardid ja autovõtmed ka sinna kõik maha.»
«Sa võid oma pangakaartide ja autovõtmete juurde tagasi minna.»
Ta võpatas: «Ei! Tagasi ma ei lähe. Seekord ma tulin lõplikult ära!» Ta turtsatas kuidagi nutuselt.
Kui olime mõnda aega vaikimisi söönud, ta mõneti rahunes.
«Mis tööd sa teed?» – «Hauakaevaja olen.» – «Mis tööd te enne tegite?» – «Hauakaevaja olin.»
Siis ta küsis veel midagi, mida ma hästi ei mõistnud, ja pöördusin otsevaatega: «Et ütle uuesti.»
«Kas te ei kuule hästi?» küsis tema.
«Neid tänase päeva jutte ei peagi kuulma ega kuulama. Kui nad räägivad, et mingit seadust hakatakse rakendama 2018. aastal, siis kes seda usub. Mitu valitsust on meil veel enne 2018. aastat? See tänase päeva kõnevoog on selline, et lähebki mööda ja mööda ja mööda. Sellepärast ma ei kuulegi. Ei ole vaja kuulda. Tegeleme rohkem sellega, mis vahetult ees seisab.
Siinsamas on ema vana tuba. Ema suri ära. Kui tahad, siis võid siin magada. Otsid ise endale kapist teki ja padja. Mina ei hakka ka siin hotelliteenijat mängima. Emaga kahekesi elasime. Rohkem kedagi majas ei ole. Ise ma magan seal teisel pool, oma toas. Maja välisukse ma jätan ööseks lahti. Tavaliselt siin mitte kedagi ei käi. Kui tahad, siis võid iga kell välja minna ja minema kõndida. Niimoodi,» lõpetasin pika loengu. «Kui kavatsed minema kõndida, siis 14 või 15 tundi on pimedat. Ümbrus on sulle võõras. Nii et ise tead, mida teed.»
Oma ukse igaks juhuks lukustasin. Sest mine tea. Päeval on vaga, öösel aga ilmub ei tea millega mu ette. Mõtlesin, et pealtvaates on toad nagu kärjed, nagu karbid, ja igas karbis on üks inimene. Eraldatud. Kui ema elas, siis olime emaga kahekesi kumbki oma karbis.
Järgmisel päeval, kui ta ikka veel kuhugi kadunud polnud, võtsin ette metsaretke Mäepalust Kõrgepallu. Oli vaja asulast asju tuua. Ta tuli kaasa. No loomulik! Kuhu ta oleks siis pidanud jääma. Juba pooletunnise kõndimise järel peatust tehes nägin, kuidas ta hingeldas. Hingeldav naisterahvas – see reetis tema nõrkust. Maastikul näis ta saamatu ja koba. Vaikimisi, pilguga hindasin selle päeva kaasosalist.
Tema aga päris: «Teile vist meeldib väga väljas käia ja ringi liikuda?»
«Kuule jah. Välisõhk ja tuul teevad meele lahedaks, puhuvad umbse oleku minema.»
«Millest siis teie puhul see meelekibedus tuleb? Siin peaks ju küll rahulik olema.»
«Eks igaühel on mingi häda kanda ja kannatada. Vahel tunnen, et mõni inimene on oma muredega nii üle koormatud, et ei jaksa midagi muud enam kanda.»
«Olete siis selline loodusemees? Või isegi öelda hulkur?»
«Käin jah palju metsas, mis sa siin ikka teed. Tasapisi liigutan, mingit kiirustamist ei taha enam, kui vanem oled. Seltskonda ma ei taha. Nende jutud ei paku mulle midagi. Aga mets kõnetab iga päev, kui lähed. See loodusevärk on terve filosoofia: inimene ja vihm, inimene ja pimedus, inimene ja öö … Ah, ei viitsi hakata pikka loengut pidama. Üldine põhimõte on selline, et pimedaks tuleb püüda alati tagasi olla – kodus, baasis.»
Siis me kõndisime veel ja veel üle tüvede ja rontide astudes. Pärast jälle käidud teed tagasi. Asulas läks hästi, sain, mida vaja. Ühte või kahte inimest nägin liikumas. Siin on nii hõre kant, et mõni päev ei näe kedagi. Vahetevahel pidin teda järele ootama. Kui ta minuni jõudis, seletasin: see on jälle üks tarkus, kuidas rännakul asju kanda. Keha ümber peab mugav olema. Ja jõukohane, üks hullemaid hädasid on ülekoormamine.
«Autot teil siis ei ole, et peate siin koormaeeslit mängima?» – «Ei ole.» – «Miks? Autosid on nüüd nagu muda. Igaühel mitu autot.» – «Vaesus.» – «Vaesus!?»
«Vaesus polegi nii paha, nagu te siin näite irvitavat. Vaesus teeb vabaks.
Ostad auto, siis pead lisaks ostma veel seda, seda ja seda. Ilma olles ma ei pea end asjadest üle koormama. Vaesusega annab paljugi seletada, miks külaelanik elab nii, nagu ta elab. Kui ikka pole, siis pole. Kõik me lõpetame seal, kus ma peaaegu iga nädal seisan tööd lõpetades … haua põhjas.»
Kodus asetasin kandami trepile maha. Täna läks hästi. Olime ilusasti jõudnud enne pimedat. Kerges heameelepuhangus vaatasin talle otsa ja küsisin: «Kas teil üldse on kuhugi minna?»
«Ei ole.»
Vaatasin teda ja mõtlesin, et kui poolakatega need jamad olid – Solidaarsus ja streigid ja muu –, siis küsiti, et kes võtab enda ülalpidamisele 40miljonilist rahvast. Seisin siin trepi ees kerges õhtupimedas ja küsisin endalt: kes võtab enda ülalpidamisele ühe inimese? Kes vajab ühte inimest? Seltskonda ma ei tahtnud, seda ma teadsin.
Ma ei saanud talle otse öelda, et mine minema. Ei saanud lihtsalt. Polnud südant, et hakkad siin millegagi vehkima – kao! Kas siis mina olen selline, kes mitte kedagi ei aita? Vaesuse pärast oleks ta võinud jääda – süüa oleks ikka leidnud. Aga ma tundsin, et ma ei vaja teda.
Et kellessegi kiinduda, selleks pidi toimuma sisemine põlemine, süttimine, hõõgumine. Seda sisemist põlemist polnud enam. See ongi vanaduse ja nooruse vahe, et sa ei vaimustu enam. Oled tuim kui puutükk. Tapeedipoes on tohutult tapeete, aga suurem osa nendest on minu silmale inetud. Enamikuga inimestest ei teki mul mingisugust ühist osa, puudet, lähedust.
Päevad läksid. Õhtu õhtu järel ma tegin tule ahju. Püüdsin ka vestelda, aga kuigi hästi see ei õnnestunud. Ma ei saanud kuidagi teada, kust ta ikkagi tulnud oli, miks keegi teda taga ei otsinud. Õhtulehe teema – kadunud inimesed. Rääkisime vaesusest ja rikkusest, aga elumere tulede mürgitus oli ta minu juurde uhtunud. Ihaldavad rikkust, aga lendavad ühel hetkel sellest värvikirevast melust välja nagu kork.
Võpatas ja kangestus, kui ma rääkisin tagasi minekust. Ikkagi midagi väga kohutavat pidi olema temaga juhtunud. Mina aga lükkasin otsustamist edasi ja edasi, sest ma ei osanud temaga midagi peale hakata.
Mängisime mõnel korral malet ja kabet, aga need lauamängud tundusid mulle tühja ajaraiskamisena. Rohkem laste jaoks. Eelistasin pigem niisama oleleda ja millegi üle mõtiskleda. Lugemist ta ei küsinud ja telekat majas ei olnud. Teleka puudumise kohta ta ka midagi ei öelnud. Ju heaolu mürgitus ja kramp pigistasid veel kõvasti. Millest ta küll mõtles kõik need pikad pimedad öötunnid? Kas iga inimene üldse mõtleb midagi?
Kõige rohkem vaevas mind see, et ma pidasin teda justkui kodulooma. Inetu küll nii öelda, aga sisimas ma nõnda tundsin. Ma ei saanud ju teda sundida mingisugust tööd tegema. Toimetasin paar tundi küttepuudega, siis ta oli vahepeal üldse silmist kadunud. Kui ma oleksin helistanud, oleks politsei tulnud ja ta kuhugi viinud. Siis oleks mulle jäänud teadmatus, mis tast edasi sai. Jällegi mina süüdlane. Olin igati hädas.
* * *
Ärkasin. Mul oli tohutult rõõmus meel, et see oli unes olnud. Täna pidin minema Härma Liinele hauda kaevama. Surnutega oli teada, mida teha. Aga elavatega?
Rannar Susi